viga, noorik, mis viga?» hüüdis Mats, kes seda tähele pani.
«Ma olen haige,» viiksatas Maarja piinatud rinnast.
«Ma tahan sängi minna ja Leenu võib tulla minuga, sest üksi – üksi –» Ta tõusis nõtkumisi püsti ja sõnad muutusid kogelemiseks.
Leenu viis nooriku voodisse ja heitis riides tema kõrvale. Mats jäi üksinda kaptenit valvama.
Maarja palavik kestis hommikuni. Siis uinus ta tükiks ajaks magama. Päeval oli ta tervis parem ja ta tegi virgasti tööd. Aga õhtul, õigemini pimeduse lähenemisega, algas eileõhtune hirmutõbi uuesti. Maarja juba sonis sel ööl ja hommikul oli ta nii nõrk ja närvetunud, nagu oleks teda mitmenädalane raske haigus purenud.
Eilegi, mil oli surnu puusärki-panek, polnud Mait Näkisaar tulnud. Eks näe täna, mil laip on viimast päeva kodus. Homme viiakse ta kiriku kabelisse ja ülehomme – pühapäeval – on matus.
Noor lesk ootas Maitu pärastlõunani, siis katkes ta kannatus. Ta kattis end kõige uuemate ja ilusamate riietega, suges ning ehtis end kaua peegli ees ja läks külla.
Männiku vahel ja lepikus, kus teda keegi ei näinud, hõõrus ta sõrmenukkidega oma põski, et neile elavamat jumet anda, ja küla algul, tiigi ääres, peatus emandake ja vahtis veepeeglist, kas ta juuksed ja rätt on veel korras. Siis kõndis ruttu, kindlal sammul, näos otsuslik ilme, vana Näkisaare väikese hurtsiku poole, mille väravast sisse astudes ta Maidu kõrget kogu maja kõrval olevas aias nägi seisvat. Ta astus aeda ja seisis pilguke hiljem õhetaval palgel noormehe ees. Mait oli üksinda.
Kumbki ei teretanud.
Mait hakkas rehavarrest, mis tal pihus oli, mõlema käega kinni ja vahtis, vart silmade vahel hoides, isevärki tusase tunnistamisega Maarja otsa.
«Sa oled juba kodus,» alustas viimane kohmetusest kogeldes.
«Olen juba kodus.»
«Ja meile ei tule?»
«Mis ma sinna tulen?»
«Kuidas, Mait?»
«Mis ma sinna tulen?» kordas Mait. «Lähen pühapäev kirikusse, eks ma siis surnuaial kaptenit veel kord näe.»
Maarja silmad hälbisid poisi külmalt näolt ta kätele, mis hoidsid rehavart, ja jäid üllatusest laienedes vasaku käe ühe sõrme külge peatuma. Maarja vahtis, astus ligemale, vahtis, astus ligemale, vahtis jälle, ja kõige hoolikam hõõrumine ei oleks võinud ta palgetesse praegu endist õitsengut soetada.
«Mis sõrmus see on?» kiljatas ta peaaegu.
«Kihlasõrmus.»
«Sa oled kihlatud?»
«Teist nädalat.»
Maarja värises oma uues ilusas emandakleidis, otsekui seisaks lumehanges.
«Ja sinu tõotus minule? Sinu sõnapidamine?»
«Kas sina siis pidasid sõna?»
Välgukiirul uuris Maarja pilk poisi nägu: laulatusest ta juba teadis, see oli kahtlemata. Tal lipsas hüüe suust:
«Aga ma olen ju lesk!»
«Soo?» tegi Mait, ja näole ilmus midagi, mis tegi Maarjale hirmu. «Sa teadsid siis kindlasti, et jääd leseks? Sa teadsid ka, millal jääd leseks?»
«Ma nägin, et ta on suremisel,» ütles Maarja rahulikult, kuigi ta süda sees lõdises. «Muidu poleks ma ta naiseks saanud … Ma teadsin ka, et sinu naisel palju raha peab olema, ja ma sain sedaviisi palju raha.»
«Ma mõtlen, et sinu sõnamurd on vanem,» tähendas Mait kalgi muhelemisega. «Vanem veel, kui su kuulus Soome teekond, mis kaugemale ei ulatunud kui Tallinnani – ämmaemanda juurde …»
«Mait!» kiljatas noor naine ja lõi käed näo ette.
«Kas arvasid siis, et teised inimesed kõik on pimedad või lollid?» rääkis Mait oma vaenuliku muigega edasi. «Aga mis me sest kauemini arutame. Mina pole sinu kohtumõistja. Tahtsin aga selgeks teha, et mitmekordne sõnamurd on sinu poolt tulnud, mitte minu poolt.»
«Sul on pruut – sa tahad mind maha jätta?» tuli Maarja huultelt kaebeheli, mis pidi kivist südant möjutama. Näkisaar jäi külmaks.
«Mul on pruut,» ütles ta lihtsalt.
«Mait,» ütles Maarja poolsosinal, «mul on aga nüüd rohkem raha ja vara, kui sa oskasid aimata …»
«Minu pruudil ei ole rohkem kui viissada rubla, aga selle raha on ta saanud a u s a l viisil – kas mõistad? … Ma usun, et mul selle pruudiga rohkem õnne saab olema kui sinuga – ehk mõistad ka seda!»
Mait viskas reha marjapõõsasse, astus Maarjast mööda aiavärava poole ja kadus hurtsiku madala ukse taha.
Kolmas öö kapteni majas. Lahkunul oli vähe sõpru olnud, sellepärast tuli nüüd valvajaist puudus. Mõisavalitseja Leinberg tuli küll, aga ei viibinud kauemini kui kella kaheteistkümneni. Siis olid Leenu ja emand jälle üksinda; Mats oli läinud külasse naise ja laste juurde.
Leenu oli nii unine mitme-öösest valvamisest, et aiva tukkus ning magas – magas ning tukkus. Nõnda oli noor lesk õigusepärast üksinda See hirmus sõna tähendas Maarja kohta palju, iseäranis ta praegusel hingeolul. Ta meelest oli, kui tahaks ta kurgust iga silmapilk vallanduda üdi läbiv hirmuhüüd ja kui peaks ta siis surnult maha langema.
Põlatud, pilgatud, hukka mõistetud mehe poolt, kelle pärast kõik on sündinud – kõik, kõik!
«Mul pole sind tarvis! Ma saan tosinate kaupa paremaid mehi, kui sina oled! Oma rahaga ostan endale kas või kuldse mehe!»
Nõnda oli ta Maidule tahtnud järele hüüda, aga hääl oli talle kurku kinni jäänud. Seda sõna kordas ta nüüd kodus ja sundis ennast uskuma, et ta nõnda mõtleb ning et tal õigus on nõnda hüüda ning et ta Mait Näkisaarest enam midagi ei taha teada. Maarja püüdis enesele pikalt ja laialt ette arutada, kui ilus on elu, kui õnnelikuks teeb rikkus inimese, kui palju rõõmusid ja lõbusid ta endale elus oma rahaga võib valmistada. Ja need kujutused vaigistasid teda hetkeks. Aga ainult hetkeks. Siis tulid heidutavad mõtted surnu peale, ennast kiusavad kummitused peaajus, sünged viirastused lahtisi silmi.
«Rahu, rahu,» sosistas ta oime muljudes ja põgenes ühest toast teise, mis tema soovil kõik olid valgustatud. Muud midagi kui veidike öist rahu. Siis läheb kõik mööda ja ma võin elada, oma rikkust maitsta! Ma tahan kõik, kõik unustada oh, et see hirmus öö ainult mööduks!»
Ta mõtiskles. Talle tuli midagi meelde. Pooljoostes ruttas ta kippari magamiskambrisse – surnukirst seisis saalis – ja avas selle suure tammekapi, kust ta mehele surmatunni eel unerohtu oli andnud. Ta valas valget pulbrit umbes nii palju veeklaasi; nagu ta kaptenile tavaliselt iga õhtu oli andnud. Lusikaga vett liigutades jõi ta rohu ära.
«Leenu, ma ei jaksa enam, ma lähen paariks tunniks magama.»
Leenu ümises unistamisi midagi vastu.
«Rahu, rahu, – ja siis elama, rõõmsasti elama!» oli Maarja mõte, kui ta sängi heitis. Ta tõmbas vaiba
