ütleb seda korra päevas. Vahel ta ütleb seda veendunult, mõnikord imetluse, teinekord kadedusega. Ma tõmbun kühmu, kui ta seda ütleb. Muretsen, et sain Philly hea õnne endale, et mingil moel varastasin selle temalt, sest kui mina sündisin, hobuseraud tagumikus, siis Philly sündis, must pilv pea kohal. Kui Philly oli kaheteistaastane, murdis ta jalgrattaga sõites randme kolmest kohast ja see oli pika lõpmatu sünge saaga algus. Isa oli Philly peale nii vihane, et sundis teda turniiridel mängima katkise randmega, mille seisund selle tagajärjel veelgi halvenes, sest häda muutus krooniliseks ja rikkus ta mängu igaveseks. Et vigast rannet säästa, oli Philly sunnitud tagakätt lööma ühe käega, mis tema arvates on kohutav harjumus, millest ta ei suutnud vabaneda ka pärast randme tervenemist. Ma näen Phillyt kaotamas ja mõtlen: halvad harjumused pluss halb õnn – surmav kombinatsioon. Näen, kuidas ta pärast rasket kaotust koju tuleb. Ta tunneb end väga halvasti, see on tema näost näha ja isa tõttu süveneb masendus veelgi. Philly istub nurgas, sarjab end kaotuse pärast, kuid vähemalt on see aus võitlus, üks ühe vastu. Siis tuleb isa. Ta sekkub ja aitab Phillyl Philly vastu kampa lüüa. On sõimu ja kätega lahmimist. Õigupoolest peaks see Philly närvipuntraks muutma. Vähemalt peaks see teda mind vihkama panema, minu kallal tüli norima. Selle asemel, pärast iga sõnalist või füüsilist rünnakut on Philly minuga veel hoolivam ja kaitsvam. Õrnem. Ta tahab mind oma saatusest säästa. Seetõttu, kuigi ta võib olla sündinud kaotaja, näen mina teda ülima võitjana. Olen õnnelik, et ta on minu vanem vend. Kas mul veab, sest mul on vanem vend, kellel ei vea? Kas see on võimalik? Kas selles on mingi iva? Veel üks mulle iseloomulik vastuolu.
VEEDAME PHILLYGA KOGU VABA AJA KOOS. Ta tuleb mulle kooli rolleriga järele ja me sõidame läbi kõrbe koos koju, rääkides ja naerdes üle mootoripõrina. Magame ühes toas maja tagumises otsas, mis on meie pühamu, eemal tennisest ja papsist. Philly on oma asjade suhtes sama pedantne nagu minagi, nii et ta tõmbab keset tuba valge joone, jagades selle tema ja minu pooleks, paremaks ja vasakuks väljakupooleks. Mina magan vasakul, uksele lähemal. Õhtul, enne kui tule kustutame, on meil rituaal, millest olen sõltuvusse sattunud. Kumbki istub oma voodiserval ja sosistab üle eraldusjoone. Philly, seitse aastat vanem, räägib rohkem. Ta valab välja kogu oma südame, kahtlused ja pettumused. Ta räägib sellest, et ei võida kunagi. Et teda kutsutakse sündinud kaotajaks. Ta räägib, et oleks vaja papsilt raha laenata, et ta võiks tennist edasi mängida, sest ta soovib profiks saada. Me mõlemad nõustume, et paps pole see mees, kes saab meid meie eesmärkidest eemal hoida.
Kõikidest asjadest, mis Phillyt vaevavad, on siiski kõige suurem tema juustepiir. „Andre,“ ütleb ta, „ma olen varsti kiilakas.“ See tähendab tema jaoks sama, kui arst ütleks, et tal on veel ainult neli nädalat elada jäänud.
Kuid ta ei kaota oma juukseid lahinguta. Kiilaspäisus on vastane, mille vastu Philly võitleb kõikvõimalike vahenditega. Ta arvab, et kiilanemise põhjus on see, et tema peanahk ei saa piisavalt palju verd, nii et igal õhtul, kui me enne magamaminekut räägime, seisab Philly mõne aja pea peal. Ta paneb pea madratsile ja tõstab jalad tasakaalu hoides vastu seina. Palvetan, et see töötaks. Ma palun jumalat, et mu vend, sündinud kaotaja, ei kaotaks oma juukseid. Valetan Phillyle ja ütlen talle, et näen, kuidas tema imemeetod töötab. Armastan oma venda nii palju, et ma ütleksin mida tahes, kui see tema enesetunnet parandab. Venna pärast võin ma kogu öö pea peal seista.
Pärast seda, kui Philly on rääkinud mulle oma muredest, räägin mina mõnikord enda omadest. Mind liigutab see, kui kiiresti ta ümber lülitub. Ta saab teada isa viimastest vastikutest tegudest, seejärel hindab minu mure suurust ja noogutab vastavalt. Tavaliste hirmude puhul väike noogutus. Suurte hirmude puhul sügav noogutus koos Philly patenteeritud kulmukortsutusega. Isegi kui Philly on pea alaspidi, ütleb ta oma noogutusega palju rohkem kui enamik inimesi viieleheküljelise kirjaga.
Ühel õhtul tahab Philly, et ma lubaksin talle midagi. „Muidugi,“ Philly. „Mida tahes.“
„Ära kunagi lase papsil endale mingeid tablette anda.“ „Tablette?“
„Andre, sa pead kuulama, mida ma sulle ütlen. See on väga tähtis.“ „Hüva, Philly, ma kuulan sind. Ma kuulan.“
„Järgmine kord, kui sa üleriigilistele lähed ja paps sulle mingeid tablette tahab anda, ära söö neid.“
„Philly, ta juba annab mulle Excedrini, valuvaigistit. Ta sunnib mind seda võtma enne mängu, sest selles on kofeiini.“
„Jah, ma tean. Aga need, millest mina räägin, on teistmoodi. Tillukesed, valged, ümarad. Ära kasuta neid. Mida iganes sa teed.“
„Mis siis, kui paps sunnib? Ma ei saa talle vastu vaielda.“
„Jah. Õigus. Hüva, las ma mõtlen natuke.“
Philly suleb silmad. Vaatan, kuidas veri tema otsmikusse koguneb, muutes selle lillaks.
„Niisiis, ütleb ta. Mul on hea mõte. Kui sa pead neid võtma, kui ta sunnib sind neid võtma, mängi halvasti. Kaota meelega. Ja kui väljakult ära tuled, ütle talle, et sa värisesid nii kõvasti, et ei suutnud keskenduda.“
„Selge. Aga Philly, mis tabletid need on?“ „Spiid.“
„Mis see on?“
„Narkootikum. Annab palju energiat. Ma tean, et ta püüab sulle spiidi sokutada.“
„Kuidas sa seda tead, Philly?“ „Ta andis seda ka mulle.“
Ja üleriigilistel võistlustel Chicagos isa annabki mulle ühe tableti. „Siruta käsi,“ ütleb ta. „See aitab sind. Neela alla.“
Ta paneb tableti mu peopesale. Tillukese. Valge. Ümara.
Neelan selle alla ja tunnen end hästi. Pole mingit vahet. Võib-olla veidi erksam. Aga teesklen, et on teistsugune tunne. Vastane, minust vanem poiss, ei kujuta endast mingit väljakutset, kuid ma toetan teda, venitan punktidega, lasen tal mitu geimi võita. Lasen mängu paista raskemana, kui see tegelikult on. Kui ma väljakult lahkun, ütlen isale, et paha on olla, et tahaksin minestada, ja näen, et ta tunneb end süüdi.
„Hüva,“ ütleb ta, hõõrudes käega nägu, „see ei ole hea. Enam me seda ei tee.“
Helistan pärast turniiri Phillyle ja räägin talle tabletist.
Ta ütleb: „Kurat, ma teadsin seda!“
„Ma tegin just nii nagu sa käskisid, Philly, ja see toimis.“
Vend räägib nii, nagu üks isa peaks rääkima. Olles mu üle uhke ja samal ajal hirmul. Kui me võistlustelt tagasi jõuame, haaran ma temast kinni ja kaisutan teda ja me veedame minu esimese öö toas luku taga, sosistades üle valge joone, õnnelikud, et saime papsi alt vedada.
Veidi aja pärast mängin ühe vanema vastasega ja saan temast jagu. See on treeningvõistlus, tähtsusetu, ja ma olen palju parem kui vastane, kuid jälle ma annan talle eeliseid, kingin punkte, teen nii, et matš tunduks raskem, kui see tegelikult on, täpselt samuti, nagu tegin Chicagos. Cambridge’i seitsmendalt väljakult lahkudes – samalt väljakult, millel ma võitsin härra Browni – tunnen end laastatuna, sest mu vastane näib laastatuna. Ma oleksin võinud lasta endale kogu aeg pähe teha. Vihkan kaotamist, kuid seekord ma vihkan võitmist, sest lüüa saanud vastane on Philly. Kas see tunne tõestab, et mul ei ole tapjainstinkti? Olen segaduses ja kurb, soovin, et võiksin leida tolle Rudy või talle eelnenud Rudy ja küsida neilt, mida see kõik tähendab.
