aga tead, palju ühele tavalisele inimesele vaja on? Kõht täis ja katus pea kohal, teda muu ei huvitagi.
(Mehed istuvad.)
JAN: No räägi. Kuidas reis läks? Mis otsustati?
SCHMIDT (häält tasandades): Ühesõnaga, otsus jääb jõusse. Tema ambitsioonid on juba ammu liiga priskeks paisunud ja seaduslikud võimalused on ammendunud. Meil ei jää muud üle. See on meie kohus.
JAN: Millal siis?
SCHMIDT: Nädala pärast. Caesar tuleb järgmisel reedel siia jahile. Meie oleme ka kutsutud.
JAN: Südamerabandus?
SCHMIDT: Jälgi ei jää. See on juba korraldatud.
JAN: Tegelikult on see ikkagi mõrv.
SCHMIDT: On küll, aga me peame valima. Ta on takistuseks, ja mitte ainult meie riigi huvidele, vaid lausa rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Me ei otsustanud uisapäisa, selle taga on põhjalik analüüs. Tegu ise on muidugi ebameeldiv, aga me oleme vandunud!
JAN: Jaa, jaa, ma tean. Ega ma ei vaidlegi.
SCHMIDT: Niikaua ela “Luiges”, seal on lõbus, käib palju neiusid.
JAN: Eks näis.
SCHMIDT: Linnas on ka päris hea ooper.
JAN: Nii? Küll ma leian. Pealegi on mul üks kirjatöö pooleli.
SCHMIDT: No näed. Kasuta vaba nädalat hästi. (Tuleb proua Paul.)
PROUA PAUL: Oh armas aeg! Külalised!
SCHMIDT: Tere hommikust, proua! (Mehed tõusevad viisakalt.) Me astusime ainult hetkeks sisse.
PROUA PAUL: Väga tore! Mida te soovite? Kohvi? Teed? Süüa? Veini? Andke andeks, et ma teil oodata lasin! Kas te olete reisil? Vahest soovite hoopis tuba? Mul on väga head toad! Odavad, päike paistab sisse, aknad avanevad aeda. Kas te tahate eraldi või kokku?
SCHMIDT: Proua, ma pean teid kurvastama. Me ei jää teie juurde ööbima.
PROUA PAUL: Miks ometi? Jääge! Meil on ruumi! Ja tassi kohvi peate igal juhul jooma! Kas soovite suhkruga?
JAN: Ei, aitäh! Meil on paraku kiire.
SCHMIDT: Kunagi teine kord.
PROUAPAUL: Mis tähendab teine kord! Ma keedan teile kohe kohvi! Istuge!
SCHMIDT: Me vist ütlesime, et meil on kiire! (Teisele korrusele ilmub Karoliina. Jan märkab teda.)
JAN: Tervist, preili!
KAROLIINA: Tere.
PROUA PAUL: See on mu tütar. Härrased, aga mida see siis tähendab! Astute sisse ja ei soovi midagi! See ei kõlba.
JAN: Hea küll, tooge üks kohv.
PROUAPAUL: Otsekohe! (Tõttab minema.) Ma toon kooki ka!
SCHMIDT: Sa pidid ju “Luike” kiirustama.
JAN: Mul tuli idee üheks ööks siia jääda.
KAROLIINA: Meil on palju sääski.
JAN: Ehk leiab nende vastu rohtu.
SCHMIDT (silmitseb Karoliinat): Nojah, ma mõistan. Olgu siis, Jan. Kohtume nädala pärast. Head õnne!
JAN: Kohtumiseni.
SCHMIDT: Head päeva, preili! (Lahkub.)
JAN: Äkki tulete alla ja istute minu juurde?
KAROLIINA: Ma võin ju tulla. (Tuleb trepist alla ja istub.)
JAN: Saame tuttavaks. Minu nimi on Jan.
KAROLIINA: Minu nimi on Agnes.
JAN: Väga ilus nimi.
KAROLIINA: Arvate? Kas teile tõesti meeldib see nimi?
JAN: Väga meeldib. See tuleb nii kergelt üle huulte. Agnes…
KAROLIINA: Siis te olete kindlasti väga pettunud, kui ma ütlen, et mu nimi ei olegi Agnes.
JAN: Ei olegi Agnes? Aga mis siis teie nimi on?
KAROLIINA: Matilda-Dolores. See jääb juba alumise huule taha kinni, eks ole? Nagu näts. (Tõuseb ja jookseb minema.) (Tuleb proua Paul kohvi ja koogiga.)
PROUA PAUL: Kas teie sõber läks juba ära? Kui kahju! Öelge, kas ma toon teile munarooga ka? Ja kas te jääte meie juurde ööseks?
JAN: Jaa, jaa, ma jään. Aga öelge – mis on teie tütre nimi?
PROUAPAUL: Karoliina. Kas te tahate mõlemalt poolt praetud muna või ainult ühelt poolt?
JAN: Karoliina… Ainult ühelt poolt!
Mõni tund hiljem. Paul pühib haigutades letti.
PAUL: Ega ma ei imesta, et vanakuradile meie juures meeldib. Siin on ikka tõesti mõnus paik. Ma olen vahel mõelnud, et teised inimesed ju rändavad ringi, sõidavad lennukiga, rongiga, mõni teeb automatku… Olen endamisi aru pidanud, et läheks kah. Reisiks kuhugi. Aga pole nagu põhjust. Oleks siin katk või näljahäda… Aga niisama, heast peast, rabelema hakata… Misjaoks? Ja kuhu? Kuhu sõita? Öelge! Ei tea, minul pole kuhugi asja. Ei tule välja. Ma ei taha kohe üldse mitte kuhugi minna. Nii hea on siin olla et… (Haigutab.) Küll oli sügav uni, ühe külje peal magasin terve öö. (Ringutab.) (Tuleb proua Paul.)
PROUAPAUL: Oh, vana vooster kah üles tõusnud! Vaata imet! Mis sul siis viga oli, laiskus kallal? Või oled järsku haige? Nii kaua magasid!
PAUL: Ma läksin hilja voodisse.
PROUA PAUL: Mis sa siis tegid siin üksi keset ööd? Lugesid?
PAUL: Ei.
PROUA PAUL: No aga mida siis? Istusid niisama? Imelugu! Oled öövaht või?
PAUL: Ole tasa, ära õienda! Oma maja, lähen magama, millal tahan. Mis sest siis on? Hommikud ongi magamiseks loodud. Pole ju ühtegi hingelist.
PROUA PAUL: Miks ei ole! Kaks härrasmeest tulid juba kell kaheksa!
PAUL: Mis härrasmehed? Otsisid “Luike” või?
PROUA
