Kogutud teosed I. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kogutud teosed I - Eduard Vilde страница 6

Kogutud teosed I - Eduard Vilde

Скачать книгу

põrmugi enam kui teiegi meheaule. Peale selle, härra Pomerants: niisugused naissarvikud meeldivad mulle, nad ei lähe abielus igavaks.”

      „Teie ei lähe siis mitte koju?”

      „Lähen küll, aga pärast teid.”

      „Minuga ühes ka mitte?”

      „Mis kasu mul sest oleks!”

      Luuletaja lebas veel veidike aega põrandal, siis hakkas mehel süda pööritama, sest ta oli janu vastu võideldes liiasti sigarit suitsetahud, ja nüüd oli järg temagi käes Klamanni-emandale alla vanduda. Kuna ta akna kaudu kadus – kojauks oli ikka veel lukus paiskas ta muigavale mahajääjale veel tüseda sõimusõna tagasi ja hüüdis:

      „Kärva siis, sa vilets materialist, kes sa ahnuses Klamanni-emanda vara järele valmis oled oma tervist ohverdama! Idealist taganeb sinust põlgusega!”

      Näis aga, et ta süda heldem oli kui suu, sest korraga karjus isand Pomerants uulitsalt:

      „Tuli lahti! Maja põleb! Päästke ennast, härra Masting!”

      Ent Masting astus rahulikult aknale ja kostis lahkele hoiatajale naerdes alla:

      „Tänan, Pomerantsi-isand! Küll ma tule ära kustutan, sest mul on veel terve korv õlut!”

3

      Kui emand Klamann keskhommiku ajal maja ülemiselt korralt, kus tal veel mõni elutuba oli, uudishimulikult alla „katsekambrisse” ilmus, ei suutnud ta üllatuse karjatusest hoiduda. Kosilastest leidus seal siiski veel üks: härra Masting. Aga see istus suure linnunahka kasuka sees leentoolil ja külmetas armetult.

      „Kuuma kohvi, proua, kui tohin paluda!” lõdistas ta tulijale vastu. „Külm oleks ära võtnud, kui mu poesell õnneks mööda poleks läinud ja mulle kodust kasukat toonud.”

      Emand naeris nii, et kõik ta ümarikud õitsvad vormid vabisesid. „Kütsin põrgu enese teada küllalt kuumaks, nii et arvasin teidki nende seas olevat kes öösel holpsti-holpsti uulitsale hüppasid, ja nüüd istub see inimene siin kasukas!”

      „Oleksite pidanud teadma, et Masting võistluses kellelegi alla ei anna, ehk olgu või vanasarvik ise.”

      „Siis lööme aga ärid pealegi ühte!”

      „Nõus! Kirjutame lepingule alla!”

      Ja Masting haaras emanda sülle ning suu suu vastu kirjutati lepingule alla.

      Kuum kohv tuli alles pärast.

      VIGASED PRUUDID

      Leena ja Miina nutsid nii, et ninad punased. Seks oli neil ka põhjust küllalt. Taat oli äsja Mulgimaal käinud ja neile seal peigmehed valmis kaubelnud, ilma et tütred kosilasi eluajal oleksid näinud. Pealegi oli mõlemal õel juba omas külas armuke valitud. Leena armastas Kärje Juhanit, naabriperemehe nägusat poega, ja Miina oli südame juba ammugi eneste tublile sulasele kinkinud, kelle nimi oli Joosep. Isa oli aga raudse peaga mees, kes mõttesse võetud plaanidest iialgi vaksa võrd ei taganenud. Ja ammusest ajast oli tema kindel nõu olnud tütardele Viljandimaalt mehed muretseda, sest ta ise oli mulk, kes viieteistkümne aasta eest Läänemaale oli asunud, ja armastus endise kodupaiga ning liialdatud lugupidamine sealsete inimeste vastu oli algusest saadik tema nõrkus olnud. Oma suures mulgiuhkuses ei pidanud ta teisi eestlasi ei Läänes ega Harjus, ei Virus ega Järvas üldse täiteks meesteks. Ta teadis väga hästi, et Leena ja Miina silmad Läänemaa poiste peale olid langenud, teadis ühtlasi, et Kärje Juhan oli viisakas mees ja jõuka isa poeg, kellele keegi mingit süüd ei võinud anda; ta pidas ka oma kauaaegsest sulasest Joosepist kui ustavast, hoidlikust poisist lugu ja teadis, et see tuleval aastal kogutud varaga enese peremeheks tahtis hakata, aga, aga – nad ei olnud mulgid ja seega olid nad Lipuvere peretütardele kõlbmatud. Oma õepojad oli ta väimeesteks valinud. Üks pidi noore naise isakoju viima, teisel oli väike ostetud koht. See ühendus oli mõlemate isade poolt õieti juba kindlaks kavatsetud, kui lapsed alles koolis käisid. Nüüdsama oli siis Lipuvere Mart veel õemehel külaliseks käinud ja asi oli mõlema vahel lõplikult küpseks tehtud. Vennaksed pidid varsti kosja tulema, nagu Mart koju jõudes tütardele iseteadlikult ja endalemeeldivalt kinnitas. Ei ta pannud neiude pisaraid ega palveid tähele, lõi ainult rusikaga laua peale ja hüüdis: „See peab nõnda sündima, ja nüüd vaikus majas!”

      Ning täna oli postimees kirja toonud, milles kosilaste isa Lipuvere sugulastele teada andis, et poisid nelipühi laupäevaks pärale jõudvat! Nagu öeldud, Leena ja Miina nutsid kas või silmad peast. Oh, Juhan ja Joosep olid nii kallid poisid, et nendest ilmajäämine neiudele nagu surma mõte oli. Oma südame ahastuses ei teadnud nad esiotsa muud teha, kui kutsusid Juhani ja Joosepi endid trööstima, sest lesk isa oli kirikusse sõitnud ja tuli, nagu tavaline, alles hilja õhtuks koju.

      Noormeeste ehmatus ja kurbus oli muidugi suur, kui nad kuulsid, et ammugi kardetud päev on nii ligidal. Juba nädala pärast pidid Mulgimaa kosilased ilmuma! Juhani ja Joosepi viimased lootused kadusid. Nii lühikese ajaga ei olnud enam midagi ära teha, kõige vähem võidi loota isa valju südant liigutada; ta ei võtnud juba mõnda aega selles asjas kedagi enam jutulegi.

      „Nüüd ei ole enam midagi parata,” ütles Juhan kurvalt, „meie peame lahkuma, Leena, ja kõik oma ilusad unistused maha matma. Saab näha, kas ma seda lööki jõuan kannatada.”

      Ta pühkis käisega silmi ja nina. Ka Leena pisarad hakkasid uue hooga jooksma. „Mina suren küll varsti,” nuuksus ta.

      Joosep oli terasema pea ja julgema südamega. „Mis see töinamine aitab,” tähendas ta tõsiselt. „Miina, pühi silmad ära, ja ka teie mõlemad! Ära tee enesele häbi, Juhan! Hakkame parem järele mõtlema, kas siiski kusagilt abi ei ole loota.”

      „Abi, abi – kust sa veel abi võtad!” tihkusid neiud. „Meie tunneme isa, ta ei anna järele, raiu tal kas või pea otsast.”

      „Hem, hem!” tegi Joosep. „Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?”

      „Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. „Kõik ju kindlasti maha tehtud. Juba isade pärast ei julge need noored mulgid tagasi astuda.”

      „Seda pole loota,” tõendas ka Juhan; „pealegi veel, kui nad siia tulevad ja näevad, kui ilusad ja viisakad pruudid neile saagiks sattunud. Oinadki hakkaksid Leenat ja Miinat armastama! Eks sa näe, kuidas lehmad, haned ja seapõrssadki neile järele jooksevad.”

      Seda tõendas Joosep pead nokutades taga. Ta pani piibu põlema ja hakkas mõtlemisi popsima. Viimaks tõusis üles ja kõndis toas tüki aega edasi-tagasi. Vaheajal pigistas Juhan Leena kätt ja tegi talle pai, kuna Miina pilgud põneval ootusel Joosepi poole käisid. Neiu teadis, et tal kaval nupp on: ehk leiab tõesti mõne tulusa nõu!

      „Isa ei tea veel midagi mulkide kirjast, ega?” küsis Joosep korraga.

      „Ei, see tuli ju praegu,” vastas Miina.

      „See on hea. Ärge lausuge talle sõnagi, et kiri tulnud, mitte ainust sõna, kas kuulete?”

      „Ja siis –?” küsis Leena võõrastades.

      „Siis, noh, siis läheb isa laupäeva õhtul möldrile kaarte mängima ega tule enne keskööd tagasi, see on ju tema viis. Vaheajal jõuavad mulgid siia. Nendele katsume siis veidi Läänemaa sauna kütta, nii et nad juba enne isa tulekut kosjanõu varna riputavad. Mul on nimelt väike plaan. Ei tea küll, kas ta täide läheb

Скачать книгу