on teises linnas,“ ütleb isa. „Hommikul lähed pooleks päevaks kooli, pärastlõunal ja õhtul mängid tennist.“
Vist üsna kurnav. Veidi hiljem ütleb ema mulle, et „60 minuti“ reportaaž oli tegelikult paljastus sellest Bollettieri-kutist, kes sisuliselt juhtis tennisevabrikut, kus kasutati laste tööjõudu.
MULLE KORRALDATAKSE CAMBRIDGE’IS hüvastijätupidu. Härra Fong näib sünge, Perry enesetapjalik, isa ebakindel. Sööme seistes kooki. Mängime õhupallidega tennist, siis torgime neid nõeltega, et pauku teha. Kõik patsutavad mind seljale ja ütlevad, kui suur läbimurre see minu jaoks on.
Ütlen, et tean seda. „Ei jõua oodata, millal nende Florida kuttidega kakelda saab.“
See vale kõlab tahtliku möödapanekuna, nagu pall mu reketi puust serva vastas.
Kui lahkumispäev läheneb, ei saa ma magada. Visklen ja higistan ning ärkan, linad keerdus ümber. Ma ei taha süüa. Korraga saab selgeks, mida tähendab koduigatsus. Ma ei taha lahkuda kodust, õdedest ja vennast, emast, parimast sõbrast. Vaatamata kodustele pingetele ja ajutisele terrorile soovin iga hinna eest koju jääda. Isa on mulle palju valu põhjustanud, kuid ta on kogu aeg mu selja taga olemas olnud, ja nüüd enam ei ole. Tunnen mahajäetust. Arvasin, et tahan temast vabaneda ja nüüd, kui ta mu ära saadab, olen murest murtud.
Veedan viimased päevad kodus lootes, et ema tuleb mulle appi. Silmitsen teda anuvalt, aga ta vaatab mulle vastu näoga, mis ütleb: „Olen näinud, kuidas ta on hävitanud meie kolm last. Sa oled õnnelik, et tervena välja saad“.
Isa viib mu lennujaama. Ema tahab kaasa tulla, kuid ei saa töölt puududa. Perry võtab tema koha. Ta räägib terve tee. Ma ei saa aru, kas ta üritab muuta paremaks minu või enda tuju. „Ainult kolm kuud,“ ütleb ta. „Ma kirjutan sulle, saadan postkaarte. Küll näed, et kõik läheb hästi. Sa õpid seal nii palju. Võib-olla ma isegi tulen sulle külla.“
Mõtlen „Külastusajale“, kehvale õudusfilmile, mida vaatasime tol õhtul, kui meie sõprus alguse sai. Perry tegutseb praegu nii, nagu ta siis tegutses, nagu ta alati hirmule reageerib – tõmbleb, hüppab istmelt püsti. Ja mina reageerin samuti tüüpiliselt – nagu kass, kes on visatud tuppa koerte sekka.
5
LENNUJAAMABUSS jõuab kohale alles pärast päikeseloojangut. Nick Bollettieri tenniseakadeemia, mis on ehitatud vana tomatikasvatustalu territooriumile, ei kujuta endast midagi uhket – vaid mõned kõrvalhooned, mis näevad välja nagu vanglakongide plokid. Neil on isegi kongiplokkide nimed: B-hoone, C-hoone. Vaatan ringi ega imestaks, kui märkaksin valvetorni ja okastraati. Pahaendelisem on see, et näen ridade kaupa kaugusse ulatuvaid tenniseväljakud.
Kui päike tintmustade rabade taha vajub, hakkab temperatuur järsku langema. Tõmbun oma T-särgis kössi. Arvasin, et Floridas on kuum. Üks töötaja tervitab mind, kui ma bussist välja astun, ja viib mu kohe kasarmusse, mis on tühi ja kõhedust tekitavalt vaikne.
„Kus kõik on?“
„Õpivad,“ vastab ta. „Mõne minuti pärast hakkab puhketund. See on õppimise ja magamamineku vahel. Mine õige alla puhkekeskusse ja tutvusta end teistele.“
Puhkekeskusest leian kakssada metsikut poissi ja mõned karmi välimusega tüdrukud, kõik tõmbunud tihedatesse kampadesse. Kõige suurem kamp on koos Nerfi lauatenniselaua ümber, kus kahele mängivale poisile solvanguid karjutakse. Surun selja vastu seina ja lasen pilgul ringi käia. Mõned näod tunnen ära, üks või kaks poissi olid Austraalia reisil. See poiss seal – temaga mängisin Californias. See kurja ilmega kutt taamal – temaga tegime kolm kõva setti Arizonas. Kõik näivad andekad, väga enesekindlad. Lapsi on igat värvi, igas suuruses ja vanuses kõikjalt maailmast. Noorim on seitse, vanim üheksateist. Olles kogu elu vaid Las Vegases valitsenud, olen nüüd kui väike kalake suures tiigis. Või rabas. Ja suurte kalade hulgas kõige suuremad on parimad mängijad riigis – teismelised supermehed, kes moodustavad tiheda kamba kõige kaugemas nurgas.
Üritan lauatennist vaadata. Isegi selles ei ole ma keegi. Kodus ei suutnud mind keegi Nerfi lauatennises võita. Aga siin? Pooled neist kuttidest teevad mulle pähe.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma siia üldse sobitun, kuidas ma sõpru leian. Tahan koju minna, kohe nüüd, või vähemalt koju helistada, kuid peaksin seda tegema vastaja kulul ja ma tean, et isa ei ole nõus maksma. Teadmine, et ma ei kuule kaua ema ega Philly häält, ükskõik kui palju ma seda ka vajan, tekitab minus paanikat. Kui puhketund lõpeb, kiirustan tagasi kasarmusse ja heidan narile, lootes kaduda une musta rabasse.
„Kolm kuud,“ ütlen endamisi. „Vaid kolm kuud.“
MILLEGIPÄRAST KUTSUTAKSE Bollettieri akadeemiat treeninglaagriks, kuid tegelikult on see aupaistega vangilaager. Siiski mitte nii aupaisteline, sest me peame jälkusi sööma – beeži värvi liha, sültjaid hautisi ja halli möksi, mis riisile valatakse – ja me magame logisevatel naridel, mis on reas sõjaväelaslike kasarmute vineerist seinte ääres. Tõuseme koidikul ja voodisse läheme varsti pärast õhtusööki. Väga harva lahkume territooriumilt ja kontakt välismaailmaga peaaegu puudub. Nagu enamik vange, ei tee me midagi peale magamise ja töö, kuid kivide tassimise asemel on meil harjutused. Servi-, võrgu-, tagakäe-, eeskäeharjutused, aeg-ajalt sekka mõni mäng, et luua hierarhia, järjestada meid tugevamatest nõrgemateni. Vahel tundub, et oleme nagu gladiaatorid, kes Colosseumis valmistuvad. Kindlasti peavad need 35 instruktorit, kes trenni ajal meie peale hauguvad, end orjapidajateks.
Kui me parajasti trenni ei tee, õpime tennise psühholoogiat. Meil on tunnid vaimsest tugevusest, positiivsest mõtlemisest ja visualiseerimisest. Meid õpetatakse silmi sulgema ja kujutama end Wimbledoni võitmas, tõstmas kuldset karikat pea kohale. Siis läheme aeroobikasse, jõusaali või välja kruusasele rajale jooksma, kuni väsinuna kokku vajume.
Pidev tamp, tihe konkurents, täiskasvanute järelevalve täielik puudumine – see muudab meid ajapikku loomadeks. Valitsevad omamoodi džungliseadused. See on reketitega „Karate Kid“, eeskäelöökidega „Kärbeste jumal“. Ühel öösel satuvad kaks poissi kasarmus vaidlusse. Valge poiss ja asiaat. Valge poiss teeb rassistliku märkuse ja kõnnib minema. Tund aega seisab asiaat keset kasarmut, venitab end, raputab jalgu ja käsi, teeb kaelaringe. Ta teeb läbi džuudoliigutuste seeria, siis teibib metoodiliselt kinni oma pahkluud. Kui valge poiss tagasi tuleb, keerutab Aasia poiss end korra, vihistab jalaga läbi õhu ja teeb löögi, mis purustab valge poisi lõualuu.
Šokeeriv on see, et kumbagi poissi ei visata välja, mis suurendab üldist anarhiat märgatavalt.
On veel kaks poissi, kelle vahel valitseb sünge pikaajaline vaen. Enamasti mõnitused, kiusamine, väikesed asjad – kuni üks neist tõstab panuseid. Mitu päeva urineerib ja roojab ta ämbrisse. Siis ühel hilisel õhtul tormab ta teise poisi kasarmusse ja valab ämbri sisu talle pähe.
Džunglitunnet, pidevat vägivalla ja varitsuse ohtu suurendab veelgi vahetult enne tulede kustutamist kostev trummipõrin.
Küsin ühelt poisilt: „Mis kurat see on?“
„Oh. See on Courier. Talle meeldib taguda trumme, mille vanemad talle siia saatsid.“
„Kes?“
„Jim Courier. Floridast.“
Mõne päeva pärast näen esimest korda Nick Bollettieri tenniseakadeemia vanglaülemat,
