>Sõnnikuveol
Kevadise sõnnikuveo ajal oli põld sedavõrd pehme ja vesine, et ei kandnud hobust ega sõnnikukoormat. Koorem jäi porri kinni ja vajus hoopis ühele poole viltu. Hobused ei suutnud seda vedada, plahmerdasid piitsahirmus siia-sinna, ise olid kubemest saadik mutta vajunud.
Tõnisandruse Mats nägi, et asjalood on kehvad. Ta võttis hobused sõnnikukoorma eest ära, krahmas aisad pihku ja vedas koorma enese järel kuiva koha peale. Ta pätakad olid pärast seda poriga koos, aga mis sa hing teed, hädalist peab aitama!
Mõisahärra seisis parajasti põllupeenral ja nägi, mis Mats tegi.
Ta tuli kohe Matsi juurde, vehkis kepiga hobuste poole ja kisas: „Mis see on! Hobused ei vea! On nad kitsed või? Mina nemad kohe maha laskma!”
Mats püüdis mõisahärrat rahustada: „Pea, härra, ää vaada asja nii ägedasti. Sünni mette hobuseid maha lasta! Kui nee soole äi kelba, anna eige moole!”
„Miks mina hobused soole andma?”
„Neh, härra ütles päärgu – nee kitsed! Moole kelbaks küll. Mes kasu sest saad, kui sa naad maha lased. Lehevad raiped veel haisema. Vaada, ma jo tegi soole kasu ka, vedasi sonnikukoorma oma järel peldu!”
„Õige jutt! Sul palju jõudu olema! Kui tahtma, vetab need kitsed!”
Mats pühkis oma pätakad porist puhtamaks ja võttis hobused ohjapidi järele. Hakkas koju minema, ise muheles habemesse: „Nee kaks tükki kitse kelbavad moole vangert vedama küll!”
Sant töö
Ühel hommikul oli mõisahärra kõige parem lüpsilehm laudas ära surnud. Nüüd oli tarvis see loom sealt välja vedada ja kuskil auku ajada. See on sant töö. Kes peaks seda tegema?
Härra laskis selleks Tõnisandruse Matsi mõisa kamandada, et lõpnud loom maha matta.
Mats, selline nagu ta oli, ei kartnud kedagi ja ütles härrale suu sisse: „See aa sant tegu. Enne pea ma ühe kova keretäve sööma.”
Härra oli sellega nõus.
„Gut-gut! Mina lubab sulle palju sööma. Läheb kööki!”
Mats seadiski sammud köögi suunas. Seal toodi talle toober piima, pütiga kuivatatud silku ja mehine, vähemalt viisteistkümmend naela kaaluv rukkileib.
Mats hakkas sööma. Tal polnud sellega kiiret kuhugi, sõi aegamisi ja mälus toitu põhjalikult, kuni seda laual enam ei olnudki. Seejärel jõi ta piimatoobri tilgatumaks.
Härra tuli kööki, nägi, et Mats vaatab otsiva pilguga ringi.
„Noh, mis veel?” küsis härra.
„Päärgu söömaks aitas küll, aga moole leheks veel toop modu – moo koht jähi natune ööneks.”
Härra pugistas naeru, nii et habe tudises.
„Noh olgu–olgu, seda pidab sa saama!”
Kui mõdu oli Matsi kõhus, uuris ta: „Kos see surn vassikas siss aa?”
Härra mossitas.
„See mitte vassik olema, see oleb lehm! Ma sulle näitab!”
Härra kepiga vehkides ees, Mats järel, marssisid mehed uljalt lauta, kus lõpnud loom lamas.
Mats keeras käised üles, ähkis korra ja upitas surnud looma sabapidi oma abude peale. Teise käega krabas nurgast labida ja hakkas minema.
Siiski vaatas ta varsti üle õla härra poole ja teatas: „Vaada, härra, kui ma soo armpsa lehma haua pääle ühe raudkivi tassi, kas lubad moole neli tükki peeva moisatööst priiks!”
Härra imestas.
„Ise mats, aga tingib kui kaubasaks!”
Ja Mats saigi peale mehise kõhutäie neli mõisatööst vaba päeva.
Iseäralik künd
Mats läks pojaga hommikul põllule kündma. Poiss pani härjale ikked sarvedele, Mats võttis künnitöö oma hooleks, et noort härga õpetada.
Härg oli vilumata: ei seisnud vaol, tõmbas atra siia– sinna. Selle peale tundus, et põllul on sead maad tuhninud.
Mats tüdines varsti härja juhtimisest ära, rakendas härja ikke küljest lahti ja viis põllukargele sööma. Ma vea ise atra, pole mool seda hilbakad härga tarviskid! mõtles ta.
Hakati uuesti tööle. Mats vedas atra, Mart juhtis atra, härjaajamise pikk piits peos. Töö läks nii et ludin.
Seda isemoodi kündmist tuli ligemalt vaatama naabriperemees Hansu Juhan.
Naabrimees oli naerust kõveras, hoidis kõhtu kinni ja parastas: „Kaperda aga kaperda, käpakille sa öhekorra lennad!”
Mats ei teinud Juhanist välja, vaid vedas atra edasi, härjaikked kaenlas. Aga Mart läks tulist viha täis ja käratas: „Mes sa hirnud!” ja endalegi ootamatult virutas Matsile piitsaga mehise siraka vastu abusid.
Mats ei osanud hoopi oodata ja tõmbas atra nii järsu ropsuga, et see mullas asuva salakivi taha kinni jäi. Käis raksakas ja Mats oli silmili vao põhjas pikali, suusilmad mulda täis.
Küll mees käratses ja soigus. Viimaks oli ta aga jalul, tõi härja põllukarge pealt ära, rakendas adra ette ja pobises: „Äi see asi sedasi sünni mette, jo ma pea ikka härjale härjatöö kätte näitama! Muidu jäeb veel keikidele naeruks!”
Hundi voorimees
Tõnisandruse Mats viis hommikul võrgud merre. Ta tuli sellega nobedasti toime ja otsustas Saarnaki laiule minna. Ta polnud seal terve talve jooksul käinud.
Mõeldud, tehtud. Jäi üle veel paadinina kargele tõmmata. Seejärel läks Mats laiuranda seirama. Äkisti aa meri midad maale visand?
Mats ei leidnud kõige vähematki väärtuslikku. Ta heitis lapikule kivile pikali ja vahtis pilvi. Tõesti oli ilus vaatepilt: taevas oli ühtlaselt sinine, pilved olid kui pehmed ja valged lambad.
Lõpmatult ei saa pilvi vahtida, kuigi nad kujutlusvõime hästi tööle panevad. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et oli tarvis koju minna. Kui Mats oli aga paadi vette lükanud, kargas talle sinna paarimeheks suur ja turris karvadega hall hunt.
Hallivatimees lõrises ja näitas Matsile hambaid. Vaata et kargab kõrri.
Mats ei osanud midagi mõistlikumat teha kui sõudma hakata. Ta peas aga vasardas mõte: Mes moodi ma hundist lahti saa!
Mats tahtis paadi laiu poole keerata, aga kus sa saad, kui hunt on selle vastu. Vaevalt jõuad paati pöörama hakata, kui hunt tuleb urisedes lähemale. Arulage see metsloom kindlasti polnud.
Hirm pani Matsi koosi Hiiumaa poole pidama. Mats oli kui hundi voorimees.
Loom jäi alles siis rahule, kui nägi, et Mats peab paadiga seda suunda, mis tal vaja on.
Küllap oli hunt üle jää Saarnakile tulnud ja nüüd tahtis Hiiumaale priiküüdiga tagasi. Mõni süld enne randa vulpsas loom üle paadiparda vette ja ujus maale. Raputas veel oma karvu ja kadus kadakate vahele.
Mats rääkis oma hundiloo Mannile ära. Algul ei uskunud
