veel terviseid kõigile sugulastele, sõpradele, tuttavatele, nende seas ka kapten Andersonile, ja siis lihtsalt: «Jumalaga! Sinu sõber Mait Näkisaar.» Lähem aadresski puudus.
Maarja oli lugema hakates näost punetanud, siis läksid ta põsed ikka valkjamaks, ja kui kiri oli lõpuni loetud, hakkas vaeneke nutma. Ta nuttis kaua ja härdasti. Paaril järgmiselgi päeval märkas vana osavõtlik kapten, et Maarja silmad olid nutust punased. Ta ei saanud oma pärimistele vastust, meelitagu, kui palju tahab.
J õ u k a k s tüdrukuks – ainult j õ u k a k s tüdrukuks nimetab ta mind, oli Maarja piinav mõte, mida ta käänas ja väänas, ilma tast lohutavat külge leidmata. Jõukaks tüdrukuks – mitte r i k k a k s, see’p see on! Tuhat ja viissada rubla – see teeb tema naise alles jõukaks! Kui ta naine rikas peab olema, ei tea, kui palju siis? … Mis ma talle sellest kirjutasin, mis mul veel lisaks oodata, seda ta ei näi uskuvat, vähemalt mitte usaldavat … Kui jahedalt ta kirjutab, ja pealegi nagu poolpilgates! Ja pisarad tungisid Maarjale jälle silmi.
Ent natuke kergendust leidis ta kirjast aegamööda siiski: esiteks, et Mait lubas sõna pidada – vähemalt tõotatud ajanigi ja teiseks sellest, et Mait tänavuseks talveks koju ei lubanud tulla. Viimasest asjast teadis üksnes Maarja, mispärast seda vaja oli.
Maarja vastas Maidu kirja peale alles poolteise kuu pärast. Nii palju oli tal vist mõtlemiseks ja võitlemiseks ja õndsa tädi kinnisvara müügiks aega kulunud. Ta tõi jällegi Maidu isalt, kellele poeg hiljuti oli kirjutanud, selle kõige uuema aadressi ja pani siis posti kirja, millel oli umbes järgmine sisu:
Ta võivat nüüd suure rõõmuga teatada, et tema nimele langenud osa tädi pärandusest sularahas kokku on viis tuhat rubla suur. Majade ja krundi müük olevat selle juurdekasvu toonud. Aga peale raha jätnud tädi talle ka majariistu, riideid, ehteid ja palju muud pärida. Nendele asjadele tahtvat ta ise varsti järele reisida, et neid tervelt ja täiel arvul kätte saada. Kas nimetavat Mait nüüd veel teda ainult «jõukaks» tüdrukuks? Kui Mait üldse tahtvat vannet pidada ja mitte valelikuks ega petiseks jääda, siis ta teadvat, mis tal nüüd on teha. Armastusest õhetava südamega jäävat teda ta truu Maarja kevadeks koju ootama. Räägitava rahasummaga võivat Mait peale hakata, mida süda kutsub. Mõnel parunipreililgi ei olevat rohkem kaasaraha – jne.
Näärikuu algul reisis Maarja Koit Tallinna kaudu Soomemaale. Ta jäi viieks nädalaks ära. Päranduste korraldused on ju nii tülikad ja aegaviitvad asjad. Kapten oli endale teise tüdruku palganud ja Maarjale, ehk selle teenistusaasta küll pooleli oli, suure lahkusega reisi- ja teenistusest lahkumise loa andnud. Kes võiks ka nii rikast neidu sundida kauemini teenijakohta pidama! Kapteni lahkus ja aupakkumine neiu Koidu vastu läks aga veel palju kaugemale. Ta oli temale viisaka kutse esitanud, et kui ta Soomest tagasi tuleb, siis ta ei pidavat külasse kuhugi taluhurtsikusse elama minema, kuni peigmees tuleb, vaid ta võivat korteri võtta endise peremehe majas kuni pulmadeni. Seks otstarbeks laskis Anderson oma neljast elukambrist kõige kõrvalisema ning väiksema korda seada. Maarja võttis pakkumise meeleldi vastu, sest kus võis üksik noor naisterahvas end paremini meheleminemise vastu ette valmistada kui siin, senise leivaisa katuse ja tema isaliku kaitse all.
Maarjal oli palju reisikraami kaasas. Kohvrid, kirstud ja kastid – kõik olid nii ilusad uued, ja uus ning kena oli ka nende sisu, mida kippari uus tüdruk, Leena Kops, kellele Maarja oma varandusi hiilgavail silmil ette ladus, küllalt ei jõudnud imetleda. Kuna ta oma tulipunaseid suuri käsi kokku lõi ja keelega laksu juurde tegi ning kiituseks ikka uusi sõnu otsis, paistis tal kollane kadedus silmist, ja see tegi Maarja südamele rohkem rõõmu kui kõik Leena kiitus ning imetlus kokku.
Teekond on Maarjasse teda mitmeti muutes mõjunud. Ta on näost kitsamaks ja kahvatumaks läinud, mis aga tema jumet ennem ülendab kui alandab: Maarja palgelt paistab nüüd midagi, mis teda talutüdrukust lahutab. Seda nähtust aitavad uued riided, mis ta endale kaasa toonud, tähtsalt kinnitada. Need riided on moodsad, peaaegu liiga uhked, ja nad toovad Maarja saleda, aga siiski täidlase kasvu palju paremini esile kui need, mida ta seni oli kandnud. Maarja on oma uues riietuses linnamamsel. Kui ta oma rikkust veel mõni aeg on maitsnud, siis võib ta kergesti päris preiliks muutuda. Sest riided harivad, kultiveerivad. Pole neil preilidelgi muud kultuuri kui riidekultuur.
Kapten Andersoni tervis on läinud Maarja äraoleku ajal viletsamaks. Ta on näost koltunum ja kõdunenum kui iialgi enne. Ja ta nagu rasvas ujuvail silmadel on nii kurb, nii piinatud vaade. Ta käed värisevad rohkem ja ta närve nõelub selline rahutus, et ta ühelt toolilt tõuseb, teisele langeb, ühest toast teise sammub, tüdrukuga alatasa tõreleb, kõige üle nuriseb ja poriseb.
Maarja sisse astudes helkis kippari näo üle nagu päikesepaiste.
«Jumal tänatud!» hüüdis ta temale vastu ja nagu kivi näis tal südamelt langevat.
Ta surus Maarja mõlemat kätt ja vaatas talle uurimisi tõsiselt ja hellalt silma.
«Kõik õnnelikult möödas?» küsis kippar ja ta nägu läks ikka pehmemaks, nagu sulataks ta südant sügav liigutus.
Maarja ei kostnud. Pigistas vaid pealmise huule hammaste vahele ja pööras näo kõrvale. Väike helendav pisar veeres tal otsekui hõbedatilk üle põse ja kukkus uue sinivillase kleidi voltidesse.
«Sa nutad, laps? … Ma mõistan sind.»
Ta tahtis neiu kätest kinni hakata; see aga lükkas ta eemale ja astus teise kambrisse – sellesse, mille hea kapten talle korteriks oli määranud.
Natukese aja pärast koputas kapten Maarja ukse pihta. Seest küsiti, mida tahetavat.
«Siin on kiri Mait Näkisaare käest,» kostis Anderson; «tuli juba nädala kahe eest.»
Kohe avati uks ja Maarja valge käsi võttis kirja vastu. Kuna kippar oma tubadesse tagasi läks, hakkas Maarja peigmehe kirja lugema.
Mait teatas mõne reaga, et ta kevadeks koju tulevat, niipea kui Soome laht jääst vaba ja mõni sadam lahti on. Muust ta ei rääkinud. Soovis Maarjale õnne ja omastele palju terviseid.
Maarja ei nõudnudki rohkem.
Ta tuleb! rõõmustles ta, ja kui ta mõni minut hiljem kapteni ette astus, naeratas ta silm ja ta palgel mängis terve puna.
«Ma ootasin sind,» ütles kippar, kes Maarja sisseastumisel tugitoolist oli üles kähvanud, kuhu ta viivuke aega ennemini, rahutu kõmpimise järel, rüntsatades oli langenud. «Istu minu juurde ja kuula rahuga, mis mul sinule on öelda. Ma tahan sest koormast lahti saada, ma ei jõua teda kauemini kanda.»
Maarja võttis akna all istet, toetas oma valkja pea piida vastu ja küsis rahulikult:
«Mis koormast?»
«Kõigepealt: Kuhu ta jäi?»
«Selle pärast ole mureta,» sosistas Maarja ja pööras näo akna poole.
«Väga hea. Ma ei taha seekord rohkem pärida. Aga mida kirjutab sulle Mait Näkisaar?»
«Et tuleb kevadeks siia.»
«Soo!»
Anderson lükkas mõlema käega paar korda üle pealae, kõndis kiiresti ühest seinast teise, vedas siis ühe tooli akna alla Maarja juurde ja võttis väriseval ohkel istet. Ta istus natuke aega sõna lausumata ja vaatas tüdruku otsa, ning – imelik! – ta inetu nägu muutus seejuures jumekamaks.
Ta algas madala häälega ja peaaegu häbelikult:
«Maarja,
