temagi tahab teada, kuidas käib kapteni käsi,» tähendas kalamees.
«Võid öelda, et elulootused on otsas – täiesti otsas,» vastas Maarja ja ruttas köögist. Ta jättis tohtri järele saatmata ja Leenule ütlemata, et haige kurdab jälle suuremat valu.
Rahutult rändas ta ühest toast teise. Mait Näkisaar siin! – see mõte näis panevat ta sisemise elu kihama. Kui ta kapteni kolm kambrit risti-põigiti oli läbi luusinud, vahel peatudes, vahel hetkeks mõnele istmele laskudes, astus ta viimaks kikivarvul haigetoa ukse taha ja kuulatas hinge peatades ja kõrva ukse vastu vajutades. Ta kuulis valusat ägamist. Ruttu põgenes ta jälle tubadesse, tulles pilgu aja pärast uuesti kuulatama … Nüüd korraga oli ta meelest, kui hüüaks haige tema nime. Veel kord ja veel kord. Aga Maarja ei läinud. Ka ei saatnud ta Leenut. Ta kuulatas edasi.
Säng hakkas nagisema, nagu ajaks haige end üles. Nüüd astus noorik sisse.
Kippar istus sängi veerel, hoides end suure vaevaga ülal. Maarjat nähes vajus ta kohe nõrgalt asemele tagasi.
«Miks sa minu juurest ära lähed, naine? Väga hea, et ometi kord tuled … Mul – mul on väga suur valu … Ma tahaksin natuke – rahu … Anna mulle mu unerohtu veega. Sa tead, kus ta kapis seisab … Täida mu palvet, Maarja, ma loodan sest rohkem rahu saada painavast valust …»
«Kohe, Paul.»
«Ära mulle liiga vähe anna – natuke rohkem, kui ma iga õhtu võtan. Ja ära sellest tohtrile räägi. Arstid tahavad iga rohtu ikka ise anda.»
«Ma mõistan.»
Ta astub tammepuust suure tumeda, paljude laegastega riiulitega kapi ette ning avab keskmistest laegastest ühe, mis on täidetud pudelikeste, klaaside ja paberist kotikestega. Ta tunneb selgesti neid kirjaümbriku-sarnaseid kotikesi, milles on kippari unerohi sees; kui sagedasti ei ole ta õhtuti talle ise seda rohupulbrit vette seganud.
Nooriku käsi, mis hoiab veeklaasi, väriseb, ja teine käsi, mis ulatub rohukotikese järele, väriseb veel enam. Tuhanded mõtted sähvivad tal üheainuma silmapilgu vältel sädemetena peast läbi. Ta veri soontes keeb ja ta meelest on, kui kostaks ta südame tuksumine kuni haige sängini. Õhk ta silmade ees muutub kollaseks, siis veripunaseks, siis süsimustaks, ja sest mustast pimedusest välguvad ning keerlevad läbi nagu tulised keeled, ja küüned, ja konksud – päris põrgutants.
… Kui ta nüüd niikuinii peab surema – ja ta sureb – ta ise ja kõik teavad, et ta sureb … Aga – kui mitte? … Kõik on võimalik ja mõnel on visa hing, ja arst – kui ka tema surma kardaks, ega ta nii kauaks ära jääks … Kui mitte – oo, oo, nii eesmärgi ligidal, nii käega katsutav mu õnn … Tema kõrval elada? – Ei, ei – hoolimata kõigest, kõigest! Ja see «kõik» langeb mulle muidugi sülle, ja ma olen prii, ja mind ootab õnn … Jumala eest, ta sureb muidugi – tund, päev, nädal, kuu hiljem või varem. Mis tähendab talle, kas täna, homme, või nelipühiks, või jaanipäevaks … Tahan – tahan katsuda – ei tea millestki, olen süütu, täidan ainult tema enese palve, tema käsu …
Ta puistas valget pulbrit klaasi, aga ta pahem käsi värises nii väga, et klaas kukkus ja katkes kildudeks.
«Mis sa teed seal, Maarja?» küsis Anderson sängist valu pärast ägaval häälel.
«Teen sulle unerohtu,» vastas noorik selge häälega.
Ta võttis kapist uue klaasi, kallas laual olevast kannust vett ning valgeist kotikesist valget pulbrit sisse. Kui ta astus haige juurde, ei värisenud enam ta käsi ega ta hääl.
«Joo, ehk siis saad rahu.»
«Kas võtsid sugu rohkem kui muidu?» küsis haige, kes ühendas põlevad huuled himukalt klaasi veerega.
«Tegin, nagu käskisid.»
Noorik jooksis kohe seepeale kööki.
«Leenu, tule mulle seltsi! Aita aru pidada, kas peame saatma arsti järele. Ta haigus on jälle raskemaks läinud.»
Kui nad Leenuga haigekambrisse astusid, küsis emand Anderson mehelt hädise häälega õrnalt:
«Kas peame mõisast tohtri kutsuma, armas Paul? Sinu valu läheb suuremaks ja mul on kole hirm.»
«Ei,» vastas haige rahulikult, aga väga roidunult. «Ma tunnen, et valu väheneb – ma jään vist varsti magama.»
«Mis sa arvad, Leenu,» sosistas emand. «Ütleb valu jälle vähenevat – kas peame ehk siiski tohtri järele saatma?»
«Ei mina tea ühtegi,» kostis Leenu uniselt, suud haigutamisele avades. «Tohter lubas ju ööseks isegi tulla, ja kui valu jääb vähemaks ja uni tuleb –»
«Seda arvan minagi,» sosistas noorik. «Kui midagi juhtub, eks me siis saada kohe … Aga jääme ta juurde valvama.»
Seda nad tegidki. Haige oli uinunud. Tal oli raske uni, mis kestis hommikuni. Koidu ajal lahkus Maarja haigekambrist ja jättis Leenu üksinda – ta ei jõudvat enam silmi lahti hoida ning haige magavat ju nii magusasti. Leenu tukkus otseti sohval, kui tohter kella viie aegu tuppa astus.
Teda oli mõisas aidamehe raskesti haige lapse juures nii kaua kinni peetud, ja et kapteni poolt kutsujat ei tulnud – mõis oli ainult kolme versta kaugusel – siis oli ta arvanud, et härra Andersoni käsi peale võidetud kriisi ikka veel hästi käib.
Ta astus magaja juurde, kuulatas, tegi võõrastava näo, hakkas kapteni käerandmest kinni ja laskis selle varsti jälle lahti.
«Mis kella ajal ta suri? Miks mind ei kutsutud?» küsis ta ruttu.
Leenu laskis käed, millega ta uniseid silmi oli nühkinud, ehmudes langeda.
«Surnud? Kaptenihärra surnud?»
«Seda sa ei teagi veel? Kas sa siis siin ei olnud?.»
«Terve aja – emand ka … Tal oli esiti – nõnda – kella üheteistkümne aegu – suur valu ja haigus näis minevat pahemaks, aga siis ütles ise, et valu on vähenenud ja ta tahab magama jääda.»
Tohter raputas pead ja silus mõtlikult lõuga. Siis uuris veel kord hoolsasti surnu olekut. Minestusest või muust elutegevuse ajutisest tõkkest ei võinud juttu olla, sest surnukeha üle oli juba levinud tarretus.
Vahepeal puges emand Anderson uksest sisse. Leenu sosistas talle ehmunud näol surmasõnumi. Maarja maigutas suud, nagu tahtes karjatada, aga ta vist tundis, et see võiks äparduda, ja sellepärast tõttas ta tummal valul sängi juurde, vajudes selle ette põlvili.
Sõnum kapteni surmast oli külas ometi levinud, aga miks ei tulnud Mait Näkisaar? Oli ta ju Andersoni hea tuttav ja ametivend, kes oleks pidanud otse kohustust tundma teda viimast korda külastada. Ta oleks pidanud esimene olema. Aga ta ei tulnud päeva jooksul viimastegi seas. Käijaid oli kaunisti – Mait Näkisaart ootas Maarja asjata.
Päev jõudis mööda, õhtu venis otsa ja õudne öö, mida Maarja ebausklikul jubedusel kartis, hiilis majja. Surnu lebas pestult puhtal asemel, küünlad põlesid pühalik-salapäraselt ning toas haudus nii sünge vaikus, nii lämmatav palavus ja südant pööritama panev võõras lõhn, et noorik verd oma soontes tundis peatuma jäävat. Ta meelest oli, kui tahaks ta hing sest piinast ja vapustusest puhata, mis ta läinud ööst saadik oli üle elanud. Selle hingega surnu juures valvata! Noorik
