Veel ei ole midagi varastatud ega mingit kahju tehtud, ei tea ka keegi veel, mis siin sündinud. Käsuta mehed niisama minema, see on kõige parem!”
Vanamees oli värskes õhus kaunis kaineks saanud ja nägi ära, et Joosepil õigus.
„Hea küll, olgu nõnda,” ütles ta. ,,Mine, püüa hobune kinni!”
See sündis. Loom oli märatsemisest juba väsinud ja jäi värisedes aia äärde seisma. Pool-uimane Jaak lohises nagu tuhakott ta seljast maha. Enn puhastas endamisi vandudes oma riideid. Kuni Joosep hobuse oli talli viinud ja mulkide mütsid üles otsinud, pidas Lipuvere vanamees oma raiskuläinud õepoegadele raske sõimujutluse.
„Nüüd kasige ning tänage õnne, et terve nahaga pääsete,” hüüdis ta lõpuks. „Teie olete minu maja teotanud – ärge minule kunagi enam oma nägu näidake!”
Noored mulgid püüdsid seletada ja seletust nõuda, aga vanamees müristas neile nii vihase „pidage suu!” vastu, et nad paremaks arvasid vankrile hüpata ja minema panna.
Joosepi süda aga hõiskas. Mulgimaa võistlejad olid löödud. Kahtlemata oli neile nii hästi õnnestunud vingerpussiga omajagu ülekohut tehtud ja Joosep soovis, et tal kord võimalik oleks neilt seda andeks saada, kuid siiski: mis oli tehtud, seda oli armastuse pärast tehtud, ja selle võimu sundusele ei suuda ju keegi vastu seista. Kui nüüd aga ka lõpuvõit õnnestuks!
Ja see õnnestus. Lipuvere taadi süda oli õepoegade peale nii täis ja tema kõrk mulgiarmastus oli nii tugeva müksu saanud, et ta viimaks järele andis ning Miinakese Joosepile, Leenakese Juhanile lubas. Vanamees, kellel teise naise järele suuremat iha ei olnud, jõudis äratundmisele, et üsna hea oleks, kui teine tütar majja jääks ning Joosep, tema tubli ja ustav sulane, Lipuvere koduväi au endale saaks. Ja ega Leenast tütargi olnud mõnele popsile kaenlasse visatud, sest Juhan pidi elatanud isa asemele varsti peremeheks saama.
Alles siis, kui Mulgimaa poolt ähvardavad ohud kõik juba möödas olid, tunnistasid armastajad Lipuvere vanale üles, mäherduse hulljulge peletusjandi nad tema õepoegade vastu olid toime pannud. Siunas ja õletas mees esiotsa küll, aga mis nüüd enam, kus papi suu paarid juba kantslist oli kukutanud, ikkagi parata: muudkui lepi ja vaiki.
PILL PINU TAGA, TORU TOA TAGA
See oli just päev enne jõulu-laupäeva, kui kaupmees Jakob Kand oma ämma ja noore naisega tülli läks. Seletamine, mispärast riid tõusis, ei tooks lugejale mingit kasu. Igaüks, kellel ämm on, teab, et sellega iga võimaliku ja iga võimatu, iga tühise ja iga tähtsa, iga põhjuse ja iga mittepõhjuse pärast pahandus võib tulla. Ämmaga lähed riidu, kui sa naist hommikul ei tereta, ja lähed riidu, kui sa teda liig palju musutad; ämmaga tuleb tüli, kui sa vara üles tõused, ja temaga tõuseb tüli, kui sa liig kauaks magama jääd. Ämmal ei ole riiu norimiseks iialgi põhjuste puudust. Ja ämm on kaval sõjapidaja: ta ei sõdi üksinda, ta võtab enesele kõige kardetavama liitlase – see on ta tütar. Ämma kõne- ja veenmis-osavus selles suhtes on nii suur, et tütar sellele harvasti vastu suudab panna. Ja siis on mõlemad õnnetu mehe „silmil”.
Just nõnda oli lugu isand Kannagi majas. Tüli tõusis – kust, see jäi mõlemale parteile segaseks nagu mõne Euroopa sõja hakatus. Vähemasti tundis Jakob enese süüta olevat kui sündinud lapse, kuna aga ämm ja naine, iseäranis ämm, teda mustemaks püüdsid määrida, kui kõige tahmasem sarviline võib olla, kes kivisütega patuste keetmise katlaid kütab. Aga just see, et isand Kand enda seekord nii õigena tundis, andis talle vastupanekuks rohkem jõudu kui muidu ja ärritas teda tõsisele vihale, nii et järeleandmisest juttugi ei võinud olla. Tema visadus, millega vastased vähe olid harjunud, ajas siis ka riiu väga pahale põnevusele, sest jõulu-laupäeva hommikul, mil tüli uut hoogu oli võtnud, seletas ämm viimaks majesteetliku kõrguse ja kõrkusega:
„Siia majasse ei või mina kauemini jääda!”
Isand Kand pani rõõmu pärast käed risti ja sosistas taeva poole:
„Jumal tänatud!”
,,Soo, või jumal tänatud!” kriiskas ämm. „Sa tahtsid minust siis juba ammugi lahti saada; sa näeksid heameelega, et ma juba mullapõues oleksin?”
Isand Kand ei kostnud, aga tema palvetav pilk kostis seda selgemini: jah!
„Sa oleksid mu vist juba ammugi ära nokitsenud, kui sul seks mahti oleks olnud – mis?”
Ka nüüd ei vastanud väimees, aga ta nokutas pooltahtmata pead:
„Hirmus, hirmus! Ma näen, aeg on käes, et ma põgenen.”
Jakob nokutas elavamalt pead.
„Aga mitte üksi ei lähe ma,” sisistas emand Kask, „seda ära mõtlegi! Luise tuleb minuga! Oma tütart ei jäta ma pooleks päevakski enam siia koledasse majasse niisuguse metsalise küüsi! Luise, sa tuled minuga, eks, mu armas tütar?”
„Jah, ma tulen!” nuuksus noorik.
„Kuuled, ta tuleb minuga!” karjus ämm võidurõõmul. Oli ta ju oma kõige kõvema trumbi välja mänginud, sest isand Kand armastas oma noort naist ja temast just jõulu-laupäeva õhtul ilma olla, see mõte pidi nagu kahe teraga mõõk talle südamesse lööma.
Aga väimehe visadusel ei näinud täna piiri olevat. Ta kostis kuivalt ja rahulikult:
„Väga hea. Sõitke aga siis kas või Ameerikasse.”
„Ka oma naisest tahab ta lahti saada!” kisendas emand käsi ringutades. „Kas on sihukest võllarooga enne nähtud!”
„Jaa,” kosteti talle, „ma tahan mürglitegijaist lahti saada, sest ma armastan rahu. Iseäranis jõulu-laupäeva õhtul.”
„See on ilmkuulmata, see on põrgulik kangekaelsus,” lärmitses vanamoor. „Oma naise tahab ta pühal õhtul ära lasta minna, oma naise, kellega ta altari ees abielusse astunud!”
„Jaa,” vastas kaupmees, „just sellesama.”
„Ja see on sinu viimane sõna? Sa lased oma naise minna ja minu ka – minu ka?”
„Jaa, jaa – ja sinu ka!”
„Ja sa ei palu meilt oma süüd mitte andeks, oma naiselt ja minult?”
„Mitte!”
„No nüüd langegu taevas kokku! Luise, küsi sina temalt veel kord, kas ta meilt andeks ei taha paluda ja meid tõesti laseb minna!”
Luise küsis.
Isand Kand, riiust juba tüdinud, andis nüüd juba müriseva vastuse:
„Jaa, jaa, jaa! Ma lasen teid minna, nagu te ise tahate, ja ei palu teilt mitte andeks, sest mul ei ole midagi andeks paluda. Sõitke jumala nimel, kuhu ise soovite!”
Sellega oli siis asi ühel küljel.
„Meie läheme! Kas kuuled, meie läheme!” ragistas ja puristas ämm, väimehele otse nina alla astudes. „Meie läheme tõesti!” kädistas ta veel ukse alt, kuhu ta seisatama jäi, nagu ootaks põnevusega, et väimees ometi veel alla annab. Aga ei, see ei vastanudki enam, ei teinud neist asjagi, vaid võttis kassi maast sülle ja hakkas teda silitama.
Emand Kask rebis nooriku kättpidi teise tuppa. Seal algas kohe suur kärin ja mürin, jooksmine
