on teie probleem, et te ei näinud. See ei ole reegel, et te peate nägema. Kus see kirjas on, et te peate nägema? Ma tahan rääkida teie ülemusega! Kutsuge härra Busch Gardens isiklikult siia! Ma kaeban kogu selle värgi kohtusse. Mis trikitamine see on? Maksin dollari, et seda mängu mängida ja see on lepingu eest. Te võlgnete mulle panda. Ma kaeban teid kohtusse. Isa kaebab teid kohtusse. Teil on täpselt kolm sekundit aega, et anda mulle see panda, mille ma õiglaselt ja kuradima ausal teel võitsin!“
Perry teeb seda, mida naudib – räägib. Ta teeb sama, mida tema isa – müüb õhku. Ja putkatöötaja teeb, mida vihkab – peab siin lõbustuspargis töötama. See läheb libedalt. Ta ei taha mingeid probleeme ega peavalu. Pika kepi abil tirib ta suure panda riiulilt alla ja ulatab selle sõbrale. See on peaaegu sama pikk kui Perry. Perry haarab selle sülle nagu hiiglasliku Chipwichi jäätise ja me jookseme minema, enne kui naine meelt peaks muutma.
Ülejäänud õhtu veedame kolmekesi: Perry, mina ja panda. Viime panda kohvikusse, vetsu, karussellile. See on nagu koomas 14aastase lapse eest hoolitsemine. Isegi päris panda valmistaks vähem tüli. Kui saabub aeg bussi minna, oleme mõlemad väsinud ja rõõmsad, et saame panda visata tühjale istmele, mille see tervenisti täidab. Panda ümbermõõt on sama šokeeriv kui pikkus.
Ma ütlen: „Loodan, et Jamie oskab seda hinnata.“
Perry ütleb: „Talle hakkab see kindlasti meeldima.“
Üks väike tüdruk istub meie selja taga. Ta on kaheksa- või üheksaaastane ega saa silmi pandalt lahti. Ta silitab ja paitab mänguasja karva. „Kui ilus panda! Kust te selle saite?“
„Me võitsime selle.“
„Mida te kavatsete sellega teha?“
„Kingin sõbrale.“
Ta küsib, kas võib panda kõrvale istuda. Ta küsib, kas ta võib seda kaisutada. Ma ütlen talle, et võib küll.
Loodan, et Jamiele meeldib panda sama palju kui sellele tüdrukule.
PASSIME JÄRGMISEL HOMMIKUL Perryga barakis, kui Gabriel pea sisse pistab. „Boss tahab sind näha.“
„Miks?“
Gabriel kehitab õlgu.
Kõnnin aeglaselt, mul aega küll. Peatun Nicki kabineti ukse taga ja meenutan muigel sui – Sitapea Nick. Tunneme sinust puudust, Roddy.
Nick istub laua taga oma kõrgel mustal nahktoolil.
„Andre, tule sisse, tule aga edasi.“
Istun tema vastu puust toolile.
Ta puhastab kurku. „Nagu ma aru saan, käisid sa eile Buschi lõbustuspargis. Kas oli tore?“
Ma vaikin. Ta ootab. Siis köhatab uuesti kurgu puhtaks.
„Ja sa tulid tagasi väga suure pandaga.“
Põrnitsen ikka otse enda ette.
„Igatahes on asi nii,“ ütleb ta, „et mu tütar on sellesse pandasse armunud. Ha-ha.“
Mõtlen väikesele tüdrukule bussis. Muidugi, see oli ju Nicki tütar.
Kuidas ma seda varem ei taibanud?
„Ta muudkui räägib ja räägib sellest,“ jätkab Nick. „Asi on nüüd nii.
Tahan sinult selle panda ära osta.“ Vaikus.
„Kas sa kuuled mind, Andre?“ Vaikus.
„Kas sa saad kõigest aru?“ Vaikus.
„Gabriel, miks Andre ei ütle midagi?“ „Ta ei räägi sinuga.“
„Mis ajast?“
Gabriel kortsutab kulmu.
„Kuule, Andre,“ ütleb Nick, „lihtsalt ütle mulle, kui palju sa selle eest tahad.“
Ma ei pilguta silmagi.
„Ma tean. Kirjuta mulle paberi peale, kui palju sa selle eest tahad.“ Ta libistab minu poole paberilehe. Ma ei liiguta end.
„Kuidas oleks, kui ma annan sulle 200 dollarit?“
Sügav vaikus.
Gabriel ütleb Nickile, et ta räägib pandast minuga veidi hiljem. „Jah. Hüva, Andre, mõtle selle üle!“
„SA EI USU OMA KÕRVU,“ ütlen Perryle, kui toas tagasi olen. „Ta tahtis pandat. Oma tütrele. See väike tüdruk bussis oli Nicki tütar.“
„Sa teed nalja. Ja mis sa ütlesid?“
„Mitte midagi.“
„Mis sa sellega mõtled?“
„Vandusin vaikida, mäletad? Igavesti.“
„Andre, nüüd panid sa küll puusse! Ei, ei, see oli vale samm. Arutame veidi seda asja. Kuula nüüd mind. Sa võtad panda, viid selle Nickile ja ütled talle, et ei taha tema raha, vaid lihtsalt võimalust olla edukas ja siit välja saada. Tahad turniiride vabapääsmeid, pakkumisi turniiridele, elada teistmoodi reeglite järgi. Paremat toitu, paremat kõike. Ennekõike ei taha sa koolis käia. See on sinu võimalus vabaks saada. Nüüd on sul tegelik mõjuvõim.“
„Ma ei saa sellele kuradi mehele oma pandat anda. Ma lihtsalt ei saa. Pealegi, mis siis Jamiele jääb?“
„Tema pärast muretseme hiljem. Me räägime praegu sinu tulevikust. Sa pead selle panda Nickile andma!“
Räägime veel tükk aega pärast tulede kustutamist, vaidleme vihasel sosinal. Lõpuks saab Perry mind nõusse.
„Niisiis, sa lähed ja annad panda homme talle,“ ütleb ta haigutades.
„Ei, mis me jamame. Ma lähen kohe tema kabinetti. Lähen üldvõtmega sisse, panen panda Nicki kõrgele nahktoolile, taguots püsti.“
JÄRGMISEL HOMMIKUL enne sööki tuleb Gabriel mind jälle otsima. Kontorisse. Ülikähku.
Nick istub oma nahktoolil. Panda istub nurgas, toetub vastu seina, jõllitab tühjusse. Nick vaatab pandat, siis mind. Ta ütleb: „Sa ei räägi. Sa meigid end, mängid turniiril teksastes. Sa lased mul oma sõbra Perry turniirile kutsuda, kuigi ta ei oska mängida – hea, kui ta nätsu närides kõndimisega hakkama saab. Ja need juuksed. Ma ei taha neist enam rääkida. Ja nüüd tood mulle selle, mida ma palusin, kuid sa murrad mu kontorisse keset ööd sisse ja paned selle, tagumik püsti, mu kuradima toolile? Kuidas, kurat, sa siia sisse said? Jeesus, poiss, mis probleem sul on?“
„Sa tahad teada, mis mu probleem on?“
Isegi Nick on šokeeritud mu häält kuuldes.
Ma karjun: „Sina oledki mu kuradi probleem. Sina. Ja kui sa ise pole aru saanud, siis tea, et tegelikult oled sa lollim, kui välja paistad. Kas sul on üldse aimu, mis elu see siin selline on? Mis tunne on olla mitme tuhande kilomeetri kaugusel kodust, elada selles vanglas,
