– sealtsamast kuusekännu ääre alt kostsid sellised sõnad: „Kutsu, äla kliimusta, muidu ma soole viluta!”
Juuli see oligi, hundiurus kutsikatega mängimas. Juhan pressis enese urgu ja tõi lapse sealt välja.
Isa rõõm oli nii suur, et ta silmadest jooksid rõõmupisarad mööda põski alla – laps on leitud, elus ja terve!
„Kas sool, Juulikene, nüüd koht ka tühi aa?”
Seepeale hakkas laps naerma.
„Ma tissisi kutsudega tissist piima ja koht polegid tühi!”
Laps rääkis veel, kuidas emahunt teda hambus metsa tassis ja kuidas ta ise hundi kaelakarvadest kinni hoidis. Hambad olla hundil suured küll, aga nendega ei teinud ta lapsele paha.
Isa võttis Juuli sülle, sest laps tikkus koju ema juurde. Sedaviisi mindigi tagasi.
Tõnisandruse Mats rääkis külas, kui isemoodi lugu oli see lapsevargus. Kui ise oma silmadega poleks last hundiurus näinud, ei usuks ilma pealgi sellist asja.
Taevareisid
Hansu Juhan oli oma Muriga üsna kimbus, sest krants ei tahtnud enam rannas lambaid valvata.
Juhan kaebas Tõnisandruse Matsile: „Mool naagu polekskid koera. Joose ise koera eest randas lammaste järel. Iseäranis tigeks tegi Muri mo lambapesemise aegu. Muri vahib kadakade vahel kut moisahärra, äi tule lammastele ligigid, ma pea nee ise vede naiste käde aema.”
Mats kuulas naabrimehe kaebuse ära ja ütles: „Ma arva, et see vähene asi annab praavida. Too see elukas moo käde kuju. Veta üks pitkem kövejupp kaasa, kis teeb, kas mool sösust aa, mes tarvis leheb.”
Juhan tuli natukese aja pärast Tõnisandrusele, Muri pika köie otsas järel. Mats oli selleks ajaks leidnud pika saleda noore kasepuu, millel oli kõrge latv. Puu painutati kahe mehe jõul alla ja koer seoti köiega jämeda ladvaoksa külge.
Juhan hakkas ägama:
„Mes sa, hull, tahad tehja! Tahad mo Muri luhki kiskuda! Äi ma seda luba mette!”
Mats naeris.
„Pole mool sösust mötet mette oln. Ma tee taale hoopis taevareisi!”
Allapainutatud kask päästeti lahti. Viuhti lendas koer taeva. Ta ei jõudnud niutsatadagi.
Mats vaatas koera lendamist ja sõnas: „Soh, ehk aitab ka. Ma too ta maa peale tagasi. Kuule, Juhan, mes sa arvad, kui teeme taale teise reisi veel. Ehk vetab siss pähe änam tarkust?”
Tehtigi teine lend. Natuke hiljem sikutati kask alla ja Muri taevasõidud olid lõppenud. Loom oli oimetu ja hirmu täis, aga varsti võttis jalad alla ja jooksis koju.
Kas nendest taevareisidest või aitas miski muu, aga Muri hakkas jälle oma tööd korralikult tegema ja Juhani käest ei kuulnud enam keegi koera kohta santi sõna.
Pika une tulemus
Tõnisandruse Mats armastas, kui vähegi mahti sai, asemel pikutada ja magusasti magada.
Sedasi juhtus ka sel hommikul. Mann ja Mart olid juba põllul sõnnikut laotamas, kui Mats rahumeeli edasi magas.
Viimaks sai Matsil uni otsa ja ta vaatas pliidi juures ringi, et ehk on Mann ta jaoks midagi sooja pannud. Keriseaugust leidiski ta mitmetoobise kausi keedetud soolasilkudega. Mats rõõmustas. Neid äi saa jätta söömata mette!
Matsil oli süda vesine, sõi himuga silke, kuni kauss oligi tühi. Nüüd märkas ta laual pütti piimakördiga. Kört leidis endale koha Matsi kõhus.
Tööst ei tulnud Matsil miskit välja, sest teda hakkas janu vaevama. Eks see on teada puha, et silk on suure mere kala ja nõuab vett. Nii Mats ka tegi, nagu kõht nõudis – ta jõi ära pangetäie külma kaevuvett. Abi oli sellest vähe – ikka janutas.
Karjaaidas oli suur tõrs vett täis. Mats ronis sinna sisse. Istus kaelast saadik vees ja uskus, et janu kaobki tal sedaviisi ära.
Lõunaks tulid naine ja poeg koju. Nägid Matsi tõrres. Mann kohkus ära, aga Mardile tegi vaatepilt nalja. Poiss istus aia ääre peal ja kõõksus naeru käes.
Mann päris: „Mats, reegi välja, mes asja sa seel tordes teed?”
Mats ütles kaebliku häälega: „Ma liuda ennast, ise jätsid moole söömaks nee va soolasilgud. Päärgu aeb ermpsast janutama. Ma söi nee silgud keik ää!”
„Püha ristike! Sa söid meide pere nädalase kalaportsu öhekorraga nahka! Oh, mes nüüd tehja! Eks sa joond piimakördi ka sene juure!”
Mats noogutas.
„Ne–neh!”
„Voeh, kas sa vett jöid?”
„Oh, Mann, see tegu aa mool juba tehtut. Jöi raandatäie vett ää! Äi aita, muudkut januta.”
Mann tõi veel kahe puuämbriga vett.
„Kas nee värsked kalad ja tuhlid äi sündin soole, mes ma humigul soo jäuss keetsi ja sahvrese panni?”
Mats maigutas suud.
„Kas ollid värsked kalad kah? Tee ma senest midagid, pole ma sahvrese läingid. Ma söi neid va soolaseid.”
Mart istus ikka veel aia ääre peal ja muudkui naeris. Mann vihastus ja tümitas poja sealt minema.
„Laps äi tohi mette isa üle nenna irvita!”
Mehele viskas Mann üle õla: „Paistab, et sool aa juhilamba muistus otsas! Istu sedaviisi mo pärast kasvöi öhtani, ma lehe pöllale.”
Õhtuks olid panged veest tühjad ja Mats oli tõrrest väljas. Koperdas koduõues ringi. Tegi isegi väiksemaid kodutöid. Siiski pomises habemekarvadesse: „Pidi Mann sene silgukausi moo silmade alla jätma!”
Kaevutegu
Mõisahärra võttis nõuks uue kaevu kaevata. Ehitusmehed kutsuti suurelt maalt, nõndasamuti ka tark, kes kaevukoha pidi üles leidma. Härra käskis teha kaevu, kus oleks nelja sülla jagu vett.
Hakati kaevama. Auk oli juba nelikümmend sülda sügav, aga veest polnud märkigi. Mida teha?
Tõnisandruse Mats näitas härrale teist platsi, kuhu head kaevu sünnib kaevata, aga härra ei võtnud teda kuulda.
Härra lausa naeris Matsi välja.
„Kas sina oled siis targem kui teadmamees!”
Sinna see jutt jäigi. Härra sõitis kodunt minema ja Mats rääkis oma mõtte opmanile ära ja näitas ka platsi kätte.
Opman kohkus hirmsasti.
„Mina äi jülge härra teadmata sösust asja otsusta, ja kis nee tööd kinni maksab, kui äkisti so soovidadut kohast vett äi tulegid?”
Mats lõi käega.
„Eks mina maksa!”
Opman
