see ka ära! Sa võtsid selle minult ära! See koht siin on põrgu ja ma tahaks selle maha põletada!“
Nicki silmad on suuremad kui pandal. Aga ta pole vihane. Või kurb. Tal on isegi hea meel, sest see on ainus keel, millest ta aru saab. Ta meenutab mulle Al Pacinot „Arminäos“, kui üks naine ütleb talle „Kellega, miks, millal ja kuidas ma kepin, pole sinu asi“ ja Pacino vastab „Nüüd sa vähemalt räägid minuga, kullake.“
Taipan, et Nickile meeldib karm kõnepruuk.
„ Hüva,“ ütleb ta, „arusaadav. Mida sa tahad?“
Kuulen Perry häält.
„Tahan koolist ära tulla,“ vastan ma. „Tahan kaugõppes alustada, et saaksin täisajaga oma mängu kallal töötada. Mul on vaja sinu abi, mitte seda kuradima jama, mida sa oled mulle siiani pakkunud. Ma tahan vabapääsmeid, pakkumisi turniiridele. Ma tahan reaalseid samme teha, et profiks saada.“
Muidugi ei ole see kõik päris see, mida ma tegelikult tahan. Perry ütles, et ma tahan seda, aga see on parem kui see, mis mul praegu on. Isegi kui ma seda nõuan, on mu tunded vastakad. Aga Nick vaatab Gabrieli ja Gabriel vaatab mind ja panda vaatab meid kõiki.
„Ma mõtlen selle üle,“ ütleb Nick.
MÕNI TUND PÄRAST SEDA, kui Perry Vegasesse tagasi läheb, saadab Nick Gabrieli kaudu sõna, et mu esimene vabapääse on suurele turniirile La Quintas. Samuti viib ta mu järgmisele Florida satelliidile. Peale selle olen käesolevaga Bradentoni akadeemiast eemaldatud ja õpingutest vabastatud. Kui ta mõne kaugõppevariandi leiab, siis suunab ta mu sinna.
Gabriel kõnnib muiates minema. Sa võitsid, poiss.
Vaatan, kuidas kõik teised bussi astuvad, et Bradentoni akadeemiasse sõita, ja kui see musta tossu sülitades minema müriseb, istun pingile ja soojendan end päikese käes. Ütlen endale: „Sa oled 14aastane ega pea enam kunagi kooli minema. Nüüdsest on igal hommikul tunne, et jõulud ja suvevaheaja esimene päev on kokku liidetud. Naeratus levib üle mu näo, esimene paljude kuude jooksul. Pole enam pliiatseid, raamatuid ega õpetajate vihaseid pilke. Sa oled vaba, Andre. Sa ei pea enam kunagi midagi õppima.“
7
PANEN RÕNGA KÕRVA ja sörgin kõvakattega väljakute poole. Hommik on minu, täiesti minu, ja ma veedan selle palle lüües. Löö kõvemini. Löön kaks tundi palle, suunan igasse lööki oma kättevõidetud vabadust. Ma tunnetan erinevust. Pall lausa plahvatab reketilt. Nick ilmub välja, vangutab pead. „Mul on kahju su järgmisest vastasest,“ ütleb ta.
Vahepeal hakkab ema Vegases minu eest kaugõppekoolis käima. See algab kirjaga mulle, milles ta ütleb, et tema poeg ei pruugi küll kolledžisse minna, kuid lõpetab kindla peale keskkooli. Kirjutan vastu ning tänan teda kodutööde ja testide eest. Lisan, et kui ta saab kraadi, võib selle endale hoida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
