ilutseb suure närimiskommi sarnase kollase merevaigu sisse külmutatud sipelgas. Enne mängu algust küsin ma temalt selle kohta.
„Tead, Andre, kui maailm tuumasõja tagajärjel lõpeb, siis sipelgad on ainsad, kes ellu jäävad. Mina plaanin, et mu hing läheks sipelga sisse.“
Roddy on kolmteist, kaks aastat minust vanem ja oma vanuse kohta üsna suur, sõjaväelise juukselõikusega. Aga ta tundub võidetav. Kohe näen tema mängus auke, nõrku kohti. Siis hakkab ta mingil moel neid auke täitma, katab nõrgad kohad kinni. Ta võidab esimese seti.
Räägin endamisi, käsin end kokku võtta, süvitsi mängu minna, ja võidan teise seti.
Kontrollin mängu, olen kavalam ja kiirem. Ma tunnetan finišijoont. Roddy on minu, ta on küps. Mis nimi see Roddy üldse on? Aga mõned punktid libisevad ära ja nüüd tõstab Roddy käed pea kohale, ta võitis kolmanda seti 7: 5 ja ühtlasi kogu mängu. Vaatan tribüünide poole, kus isa seisab ja murelikult maha vahib. Mitte vihasena, vaid murelikult. Ma olen samuti mures, aga ka kuradi vihane, haige enda vihkamisest. Tahaksin olla külmutatud sipelgas härra Parksi sõrmusel.
Kotti pakkides sõiman end täiega. Kusagilt ilmub üks poiss ja katkestab mu sõimu.
„Kuule, ütleb ta, ära näe vaeva. Sa ei andnud täna endast parimat.“
Tõstan pilgu. Poiss on veidi vanem kui mina, pea jagu pikem, näol ilme, mis mulle ei meeldi. Tema näos on midagi teistmoodi. Tema nina ja suu ei ole ühel joonel. Ja järjest paremaks läheb – tal on seljas nõme särk, millel üks väike mees polot mängib. Ma ei taha temaga tegelda.
„Kes kurat sa oled?“ küsin ma.
„Perry Rogers.“
Asun uuesti koti kallale.
Ta ei saa vihjest aru. Ta jorutab edasi sellest, kuidas mul ei olnud täna parim mäng, kui palju parem ma Roddyst olen, kuidas ma järgmine kord Roddyt võidan, blaa, blaa. Ta püüab olla kena, arvan ma, aga see tuleb välja, justkui oleks ta mingi tarkpea, nagu mingi Björn Borg juunior, nii ma siis seisan ja teen väljakutsuvalt ükskõikse näo. Viimane asi, mida ma vajan, on lohutuskõne, mis on mõttetum kui lohutusauhind, eriti poisilt, kelle rinnal mingi mees polot mängib. Tennisekotti üle õla visates ütlen talle: „Mida kuradit sa üldse tennisest tead?“
Hiljem tunnen end halvasti. Ma ei oleks pidanud nii ülbe olema. Varsti saan teada, et see poiss on tennisist ja võistleb samal turniiril. Kuulen ka, et ta on armunud minu õesse Tamisse – kahtlemata sellepärast ta tuligi minuga rääkima. Üritab Tamile lähemale pääseda.
Aga kui mina tunnen end süüdi, siis Perry on vihane. Las Vegase teismeliste seas käivad jutud: „Ole ettevaatlik. Perry ihub sulle hammast. Ta räägib kõigile, et sa mõnitasid teda ja järgmine kord, kui ta sind näeb, lööb ta sulle jalaga tagumikku.“
MÕNI NÄDAL HILJEM ütleb Tami, et kogu nende kamp läheb õudusfilmi vaatama, kõik vanemad lapsed, ja ta küsib, kas ma tahan kaasa minna.
„See Perry tuleb ka või?“
„Võib-olla.“
„Jah, siis ma tulen.“
Ma armastan õudukaid. Ja mul on plaan.
Ema sõidutab meid aegsasti kohale, et jõuaksime osta plaksumaisi ja lagritsakomme ja valida paremad kohad, täpselt keskele keskmisse ritta. Istun alati keskel, keskmises reas. Parimad kohad üldse. Panen Tami endast vasakule ja hoian paremal ühe koha tühjana. Kindel see, et moekas Perry jõuab ka kohale. Hüppan püsti ja lehvitan. „Hei, Perry! Siia!“
Ta pöördub ja kortsutab kulmu. Näen, et minu sõbralikkus teeb ta valvsaks. Ta püüab olukorda analüüsida, kaalub, kuidas reageerida. Siis ta naeratab, lõdvestub silmanähtavalt ja laseb vihal minna. Ta longib vahekäiku mööda alla, keerab meie ritta ja maandub istmele minu kõrval.
„Hei, Tami,“ ütleb ta üle minu. „Hei, Perry.“
„Hei, Andre.“
„Hei, Perry.“
Kui tuled kustuvad ja film pihta hakkab, vaatame teineteise poole. „Rahu?“
„Rahu.“
Filmi nimi on „Külastusaeg“. See on ühest hullust, kes jälitab naisajakirjanikku, hiilib tema majja, tapab teenija, siis mingil põhjusel kasutab naise huulepulka ja hüppab peidust välja, kui see koju jõuab. Naine võitleb end vabaks ja jõuab kuidagi haiglasse, kus ta arvab, et on pääsenud, aga muidugi on psühh haiglas peidus ja püüdes leida jahitava palatit, tapab kõik, kes teele ette jäävad. Naiivne, kuid piisavalt jube.
Kui ma kardan, siis ma reageerin nagu kass, kes on visatud koeri täis tuppa. Ma kangestun ega liiguta ühtki lihast. Aga Perry on ilmselt erutuv tüüp. Kui pinge kasvab, ta muudkui väänleb ja sipleb ja ajab kokat maha. Iga kord, kui mõrtsukas hüppab mõnest kapist välja, hüppab Perry istmelt püsti. Mitu korda vaatan Tami poole ja pööritan silmi. Kuid ma ei narri Perryt tema reaktsiooni pärast. Ma isegi ei maini seda, kui tuled süttivad, sest ei taha rikkuda meie habrast rahukokkuleppet.
Longime kinost välja ja leiame, et plaksumaisist, kokadest ja lagritsatest jäi väheks. Suundume üle tänava Winchelli ja ostame karbitäie sõõrikuid. Perry võtab šokolaadiglasuuriga, mina vikerkaarevärvilise puistepuruga. Sööme neid leti ääres ja ajame juttu. Perry oskab hästi rääkida. Ta on nagu advokaat ülemkohtus. Siis, keset veerandtunnist lauset ta vaikib ja küsib letitaguselt poisilt: „Kas see koht on avatud 24 tundi?“
„Jah,“ vastab too.
„Seitse päeva nädalas?“
„Jajah.“
„365 päeva aastas?“
„Jah.“
„Miks siis eesukse küljes lukud on?“
Me kõik pöördume ja vaatame. Milline suurepärane küsimus!
Ma hakkan nii kõvasti naerma, et sõõrik pudiseb suust välja. Vikerkaarevärviline puru kukub suust nagu konfetid. See võib olla kõige naljakam ja nutikam asi, mis üldse Winchellis on öeldud. Isegi sõõrikumees naeratab ja tunnistab: „Jah, poja, see on tõesti huvitav.“
„Kas elu polegi selline?“ küsib Perry. „Täis Winchelli lukke ja kõike muud, mida ei oska seletada?“
„Tõsi ta on.“
Olin alati arvanud, et mina ainukesena märkan seda laadi vastuolusid. Aga siin on poiss, kes mitte ainult ei märka, vaid ütleb ka välja. Kui ema mulle ja Tamile järele tuleb, on mul kahju uue sõbra Perryga hüvasti jätta. Ma isegi leian, et tema polosärk ei häiri mind enam nii väga.
KÜSIN ISALT, kui ma võin Perry juures ööbida.
„Ei mingil kuradi juhul,“ ütleb ta.
Ta ei tunne Perry perekonda ja ta ei usalda ühtki võõrast. Isa kahtlustab kõiki maailmas, eriti meie sõprade vanemaid. Ma ei viitsi küsida põhjust ega raiska hingeõhku vastuvaidlemisele. Ma lihtsalt kutsun Perry ööseks meile.
Perry
