rohkem üleriigilisi, sest panused on suuremad ja need toimuvad teistes osariikides, mis tähendab lennupileteid, motelle, rendiautosid, restoranitoitu. Isa käib raha välja, investeerib minusse ja kui ma kaotan, kaob taas osa tema investeeringutest. Kui ma kaotan, on see tagasilöök kogu Agassi klannile.
Olen üheteistaastane ja mängin Texases saviväljakul, üleriigilistel võistlustel. Olen riigi parimate seas, nii et ma ei kavatsegi kaotada. Kuid siis kaotan. Poolfinaalis. Ma ei jõua isegi finaali. Nüüd pean osalema lohutusmängus. Kui poolfinaalis kaotad, tuleb mängida kolmanda ja neljanda koha mängus. Mis veelgi hullem, selles lohutusmängu olen silmitsi põhivaenlase David Kassiga. Ta on edetabelis minust tagapool, aga mingil moel muutub ta teistsuguseks, kui mind teisel pool võrku näeb. Ükskõik, mida ma teen, Kass võidab mind ja täna pole see teisiti. Ma kaotan kolmes setis. Jälle olen omadega läbi. Isa on minus pettunud. Olen perele palju maksma läinud. Aga ma ei nuta. Tahan, et Rudy uhkust tunneks, tänu sellele suudan pisaraid tagasi hoida.
Autasustamistseremoonial ulatab üks mees võitjatele esikoha karika, siis teise koha, siis kolmanda. Seejärel teatab, et sel aastal antakse sportlaslikkuse karikas noorukile, kes näitas väljakul kõige rohkem heasoovlikkust. Uskumatu, aga ta ütleb minu nime – ehk sellepärast, et olen tund aega huuli närinud. Ta sirutab auhinna minu poole, viipab mulle, et läheksin ja selle vastu võtaksin. See on viimane asi maailmas, mida ma tahan, sportlaslikkuse karikas, kuid ma võtan selle vastu, tänan, ja miski liigutab mu sees. See on kohutavalt lahe karikas. Ja ma olen olnud hea sportlane. Astun auto juurde, pigistan karika rinnale, isa on samm tagapool. Ta ei ütle midagi, mina ei ütle midagi. Keskendun meie asfaldil klõbisevatele sammudele. Lõpuks murran vaikuse. Ütlen, et ei taha seda nõmedat asja. Ütlen seda, sest arvan, et just seda soovib isa kuulda. Ta astub mu kõrvale, rebib karika mu käest, tõstab selle pea kohale ja viskab asfaldile. Karikas puruneb. Isa korjab üles kõige suurema tüki ja viskab selle asfaldile, nii et see veelgi väiksemateks tükkideks laguneb. Nüüd kogub ta tükid kokku ja viskab need lähimasse prügikonteinerisse. Ma ei ütle midagi. Ma tean, et nii on kõige parem.
KUI MA VAID SAAKSIN tennise asemel jalgpalli mängida. Mulle ei meeldi sport, aga kui ma pean seda tegema, et isa meele järele olla, siis ma pigem mängiksin jalgpalli. Ma saan seda mängida kolm korda nädalas koolis ja mulle meeldib joosta jalgpalliväljakul, tuul juukseid sasimas, püüda palli, teades, et maailm ei lõpe, kui ma väravasse ei suuda lüüa. Isa, pere ja planeet Maa saatus ei lasu minu õlul. Kui mu meeskond ei võida, siis on see kogu meeskonna süü ja keegi ei karju mulle kõrva. Otsustan, et meeskonnamängud on kõige paremad.
Isa ei pahanda, et ma jalgpalli mängin, sest ta arvab, et see parandab mu jalgade tööd. Aga hiljuti ma vigastasin end pallivõitluses, tõmbasin jalalihase ära, ja see ei lase mul ühel pärastlõunal tennisetrenni teha. Isa ei ole selle üle õnnelik. Ta vaatab mu jalga, siis mind, just nagu arvates, et vigastasin end meelega. Aga vigastus on vigastus. Isegi isa ei saa mu kehaga vaielda. Ta trambib majast välja.
Hetk hiljem vaatab ema mu päevakava ja näeb, et mul on pärastlõunal jalgpallimäng. „Mida me teeme?“ küsib ta.
„Meeskond loodab mu peale,“ ütlen ma. „Ta ohkab. Kuidas sa end tunned?“
„Arvan, et saan mängida.“
„Olgu. Pane jalgpalliriided selga.“
„Arvad, et paps saab vihaseks?“
„Sa ju tunned teda. Tal pole vihastumiseks põhjust vaja.“
Ema sõidutab mu kooli juurde ja jätab mind mängima. Pärast sörki mänguväljakul pole jalgadel häda midagi. Kõik on üllatavalt hästi. Sööstan kaitsjate vahele, kärmas, graatsiline, küsin palli, naeran koos meeskonnakaaslastega. Me töötame ühise eesmärgi nimel. Oleme selles koos. See tundub õige. See on just minu jaoks.
Järsku tõstan pilgu ja näen isa. Ta on parkimisplatsi servas, astub väljaku poole. Nüüd ta räägib treeneriga. Nüüd ta karjub treeneri peale. Treener viipab mulle. Agassi! Mängust välja!
Jooksen platsilt minema.
„Mine autosse,“ ütleb isa. „Ja võta need riided seljast.“
Jooksen auto juurde ja leian tagaistmelt tenniseriided. Panen need selga ja lähen tagasi isa juurde. Ulatan talle jalgpalliriided. Ta sammub platsile ja viskab need treenerile sülle.
Kui koju sõidame, ütleb isa minu poole vaatamata: „Sa ei mängi enam kunagi jalgpalli.“
Palun temalt teist võimalust. Ütlen talle, et mulle ei meeldi olla üksinda keset seda tohutut tenniseväljakut. Tennis on nii üksildane mäng, ütlen ma talle. Seal pole kuhugi peita, kui asjad viltu lähevad. Ei mingit varjualust, ei mingit varumängijate pinki ega neutraalset nurka. Ainult sina üksinda, alasti.
Isa karjub nii, kuis kopsud võtavad: „Sa oled tennisist! Sinust saab number üks maailmas! Sa hakkad palju raha teenima. Selline on plaan ja jutul lõpp.“
Ta on järeleandmatu ja meeleheitel, sest sama plaan oli ka Rita, Philly ja Tami jaoks, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Rita hakkas vastu. Tami ei arenenud. Phillyl ei olnud tapjainstinkti. Seda ütleb isa Philly kohta kogu aeg. Ta ütleb seda mulle, emale, isegi Phillyle – otse näkku. Philly kehitab vaid õlgu ja see vist tõestabki, et tal ei ole tapjainstinkti.
Aga isa ütleb Phillyle veel palju hullemaid asju.
„Sa oled sündinud kaotaja,“ ütleb ta.
„Sul on õigus,“ ütleb Philly kurblikult. „Olen sündinud kaotaja. Ma sündisin, et olla kaotaja.“
„Oledki! Sul on vastasest kahju! Sa ei tahagi parim olla!“
Philly ei näe vaeva, et seda eitada. Ta mängib hästi, tal on annet, kuid ta pole täiuse tagaajaja, aga täiuslikkus ei ole meie kodus eesmärk, see on seadus. Kui sa pole täiuslik, oled kaotaja. Sündinud kaotaja.
Isa otsustas, et Philly on sündinud kaotaja, kui Philly minuvanusena üleriigilistel mängis. Philly mitte ainult ei kaotanud; ta ei vaielnud vastu, kui ta vastased sohki tegid, ning see ajas isa turja punaseks ja sundis tribüünilt süüriakeelseid needusi hüüdma.
Nagu mu emagi, kogub Philly ühte koma teist endasse ning aeg-ajalt plahvatab. Viimati kui see juhtus, keelestas isa tennisereketit, ema triikis ja Philly vaatas diivanil telekat. Isa muudkui õiendas Philly kallal, näägutas halastamatult kehva esinemise pärast hiljutisel turniiril. Korraga kriiskas Philly sellise häälega, mida ma polnud kunagi varem kuulnud: „Tead, miks ma ei võida? Sinu pärast! Sest sa kutsud mind sündinud kaotajaks!“
Philly hakkas vihast hingeldama. Ema hakkas nutma.
„Nüüdsest alates olen ma lihtsalt robot, kuidas see kõlab?“ jätkas Philly. „Kas see sulle meeldib? Ma olen robot ega tunne midagi, lihtsalt lähen sinna ning teen kõike, mida sa käsid!“
Isa katkestas reketi pingutamise ja näis õnnelik. Peaaegu rahulik.
„Jeesus Kristus, sa hakkad lõpuks asjast aru saama.“
Erinevalt Phillyst vaidlen ma vastastega kogu aeg. Mõnikord tahan, et oskaksin Philly kombel ebaõiglust eirata. Kui vastane teeb sohki nagu Tarango, hakkab mu nägu lõkendama. Tihti saan järgmise punkti ajal kätte maksta. Kui mu riukalik vastane teeb löögi keset väljakut, hüüan, et pall on väljas, ja jõllitan teda pilguga, mis ütleb
