Ma tellin seda ajakirja.“
„Ah nii, no selge. Vabandust.“
Ma pole ju kunagi kohanud rikast poissi. Ma pole kohanud ka poissi, kes ajakirja tellib.
KUI ME PARAJASTI Cambridge’is või Perry pool mõisas ei ole, suhtlen temaga telefonitsi. Me oleme lahutamatud. Seetõttu on ta õnnetu, kui teatan, et lähen kuuks ajaks ära, et mängida paaris Austraalia turniirisarjas. McDonald’s paneb kokku Ameerika juunioride eliidi meeskonda, et saata meid mängima Austraalia parimatega.
„Kuu aega?“
„Ma tean. Aga mul pole valikut. Tead küll, isa sunnib.“
Ma ei räägi täit tõtt. Olen üks kahest väljavalitud kaheteistaastasest, nii et olen meelitatud, põnevil ja veidi närvis, et pean kodunt nii kaugele reisima – lend kestab 14 tundi. Perry pärast ma halvustan seda reisi. Ütlen talle, et ärgu muretsegu, tulen varsti tagasi ja siis teeme Chipwichi pidusöömaaja.
Lendan üksi Los Angelesse ja pärast maandumist tahaksin kohe Vegasesse tagasi minna. Ma kardan. Ma ei tea, kuhu pean minema või kuidas leida tee läbi lennujaama. Tunnen, nagu hakkaksin oma dressides kõigile silma, McDonald’si kuldsed kaared seljal ja enda nimi rinnal. Veidi eemal märkan lastesalka, seljas samad dressid. Minu meeskond. Ma lähenen ainsale täiskasvanule rühma juures ja tutvustan end.
Ta välgutab laia naeratust. Ta on treener. Minu esimene tõeline treener.
„Agassi,“ ütleb ta. „Kõva kutt Vegasest? Hei, tore, et oled nüüd kambas!“
Lennu ajal Austraaliasse seisab treener vahekäigus ja räägib meile, kuidas reis kulgema hakkab. Me mängime viiel turniiril viies linnas. Kõige tähtsam turniir on kolmas, mis toimub Sydneys. Seal paneme kõik mängu, kui võistleme parimate austraallastega.
Ta ütleb, et kohapeal on viis tuhat pealtvaatajat ja kogu Austraalia televisioon kannab mänge üle.
Rääkige veel survest.
„Ja nüüd hea uudis,“ ütleb treener. „Iga kord, kui turniiri võidate, luban teil ühe külma õlle juua.“
Ma võidan mingite probleemideta Adelaide’is esimese turniiri ja bussis ulatab treener mulle jääkülma Foster’s Lageri. Mõtlen Perryle ja meie salapaktile. Mõtlen, kui kummaline see on, et olen alles kaheteistaastane ja juba antakse mulle märjuke kätte. Kuid õllepurk tundub nii jäiselt külm ja meeskonnakaaslased seiravad mind. Pealegi olen kodunt tuhandete kilomeetrite kaugusel – ah, põrgusse. Võtan esimese lonksu. Mõnus. Joon purgi nelja lonksuga tühjaks ja ülejäänud pärastlõuna maadlen südametunnistuse piinadega. Vahin aknast välja, kui sisemaa lähemale jõuab ega tea, kuidas Perry uudise vastu võtab, äkki ei tahagi enam mu sõber olla.
Võidan järgmisest neljast turniirist kolm. Veel kolm õlut. Iga järgmine maitsvam kui eelmine. Aga iga suutäie juures tunnen süü mõru maitset.
HAKKAME PERRYGA TAAS rutiinsete asjadega tegelema. Õudusfilmid. Pikad jutuajamised. Cambridge. 7-Eleven. Chipwichid. Aeg-ajalt seiran Perryt ja tunnetan reetmise raskust.
Longime Cambridge’ist 7-Elevenisse ja ma ei saa seda enam vaka all hoida. Süü närib hinge. Mõlemad kuulame Perry Walkmani kõrvaklappidest Prince’i. „Purple Rain.“ Toksan Perryt õlale ja palun, et ta kõrvaklapid peast võtaks.
„Mis on?“
„Ma ei tea, kuidas seda öelda.“
Ta vahib mulle otsa.
„Noh, mis on?“
„Perry. Ma murdsin meie pakti.“
„Ei.“
„Ma jõin Austraalias õlut.“
„Ainult ühe?“
„Neli.“
„Neli!“
Vaatan maha.
Ta mõtleb. Ta suunab pilgu mägede poole. „Tead, Andre, me teeme elus valikuid ja sina tegid ka. Ma vist olen nüüd üksinda.“
Aga mõni minut hiljem on ta uudishimulik. Ta küsib, kuidas õlu maitses, ja jälle ma ei saa valetada. Vastan, et see oli väga maitsev. Vabandan uuesti, kuid pole mingit mõtet kahetsust teeselda. Perryl on õigus – mul oli viimaks võimalus ise valida ja ma tegin seda. Muidugi soovin, et poleks pakti rikkunud, kuid ma ei tunne end halvasti, et kasutasin oma vaba tahet.
Perry kortsutab kulmu nagu isa. Mitte nagu minu või tema isa, aga nagu teleka-isa. Tal peaks kampsun seljas ja piip suus olema. Taipan, et pakt Perryga oli tegelikult lubadus saada teineteise isaks. Kasvatada teineteist. Vabandan veel korra ja mõistan, kui palju ma reisil olles Perryst puudust tundsin. Sõlmin veel ühe pakti, iseendaga – ma ei lahku enam kunagi kodunt.
ISA KÕNETAB MIND KÖÖGIS. Ta ütleb, et me peame rääkima. Ei tea, kas ta on õllest kuulnud.
Ta käsib mul lauda istuda. Ise istub minu vastu. Pooleldi kokku pandud Norman Rockwelli pusle jääb meie vahele. Ta kirjeldab üht lugu, mida hiljuti „60 minutis“ nägi. See oli tennise internaatkoolist Florida läänerannikul Tampa Bay lähedal. „Esimene omataoline kool,“ ütleb isa. „Treeninglaager noortele tennisistidele, mida juhendab endine dessantväelane Nick Bollettieri.“
„Ja siis?“
„Mis ja siis? Sa lähed sinna.“
„Mida!“
„Sa ei arene siin Las Vegases üldse edasi. Sa saad kõikidest kohalikest kuttidest jagu. Sa saad kõigist lääneranniku poistest jagu. Andre, sa oled kohaliku kolledži kõikidest mängijatest jagu saanud! Mul pole sulle enam midagi õpetada.“
Isa ei ütle midagi konkreetset, aga üks on selge: ta on otsustanud minuga teisiti asju ajada. Ta ei taha korrata vigu, mida tegi mu õdede ja vennaga. Ta rikkus nende mängu, kuna hoidis neist liiga kaua ja kõvasti kinni ja selle käigus hävitas nendega suhted. Ritaga läksid asjad nii halvaks, et ta jooksis hiljuti minema koos Pancho Gonzalezi, tenniselegendiga, kes on temast vähemalt 30 aastat vanem. Isa ei taha mind piirata ega murda või rikkuda. Nii ta siis saadab mu kaugemale. Saadab mu minema, osaliselt mind enda eest kaitstes.
„Andre, ütleb ta, sa pead sööma, magada ja jooma tennist. Ainult nii saad esinumbriks.“
„Ma juba söön, magan ja joon tennist.“ Aga ta tahab, et ma teen seda kusagil mujal. „Kui palju see tenniseakadeemia maksab?“ „Umbes 12 000 dollarit aastas.“
„Me ei saa seda endale lubada.“
„Sa lähed ainult kolmeks kuuks. See maksab 3000 dollarit.“
„Me ei saa ka seda endale lubada.“
„See on investeering. Sinusse. Küll me lahenduse leiame.“
„Ma ei taha minna.“
Näen isa näolt, et asi on otsustatud. Lool lõpp.
Üritan näha helgemat külge. See kestab vaid kolm kuud. Ma võin mida tahes kolm kuud taluda. Ja kui hull see ikka
