pakutud koht oli õige ja sinna kaev tehtigi. Vesi oli hea mekiga ja kaev ei jäänud kuivaks isegi suvel põua ajal.
Härra oli Matsiga rahul, kui mandrilt koju oli jõudnud ja uue kaevu veega tutvust oli teinud. Ta andis nõuande ja tehtud töö eest lausa sada rubla.
Aga härra kiitles suuremaasakste ees: „Mul olema nüüd omal kaevu ehitamise teadmamees. Teie teadmamees ma mitte enam tarvitama!”
Kamandamise ohver
Tõnisandruse Mats ei kannatanud välja, et keegi teda kamandaks. Paraku see komme opmanil oli ja ta ei säästnud ka Matsi. Viimasel ajal juhtus seda üsna tihti.
Ühel hommikul hakkas opman jälle Matsi üle võimu näitama.
„Mes sina passid sii! Kasi peldu kündma!” paristas ta ja tegi minekut.
Mats läkski. Seadis ühed ikked härjale, teised aga lehmale sarvedesse.
Nüüd hakkas ta kündma. Aga kuna lehm ja härg olid koos adra ees, tuli vagu sinka-vonka.
Natukese aja pärast tuli opman põllule Matsi tööd vaatama.
„Mes töö see aa? Kas see ka korralik kündmine?”
„Ma äi saa loomadega korda mette. Nee äi via, teina sikutab teise koosi.”
Opman uuris loomi ja märkas, et üks neist on lehm.
„Mats, sool polegid aru. Vaada, sa künnad lehmaga!”
Mats kostis tigedalt: „Ne-neh! Pole mool aega oln ta saba alla vaata, kiire töö isegid!”
Opman jooksis mõisa härrale kaebama ja sai oma tahtmise. Mats kutsuti põllult ära, lisaks sai ta peatäie sõimu. Mõisahärra vehkis koguni jalutuskepiga. Vaata et annab kere peale!
Mats saadeti põllule tagasi. Seekord pani ta lehma asemel teise härja adra ette, jättis aga härjad põllukargele rohtu nosima ja võttis oma pükste pealt nööri, sidus selle üht otsa pidi tammeoksa külge, teise otsa tegi aga sellise silmuse, mis kinni ei jookseks. Silmuse jättis endale kaela. Tõmbas jalad krõnksu ja jäi rippu nagu poodu.
Varsti tuli opman uuesti põllule ja kohkus hirmsat vaatepilti nähes ära: Mats on enese üles poonud.
Opman jooksis tulistjalu mõisa härrale uudist viima. Seda juttu lihtsalt tuli kontrollida. Mõisahärra võttis jalutuskepi pihku ja läks opmani seltsis põllule.
Keegi polnud ennast üles poonud, ainult Tõnisandruse Mats kündis härgadega.
Nüüd oli härra veel vihasem kui enne.
„Kuulma, sina, opman, sina rääkima, et Mats rip-puma oksas. Mina vaatab – tema kündma. Sina valetama, et Mats kündma lehmaga. Mina ütlema: need olema härjad!”
Opman sai aru, et need on Matsi riukad. Pidas siiski oma suu kinni ja kuulas mõisahärra riiu ära.
Aga Mats tuli härra juurde ja ütles: „Opman valetab! Kos ma künda saaks, oleks ma poodud. Äi mool pole humigul sösust metted mette meeles oln, et ma omal nööri kaala paneks. Ma pole ka nii hitu mette, et lehmaga kündma leheks.”
Opman nohises pahasena. Mats hoidis aga mõisahärrat tagasi, et too jalutuskepiga opmanile ei lajataks. Mats oli endaga väga rahul, et oli saanud opmani mõisahärra silmis tolguseks teha.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
