jäädavalt pigmentatsiooni muutnud. Ühe osa tema näost, mis ei ole kuivatatud veiseliha värvi, moodustavad vuntsid – must hoolikalt trimmitud pool-kitsehabe – nagu pidev kulmukortsutus. Näen Nicki üle õue sammumas – vihane, punase näo ja suurte päikeseprillidega – ja pragamas kellegagi, kes tema kõrval sörgib ja püüab sammu pidada; palun jumalat, et ei peaks kunagi Nickiga näost näkku suhtlema. Vaatan, kuidas ta punasesse Ferrarisse poeb ja tolmupilve maha jättes minema sõidab.
Üks poiss ütleb mulle, et meie töö on hoida Nicki neli sportautot pestud ja läikivana.
„Meie töö? Mis jama jutt.“
„Räägi seda kohtunikule.“
Küsin Nicki kohta infot vanematelt poistelt, veteranidelt. Kes ta selline on? Mis teda tegutsema sunnib? Nad räägivad, et Nick on hangeldaja, mees, kes elab tänu tennisele väga ilusat elu, kuid ei armasta seda mängu ega oska eriti mängida. Ta ei ole minu isa moodi, teda ei võlu nurgad, numbrid ja tennise ilu. Samas ta on nagu isa, sest teda võlub raha. Ta on mees, kes kukkus läbi mereväe piloodieksamil, langes välja juurakoolist, seejärel tuli talle mõte hakata tennist õpetama. Astus sita sisse. Tegi veidi rasket tööd, tal oli kuhjaga õnne ja tal õnnestus luua endast pilt kui tennisetitaanist, imelaste mentorist. Teised lapsed teadsid öelda, et Nickilt saab üht-teist õppida, kuid ta pole mingi imetegija.
Ei ole just sellise mehe moodi, kes suudab mu tennisevihkamise lõpetada.
MÄNGIN TREENINGMATŠIL ja teen üsna hõlpsalt pähe ühele idaranniku poisile, kui märkan, et Gabriel, üks Nicki käsilastest, vahib mu selja taga. Paari punkti järel peatab Gabriel mängu. Ta küsib: „Kas Nick on sind juba mängimas näinud?“
„Ei, härra.“
Ta kortsutab kulmu ja lahkub.
Hiljem kostab kõikide Bollettieri akadeemia väljakute kohal kaikuvast valjuhääldist:
„Andre Agassi esimesele siseväljakule! Andre Agassi, otsekohe esimesele siseväljakule!“
Ma pole kunagi olnud esimesel siseväljakul ja ma ei suuda ette kujutada, mis põhjusel mind sinna kutsutakse. Jooksen sinna ja leian eest Gabrieli ja Nicki, kes seisavad õlg õla kõrval ja ootavad.
Gabriel ütleb Nickile: „Sa pead selle poisi lööke nägema.“
Nick astub varju alla. Gabriel läheb teisele poole võrku. Ta teeb mulle pool tundi harjutusi. Heidan vargsi juhuslikke pilke üle õla: näen ähmaselt Nicki siluetti, ta näib keskendunud, paitab vuntse.
„Tee mõned tagakäelöögid,“ ütleb Nick. Tema hääl kõlab nagu liivapaber.
Teen, nagu kästakse. Teen tagakäelööke. „Nüüd tee mõned servid.“
Ma servin.
„Tule võrku.“
Tulen võrku.
„Aitab küll.“
Ta astub lähemale. „Kust sa pärit oled?“
„Las Vegasest.“
„Mitmes sa üleriigilises oled?“
„Kolmas.“
„Kuidas ma su isa kätte saan?“
„Ta on tööl. Ta töötab öösiti MGMis.“
„Aga ema?“
„Praegu? Ta on arvatavasti kodus.“
„Tule kaasa.“
Me kõnnime aeglaselt tema kabinetti, kus ta küsib mu kodust numbrit.
Ta istub kõrgesse musta nahktooli ja pöördub kõrvale. Minu nägu tundub punasem kui tema oma. Ta valib numbri ja räägib emaga. Ema annab talle isa numbri. Ta helistab uuesti.
Ta karjub: „Härra Agassi! Nick Bollettieri siin! Just, just. Jah, noh, kuulake mind. Ma ütlen teile midagi väga olulist. Teie poisil on rohkem annet kui ühelgi teisel, keda olen eales oma akadeemias näinud. Täpselt nii. Mitte kunagi. Ja ma viin ta tippu.“
Mida kuradit ta räägib? Ma olen siin ainult kolm kuud. Ma lahkun siit 64 päeva pärast. Kas Nick ütleb, et ta tahab mind siia jätta?
Siia elama – igavesti? Ega isa ju ometi sellega nõus pole?
Nick ütleb: „Täpselt nii. Ei, see pole probleem. Ma teen nii, et te ei maksa pennigi. Andre võib jääda tasuta. Ma rebin teie tšeki puruks.“ Mu süda vajub saapasäärde. Tean, et isa ei suuda vastu panna, kui saab midagi tasuta. Minu saatus on otsustatud.
Nick paneb toru hargile ja keerab koos tooliga minu poole. Ta ei selgita midagi. Ta ei lohuta. Ta ei küsi, kas see on minu tahe. Ta ei ütle midagi peale ühe lause: „Mine väljakule tagasi.“
Kohtunik lisas mitu aastat mu kohtuotsusele juurde ja midagi pole teha, tuleb võtta haamer ja minna kive lõhkuma.
IGA PÄEV BOLLETTIERI AKADEEMIAS algab haisuga. Ümbruskonna mägedes pesitseb mitu apelsinitehast, mis eritavad põlenud apelsinikoorte mürgist lõhna. See on esimene asi, mis mind tabab, kui silmad avan, meeldetuletus, et see on päriselt, ma pole tagasi Vegases, ma ei ole oma vasaku väljakupoole voodis ega näe und. Ma pole kunagi eriti apelsinimahlast hoolinud, kuid pärast Bollettieri akadeemiat ei suuda ma enam apelsinimahla pakkigi vaadata.
Kui päike rabad selgeks lööb ja hommikuse udu minema peletab, kiirustan teiste poiste sekka duši alla, sest ainult esimesed saavad sooja vett. Tegelikult ei ole see mingi dušš, vaid väike otsik, mis tulistab peenikesi valusaid nõelu, mis keha vaevu märjaks teevad, rääkimata pesemisest. Seejärel kiirustame hommikusöögile, mida serveeritakse kohvikus, kõik on kaootiline nagu vaimuhaiglas, kus õed on unustanud ravimid laiali jagada. Aga parem on sinna varakult kohale minna, muidu on asi hullem. Või on täis teiste leivapuru, leib on otsas, plastmunad jääkülmad.
Otse hommikusöögilt sõidame bussiga kooli, Bradentoni akadeemiasse, mis asub 26 minuti kaugusel. Jagan aega kahe akadeemia vahel – mõlemad on vanglad, kuid Bradentoni akadeemia tekitab kiiremini klaustrofoobiat, sest seal käimisel pole mingit mõtet. Bollettieri koolis õpin vähemalt midagi tennisest. Bradentonis saan selgeks selle, kui loll ma olen.
Bradentonis on kaardus põrandad, määrdunud vaibad ja värviskeem, mis sisaldab 14 eri tooni halli. Hoonel ei ole ühtegi akent, nii et valgust annavad päevavalguslambid ja õhk on läppunud, täis saastunud lõhnu, peamiselt okse, WC ja hirmu segu. See on vaat et hullem kui kõrbenud apelsinide hais Bollettieri akadeemias.
Teistel lastel, mitte tennise-, vaid linnalastel, pole selle vastu vist midagi. Mõnel läheb seal tegelikult päris hästi, võib-olla seetõttu, et nende eluplaan on kontrollitav. Nad ei jaga aega õppimise ja poolprofist sportlase karjääri vahel. Nad ei võitle koduigatsuse hoogudega, mis suurenevad ja vaibuvad nagu iiveldus. Nad veedavad seitse tundi päevas klassis, siis lähevad koju, söövad õhtusööki ja vaatavad pere seltsis telekat. Kuid meie, kes tuleme Bollettieri akadeemiast, oleme koolis neli ja pool tundi, siis loksume bussis tagasi oma täisajaga töökohale, lööme videvikuni palle, pärast mida variseme hunnikusse oma puunarile, et pool tunnikest puhata, enne kui päev
