asja isale üles tunnistada. Ema oli mul kolmat aastat hauas, muidu oleksin ammu juba tema jutul käinud. Isa pidi siis Maiale ütlema, et ta nii kaua ootaks, kuni saan kahekümne aastaseks. Isa võis ju ka paruniga kõnelda – see oleks andnud mulle palka juurde. Isa käes oli kõik võimalik. Oli teine südi ja sõnakas mees. Ma pidasin temast suurt lugu, ta oli mulle lapsepõlvest saadik väga kallis. Ja ta armastas mind ka, seda tundsin …
Ma arvasin, et isa teeb suured silmad minu saladust kuuldes, aga ei. Ta oli üsna rahulik. Vangutas ainult pead ja silus oma pikka läikivat habet. Viimaks pahvatas naerma.
«No see oleks alles lugu!» hüüdis ta.
«Kuidas nii?»
«Kas sa oled ogar – tohoo pime!»
«Ta vajutas oma tugeva käe mu õlale, raputas järjest pead ja hüüdis siis otse pahaselt:
«Poiss, ära tee rumalusi! Maia ei kõlba sinule – kas kuuled?»
«Miks ta ei kõlba?» hüüdsin ehmunult.
«Ei kõlba noh! Saa ometi aru! Ta – äh, noh – ta on sinule liiga vana!»
«Ei see tee mulle midagi,» vastasin vahvalt.
«Aga minule!» karjus isa.
«Mis sinul sellest on?»
«Vait! Mine ja maga oma pea selgeks!»
Mul seisis nutuvõru suu ümber. Isa oli mu asjale otse vastu ja ma olin lootnud talt abi saada! Pisarad imbusid mul vägisi silma. Seda nähes aga läks isa meel pehmemaks. Ta urises midagi, pööras näo ära, paitas üha kiiresti habet, astus viimaks minu juurde tagasi ja hakkas mu käsivarrest kinni.
«Oota veel paar kuud, siis saame näha!» ütles ta viimaks lahkesti.
Just sedasama oli mulle Maiagi öelnud! Ma ei saanud aru, mil kombel siis need paar kuud minu armastusse pidid mõjuma. Paari kuuga ei saanud ju mina vanemaks ega Maia nooremaks. Aga isa ei rääkinud minuga pikemalt, vaid tõrjus mu minema.
«Ole mõistlik laps,» palus ta. «Küll siis näed, et kõik asjad lähevad õieti ja hästi.»
See oli kõik … Heake küll, nii kaugel olid siis lood. Paar nädalat läks mööda. Meie saksad sõitsid ühel päeval kõik Tallinna. Isa viis nad neljahobusetõllaga raudteejaama, mis oli meilt umbes kaheteistkümne versta taga. Maial oli väga hea meel, et korraks jälle tujukast ja tigedast prouast lahti sai. Ta tuli õhtu eel minu juurde ja ütles mulle:
«Kui sa hea laps oled, siis tahan sulle midagi rääkida. Kas oled hea laps?»
«Ma ei ole mitte laps,» vastasin talle pahaselt.
«Tahtsin öelda: poiss – ei, koguni m e e s !» naeris Maia, nii et ta valged hambad välkusid.
«Kas tead ka, et täna on minu sünnipäev? Aga ära sest kellelegi räägi – kas kuuled? Kui oled hea poiss, võid mulle võõrsile tulla. Kas tahad?»
«Kuidas, võõrsile?»
«Minu tuppa. Ma teen kohvi ja mul on värsket saia. Siis pühitseme kahekesi minu sünnipäeva. Üsna kahekesi. Kas tuled?»
Kuum hoog käis mul üle keha. Kas oli siis see võimalik? Maia tahtis pidada minuga üksi oma sünnipäeva – omas toas minuga üksi!
«Kui soovid, ma tulen,» vastasin kugistamisi, sest kurk kiskus mul rõõmu pärast kinni.
«Õhtul nii kella üheksa paiku. Mul on peale kohvi ja värske saia veel midagi. Aga ära sa teistele sõnagi lausu – kas kuuled?»
Ta lõi mulle käega kergesti vastu põske ja pani minema.
Võite, härra, isegi arvata, kuis ma õhtut ootasin. Ei ma läbenud midagi teha ega mõelda, muudkui väristasin püsti rõõmu pärast aiva südant. «Kui ta minust midagi ei peaks, ega ta mind siis enda poole kutsuks, üksipäini oma tuppa, ainsaks võõraks,» – nii mõtlesin.
Oli just laubane päev. Suur kirikutrahter asetses viis versta meie mõisast; seal käisid meie omad laupäevaõhtuti lusti pidamas – poisid ja tüdrukud. Seal üürgas lõõtspill ja tantsiti kas või hommikuni. Kärner, kokk ja tallmeister, ja aidameeski oma noore naisega, ja kõik mõisa tüdrukud olid nõuks võtnud ka täna, pealegi õige varakult trahterisse koguneda. Mis viga, saksad kodust ära, nüüd alles võis päris pidu pidadagi! Kutsusid ka mind – ega ma loll olnud. Maia ei saanud neist muidu lahti, kui lubas pärast järele minna. Ma kartsin juba, et ta seda teeb, ta aga sosistas mulle muheldes kõrva, et ta selle peale ei mõtlevatki. Meie kahekesi jäävat ju koduhoidjaiks. Ja pidu pidavat meie ju isegi. Nii siis jäime täiesti üksinda suurde härrasmajja. Mu isa, kes elas all teenijatemajas, võis raudteejaamast alles kella ühe ajal koju jõuda.
Ma panin enesele kõige uuema ja peenema ülikonna selga. Kaua seisin peegli ees, sugesin pead ja püüdsin neile uidukestele ülemisel mokal, mida ma meelsasti vurrudeks pidasin, nähtavamat nägu anda. Siis astusin, kuum hõõg oimudes, Maia tuppa.
Kohvilaud oli juba kaetud. Maia tuli mulle naerdes vastu, aga ma panin imeks, kui valge ta näost oli.
Maial oli proua magamistoa kõrval tilluke, aga kõigiti ilus ja puhas kambrike. Seal oli kõik nii korras, nii kenasti pandud ja sätitud nagu noore neitsi pruutkirstus. Ei kuskil tolmukübet näha, säng lumivalge tekiga kaetud, padjad peatsis aina kumendasid. Ning magusat lõhna hõljus täna kambrikeses, nii imelikku, et mu süda hakkas nagu joobudes valjusti tukslema.
Istusime kohvilauda. Maia kallas proua läikivast hõbekannust sisse ja pakkus mulle kollast rosinatega saia. Ja sõime. Mul oli kitsik tunne põues, nii et esiotsa sõnagi ei lausunud. Ka Maia ei rääkinud palju. Ta istus minu vastas ja vahtis aga nii poolnaeratamisi vahel mu otsa. Aga, nagu ütlesin, ta palged olid täna kahvatud. Roosilised laigukesed, mis muidu seal õitsesid, tulid küll taoti nähtavale, kadusid aga kähku.
Ma küsisin, kui vanaks ta siis täna on saanud, ja ta vastas: «Juba kolmkümmend üks» ning ohkas seejuurde ja naeris: «Kas ma pole juba vana tüdruk – mõtle! Ja sina loodad minu peale!»
Ma ei kostnud, vaatasin talle ainult täie armastusega näkku. Ta väristas pead.
Mida me sel õhtul veel rääkisime ja tegime, kõike seda ma ei mäletanud järgmisel hommikulgi enam. Mis mulle aga vähegi meelde jäi, seda tahan teile tunnistada … Mul lasus kogu õhtu võõrik surve südamel. Ei tea, mis see oli. Olin küll rõõmus, aga rahutu; mul oli nii magus elada, aga imelik kartus vaevas hinge. Ja mulle tundus, kui vaaguks ka Maia samasuguse kartuse ja rõõmu vahel. Tihti tõusis ta minu juurest järsku üles ja vahtis aknast pimedasse aeda; lipsas sagedasti kambrist ning tuli ruttu tagasi ja palus mind kahel-kolmel korral, ma ei pidavat ühelegi hingama, et meie täna õhtul kahekesi üksinda koos oleme olnud ja pidutsenud.
Kui kohv joodud, koristas Maia peatselt tassid, tõi siis kaks klaasi ja kinnise pudeli ning klaastaldrikul kompvekke lauale ja ütles, et proua kõik selle temale sünnipäeva tarvis kinkinud. Pudelist tuli just sedasama karva märjuke, mis teie mulle praegu andsite. Ja maitsegi oli sama – seda tundsin esimesest piisast, mis siin nüüd mu keelt niisutas … Maia kallas naeratades sisse ja me lõime klaasid kõlinal kokku. Ma olin häbelik jooma, aga Maia ütles: «Täna tahame olla rõõmsad ja purjutada mehemoodi! Sa pead tublisti terviseks jooma – mina ise muidugi ka!»
Ja tõesti – ta jõi oma klaasi ühe sõõmuga
