pidas pisut aru ja pöördus siis minia poole küsimisega:
«Leeni, mis sina arvad, kas õige anda või?»
«Mina annaks, kui oleks minu teha.»
«Noh, eks sa siis anna,» ütles ämm lõpuks, sest võõras oli teda, mitte miniat perenaiseks nimetanud ja minia oli võõraste juuresolekul mõista andnud, et tema, ämm, on majas otsaline. «Pane ta ilusasti korvi, aga säti midagi pehmet ja sooja talle alla.»
Silmapilguga oli kõik tehtud, ainukeseks takistuseks oli, millega korv pealt kinni siduda. Minia ei leidnud ju ühtegi sellist räbalat, mida ämm oleks raatsinud kassipojale ja vanale korvile kaasa anda, sest kes neid võhivõõraid inimesi teab, kas neilt midagi veel tagasi saab või ei. Aga Lisetel tuli parajal ajal hea mõte ja ta ütles:
«Vanamees, võta rätik kaelast, see nagu loodud kassikorvi sidumiseks, tume ja võidund teine.»
Aga kui Jürka alles aru pidas, mis kaelarätikuga teha, kas võtta või jätta, asus Lisete vanamehele käsitsi kallale ja nõnda oli rätik enne korvi ümber, kui Jürka õieti taipaski, mis temaga sündis.
«Sa mu kallis rojukene, mu silmaterakene, küll saab sul meie juures põli olema!» rääkis Lisete rätikut sidudes. «Linnud laulavad sul toaukse all, püüa ainult, hiired jooksevad krabinal üle põranda, pole muud kui pane käpp peale, rotid vilavad nagu volaskid toa ja aida vahet, nii et…»
Lisete ei jõudnud oma lauset lõpetada, enne kargas ämm juurde ja kiskus tal kassikorvi käest, ise karjudes:
«Mis?! Teil on rotid ja te tahate, et mina lasen oma kassipoja sinna viia! Eluilmaski mitte! Need, sindrid, pistavad kassipoja kohe kinni, kui vana pole kaitsmas. Leeni, säh kassipoeg, vii pesasse tagasi.»
Nii see sündiski: minia võttis kassikorvi ja läks.
«Tule jumal appi, kus ma siis ise olen, kui rotid lasen kassi kallale!» hüüdis Lisete.
Aga see ei aidanud, kassipoeg jäi saamata. Polnud parata, Põrgupõhja omad pidid teele asuma kahekesi – ei põrsast ega kassi.
«Hullud inimesed,» kirus Lisete õueväravast välja minnes. «Et on hiired ja rotid, siis ei anna kassi. Lehm olgu, siis annaks. Nii et las kass istub aina lehma all ja limpsib.»
«Ä’ä latra,» lausus vanamees. «Ise ütlesid et toas jooksevad hiired ja rotid, ega teised teand.»
«Pidin ma siis ütlema, et toas jooksevad karud?» küsis eit.
«Küllap vist,» vastas Jürka, «karu kassi ei murra, liig tilluke, sulle endale paneb käpa pähe.»
Viimaste sõnade juures vaatas Lisete vanamehele otsa ja küsis: «Kuhu sa, logask, oma rätiku kaelast oled pand?»
«Ise sidusid ju kassi ümber,» vastas Jürka.
«On need vast inimesed!» hüüdis Lisete. «Kassi ei anna, aga meie rätik kõlbab küll. Ja mis sa siis ootad, et sa rätikule järele ei lähe,» pöördus ta vanamehe poole.
«Ei mina,» vastas see.
«Tahad oma rätikust ilma jääda või?»
«Küllap vist,» vastas Jürka rahulikult.
«Siis lähen ma ise toon rätiku ära,» otsustas Lisete.
«Kui aga antakse,» kahtles Jürka.
«Kui ei anta, siis võtan.»
Ütles ja pöördus tagasi. Aga asi oli lihtsam ja loomulikum, kui alguses arvati: Lisete tegi parajasti õueväravat lahti, kui minia tuli joostes ämmast mööda, kes seisis keset õue, ja hüüdis heledalt ning rõõmsalt:
«Külarahvas, külarahvas! Te unustasite oma rätiku maha.»
Suure ajuga tuli ta Lisetele värava vahele vastu, pistis talle rätiku pihku ja ütles tasakesti:
«Säh, võta, ühes kassipojaga, ega ämm siiamaale näe. Teeb rätiku pisut märjaks, aga mis sest.»
Lisete ei saanud sõnagi suust, katsus ainult oma kalli koormaga minema. Minia, kes jäi õueväravat kinni panema, hüüdis naerdes talle järele:
«Kui oled oma rotid tapnud või kodumailt peletanud, tule siis kassi saama!»
Ämm, kellele minia sõnad väga meeldisid, lisas omalt poolt:
«Ja piimatilk olgu omast käest, kui tahad kassi kasvatada.»
«Kenad inimesed,» naeris minia sõbralikult ämmale.
«Või kenad,» vastas see. «Tobedad!»
«Muidugi tobedad,» naeris minia, nii et see kostis põrgupõhjalaste kättegi, ja ämm naeris ühes miniaga.
«Kõkutavad,» lausus Jürka halvakspanevalt.
«Ongi põhjust,» ütles Lisete.
«Küllap vist,» arvas Jürka.
«Sa ju ei tea põhjust. Näe, siin on põhjus,» seletas Lisete ja võttis rätikusse mässitud kassipoja põlle alt välja, sest enam ei paistnud taluõuele. «Seda naerdakse.»
Jürka oli kogu oma tüseduses ainult paljas «mhh» ja seda tükiks ajaks. Aga kui eit oli talle asja seletanud, siis naeris ka tema ja see võis pisut kaugemale kosta kui minia ja ämma naer.
«Meil peaks niisuke minia olema,» arvas ta natukese aja pärast, kui nad kõmpisid juba kodu poole.
«Soo, või niisuke,» ütles eit. «Kingib ja varastab su sinu enda silma all paljaks.»
«Aga kui ta nõnda naerab,» arvas Jürka.
«Naerab ju seda, keda varastab.»
«Küllap vist.»
Jah, alles nüüd taipas Jürka õieti, et minia polnud naernud neid, vaid oma ämma ja ämmgi oli naernud ainult iseennast. See andis nagu uut julgust ja jõudu. Eidel oli kassipoeg põlle all ja küllap nad leiavad lõpuks seapõrsagi. Nõnda mõtles Jürka. Ning et asi oleks kindlam, tegi ta iga vastutulijaga seapõrsast juttu. Ühe tütarlapsega, kes hoidis tee ääres karja, sobis jutt eriti hästi. Jürka kui ka Lisete arvasid juba, et nad on sattunud õigesse paika, aga lõpuks selgus ometi, et on juhtunud väike eksitus: talus on küll paar põrsast, aga need kuluvad marjaks iseomale, ülearused on juba ammu ära jagatud. Aga sest polnud midagi, sest nad olid saanud tütarlapse juures mättal pisut istuda ja jalgu puhata.
Nõnda põrsast küsitades ja vastutulijatega juttu vestes jõudsid nad kodukoha lähemate taludeni ning alles siin teadis neile keegi küürakas ja lombakas, rätsep või kingsepp, raske oli otsale saada, seletada, et kui midagi vaja, siis on kõige parem minna otseteed Kaval-Antsu juurde, sest temal on kõike ja tema toimetab kõiki.
«Nii et temalt saab ka põrsa?» küsis Jürka.
«Ka põrsa,» vastas küürakas ja lombak, kingsepp või rätsep.
«Ja lehmi on tal ka?»
«Lehmi ka.»
«Ja hobune?»
