Proua, ärge pange pahaks! Lubage, ma teen teile klaasi veini välja! (Suudleb Rumbaski kätt.) Paul! Pudel õlut mulle ja klaas veini minu kaunile sõbrannale!
AADAM: Mina tahaksin suhkrut.
Hiline õhtu. Paul tukub kiiktoolis. Uksele koputatakse. Paul avab silmad. Koputus kordub. Paul tõuseb ja kohendab riideid, kiikab kella.
PAUL: Nüüd veel hilja… Kas kellegagi on õnnetus juhtunud? (Läheb avama.) (Tuppa astub Kurat. Ta on väga lihtsalt riides ja näeb välja nagu mõni tehasetööline – pintsak, lipsuta särk, kottis püksid.)
KURAT: Tervist.
PAUL: Tere. Mida te soovite?
KURAT: Ma mõtlesin, et siin on kõrts.
PAUL: Ongi.
KURAT: Miks te siis küsite, mida ma soovin? Kõrtsis on iga külaline teretulnud.
PAUL: Jaa, seda muidugi. Astuge edasi. Ma mõtlesin, et kas te soovite midagi tellida? (Haigutab salaja.)
KURAT (uurib tuba): Hubane ja vaikne paik. Ma olin kindel, et mulle siin meeldib. (Istub laua taha.) Uhh! Hea on istuda.
PAUL: Olete kaugelt tulnud?
KURAT: Kuidas öelda… Jah ja ei. Mõistate?
PAUL: Ei. Aga kuulake: tüdruk keldris sügaval, pats on väljas tänaval. Mis see on? See on porgand. Nii on nende mõistatustega. Soovite siis midagi, armas inimene? Aeg on hiline.
KURAT: Jaa, juba üle kesköö. Kas te tahate magada? Ma segan?
PAUL: Ei, ei! Ma niisama ütlesin, ei sega.
KURAT: Istute äkki koos minuga? Ma teen teile õlut välja.
PAUL: No võib ju kah. Eks inimesele ole seltsi vaja, see on õige. Toon siis õlut?
KURAT: Kaks pudelit. Endale ja mulle.
PAUL (toob õlut): Mis asjus te meie kandis liigute?
KURAT: Tulin teie juurde õlut jooma.
PAUL: Või minu juurde? See on küll huvitav!
KURAT: Miks? Teil on ju tore väike maja, nii vaikne. Mina oskan seda hinnata. (Joob õlut.) Küll on hea!
PAUL: Rõõm kuulda, tavaliselt minnakse minu majast ikka mööda, otse “Luike”. Eks seal ole peenem.
KURAT: Mina peenusest ei hooli.
PAUL: Andke andeks, ma küsin veel, olen teil nagu uni kaelas – öelge, te tegite ikka nalja, te ei tulnud ju siia kanti ainult minu kõrtsi pärast? Öelge ausalt! Ega te ei hakanud ju sellest kohast, mis on kaugel ja lähedal korraga, ainult minu kõrtsikökatsi pärast pikka teed ette võtma?
KURAT: Ausõna, ma tulin teie juurde! Joon oma õlle ära ja lähen tagasi. Aga kui lubate, siis tulen homme uuesti.
PAUL: Homme uuesti?
KURAT: Homme öösel.
PAUL: Miks just öösel?
KURAT (mõtleb hetke): Mis ma ikka salgan… Sest ma olen Kurat.
PAUL: Kes te olete?
KURAT: Te kuulsite, härra Paul. Õigesti kuulsite. (Tõesti, temas on midagi, mis sunnib Pauli tema sõnu uskuma. Paul joob paar lonksu õlut, et end koguda.)
PAUL: Ah vaat siis! Nojah, seda see tähendas: kaugelt ja lähedalt. Põrgust!
KURAT: Toote äkki veel kaks õlut?
PAUL: Jaa, muidugi! Aga lubage, nüüd teen mina teile välja! Niisugune külaline ikkagi! (Toob õlut juurde.)
KURAT: Ei, härra Paul, see pole võimalik! Teie ei saa mulle õlut välja teha. See ei sobiks.
PAUL: Mispärast, see on minu õlu, minu kõrts!
KURAT: Härra Paul, ärme vaidle. Mina maksan.
PAUL: No ise teate. Kui teil just raha taskust välja kipub, eks tehke talle siis uks lahti. Teie terviseks!
KURAT: Teie terviseks samuti!
PAUL: Miks te siis just minu ubriku välja valisite? Kõrtse on ju ilm täis, minu omal pole isegi nime. Teie ees peaksid ometi kõik uksed lahti olema.
KURAT: Ega ma ei valinud umbropsu. Küllap teil on siin midagi, mis mulle meeldib. Kas lubate mul teie kliendiks hakata?
PAUL: Mis mul siin lubada! Olge lahked!
KURAT: Aga ma hakkan käima öösiti, nii et uneaega jääb teil napiks.
PAUL: Oh, küll ma hommikuti jõuan põõnata, enne lõunat ei tule siia keegi. Tulge aga, millal tahate, ega ma ust lukku ei panegi.
KURAT: Suur tänu, härra Paul. Teate, kuidas ma vajan sellist paika, kui väsinud ma vahel kõigest olen… Kas ma tohin kiiktooli istuda?
PAUL: Jaa, jaa! Istuge! See on mu pulmakink naisele. Ega tema, tõsi küll, seal suurt ei istu, aga ma ise armastan kiikuda. Istuge julgesti!
KURAT (istub kiiktooli): Kui laulaks, härra Paul? Kas te seda Oskari laulu teate?
PAUL: “On Oskar vahva meremees”? Tean küll, eks laulame.
Ainult tasa, mul naispere magab.
KURAT ja PAUL (laulavad): On Oskar vahva meremees, ta käis kord Aafrikas ja ostis väikse pärdiku, kel händ kui juurikas! Kui Oskar ahvi koju tõi, lõi naine kokku käed. Kas võsamees on see või nõid? Nii karvased ta käed! See pärdik on, ja mitte mees, nii ütles Oskar hea, ja naine kohe rahunes ning paitas kaasal pead!
Hommikuke kõrts. Sisse astuvad Jan Krüllberg, umbes 30-aastane elegantne noormees, ja Schmidt, vanem härrasmees.
SCHMIDT: Kop, kop! On siin keegi?
JAN: Ahoi!
SCHMIDT: Ei tea, magatakse vist veel. Seda parem, saame rahulikult rääkida.
JAN: Me oleksime võinud ju ka “Luiges” juttu ajada.
SCHMIDT: Mina “Luike” ei tule, seal võidakse mind ära tunda. Ja ma ei taha, et meid praegu koos nähtaks. Räägime siin.
JAN: Pentsik koht. Ei tea, kes siin
