.

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу - страница 1

Автор:
Жанр:
Серия:
Издательство:
 -

Скачать книгу

Anton Hansen Tammsaare

      Põrgupõhja uus Vanapagan

      I

      Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama. Aga kes see keegi õieti oli, see ei huvitanud eriliselt kedagi. Sest kellesse puutus Põrgupõhja uus peremees. Kulus hulk aega, enne kui needki, kel vägi ja võimus, temast kuulda said ja talt aru pärisid. Aga uue peremehe paberid olid korras: nimi Jürka, kristlikus abielus Lisetega, ilma lasteta.

      «Kes andis luba Põrgupõhjale asuda?» küsiti Jürkalt.

      «Taevas tahtis,» vastas see.

      «See pole ju taeva talu.»

      «Aga kelle siis?» küsis Jürka.

      Sellest kahest vastusest järeldati Jürka ja tema naise Lisete kohta, et nad on mingisugused lahkusulised ja et nende ülemise korraga pole kõik päris korras. Nii siis – üsna õiged elanikud Põrgupõhja tarvis, sest täie aruga inimesed otsivad teiste omasuguste seltsi.

      «Kust sa teadsid, et Põrgupõhja on tühi?» päriti Jürkalt.

      «Seal polnud ju inimesi sees,» kõlas vastus.

      «Jah, mujal olid teised ees,» seletas eit.

      «Ja seal meeldis?»

      «Küllap vist,» vastas Jürka.

      «Talu nimi meeldib ka?» muigas ametnik.

      «Nimi veel rohkem,» vastas Jürka tõsiselt.

      «Noh, kui lugu nõnda, siis jääd sa Põrgupõhja peremeheks ja seal võid sa nagu Vanapagan oma eidega mürada, keegi ei tule sind sinna segama.»

      «Nagu Vanapagan oma eidega,» kordas Jürka ja hakkas ise laginal naerma, mis kostis nagu hobuse hirnumine kõmisevast tünnist.

      Ametnik jäi naerjale imestunult otsa vahtima, sest esimest korda oma elus kuulis ta sellist naeru: see ei tulnudki nagu inimese suust.

      Aga Jürkat vahtides märkas ametnik peagi, et vaevalt on ta varemalt sellist meestki näinud. Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu kangelt eemale. Nägu lai ja lopergune, otsaesine madal ja lame, peaaegu nõos, pea suur ja ümarik, juus punakas ning kräsus, kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jalasääredki ehk täis tokerjat karva. Üsna veider oli selle mehemüraka kõrval näha väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite. Kuis need kaks küll kokku sattunud ja kuis nad küll toime tulevad! Aga pidid tulema, sest tundus, et nad pole enam noorpaar.

      «Teil pole lapsi,» ütles ametnik lõpuks. «Lapsed peaks olema, muidu pole kohal ega tööl mõtet.»

      «Eks nad jõua tulla,» lausus Jürka.

      «Kui leiba jätkub, siis tulevad,» täiendas Lisete vanamehe sõnu.

      «Kas siis tänini pole jätkunud?» küsis ametnik.

      «Ju siis pole, kui lapsi ei ole,» vastas eit.

      «Ju siis jah,» müsas ka Jürka habemesse.

      «Annab jumal lapsed, annab ka leiva,» jätkas ametnik.

      «Küllap vist,» lausus Jürka vastuseks.

      Asja vormilik lahendus võttis pisut aega, aga aega näis ka olevat uuel Põrgupõhja rahval: ta ei kiirustanud ega kibelenud, vaid istus ja ootas kannatlikult. Vahetevahel katsus eit vanamehega juttu teha, kuid iga kord lõikas see ta sõna pooleks, öeldes:

      «Ä’ä latra, las saksad.»

      Nõnda vaikselt istudes kippus vanamehel kangesti uni peale, aga kui ta parajasti sinnamaale jõudis, et norin oleks võinud lahti minna, sai ta eidelt küünarnukiga küljekontide vahele ühes tõrelemisega:

      «Mis sa siis, hull loom, kohe norinal, kas sa ristiinimese viisil põrmugi ei või.»

      «Missee?» küsis Jürka ja ajas silmad ebaloomulikult pärani.

      «Ä’ä larista, ütlen ma.»

      Viimaks ometi oli kõik lõplikult korras, nii et Põrgupõhja rahvas oleks võinud minna, aga vanamees istus uuesti toolile, nagu meeldiks tal siin nii väga, et ta ei tahagi enam lahkuda. Eit seisis natukene aega tema juures ja ütles siis:

      «Noh, eks teeme minekut, kodu ootab.»

      «Küllap vist,» lausus vanamees vastuseks, aga jäi ometi rahulikult istuma.

      «Näh, aja end siis ükskord jalule, mis aru sa veel pead,» sundis eit, ja kui vanamees end ei liigutanud, haaras tal kuuekäisest kinni ning sakutas, lisades: «Võta jalad alla, tee tahab käia.»

      «Küllap vist,» lausus vanamees ja ajas enda toolilt üles.

      Vanamees ees, eit järele, kobisid nad kahekesi uksest välja. Samuti teineteise sabas kõndisid nad teelgi. Tükk aega ei lausunud kumbki sõna, siis arutas eit:

      «Näh, ulualune on meil nüüd, aga seapõrsas, lambatall, lehmamullikas ja kanad-kuked puuduvad. Kui saaks esteks seapõrsagi, kes ruugab aias.»

      Vanamees vaikis ja astus kodu poole. Aga kui neile vastu tuli võõras eidekene, pidas Jürka ta kinni ja ütles:

      «Minu eit ajab seapõrsast peale.»

      «Kulla taat, ei ole minul, vaesekesel, põrsast ega kedagi,» vastas eidekene. «Kümne aasta eest oli mul viimane, aga seegi suri kõhuelitinga ja ei tõusnud änam.»

      «Kas siis vahel tõuseb?» küsis Jürka.

      «Peremehel tõusis: õhtul oli surnud, aga hommikul sõi mollil. Kõik olid hirmu täis, et viimnepäev vist ligi, sest kui tõusevad juba loomad surnust, ega siis inimestelgi see päev änam kaugel ole.»

      «Nii et sinu põrsas ei tõusnud,» lausus Jürka.

      «Ei ole tõusnud tänapäevani, kulla taadikene,» vastas eit.

      «Head päeva siis,» ütles Jürka ja pöördus minema, eit kannul, kuna võõras vahtis neile järele.

      Järgmisena tuli neile vastu vanamees, kellele Jürka ütles endiselt:

      «Minu eit ajab seapõrsast peale, nii et…»

      Külamees vahtis Jürkale tükk aega küsivalt otsa, nagu ei mõistaks ta hästi selle sõnu, ja usutles siis:

      «Tahad põrsast osta või?»

      «Küllap vist,» vastas Jürka.

      «Kaugelt mehi olete?» päris võõras.

      «Kaugelt… eidega.»

      «Pererahvaid või?»

      «Küllap vist.»

      «Omal emist ei ole?»

      «Ei vist.»

      «Kas suur talu?»

      «Küllap

Скачать книгу