võidab kõik punktid.
Isa karjub tribüünil:“ Ei mingeid tilkpalle enam! Ei mingeid tilkpalle!“
Aga ma ei suuda endast jagu saada. Mul on strateegia ja ma pean sellest kinni.
Jõuame kiiresse lõppmängu. Mängitakse viieni, otsustava punktiga seisult 4: 4. Edasi ja tagasi vahetame punkte, kuni seis on 4: 4. Siin see on. Äkksurm. Üks punkt kogu matši eest.
Ma pole kunagi kaotanud ega suuda ette kujutada, milline on isa reaktsioon, kui see juhtub. Mängin edasi, nagu see oleks elu ja surma küsimus – tegelikult ongi. Tarangol on vist samasugune isa nagu minul, sest ta mängib samamoodi nagu mina.
Võtan hoogu ja löön vuhiseva tagakäe üle väljaku. Löön seda nagu tavaliselt, kuid pall lendab reketilt minema kiiremini ja kõvemini, kui tahtsin. See on ülim äralöök, meetri jagu sees, kuid Tarango löögiulatusest kindlalt väljas. Ma ulun võidukalt. Tarango seisab keset väljakut, kummardab pea ja hakkaks nagu nutma. Aeglaselt kõnnib ta võrgu poole.
Nüüd ta peatub. Äkki ta vaatab tagasi, sinna, kuhu pall maandus. Ta naeratab.
„Väljas,“ ütleb ta.
Ma peatun.
„Pall oli väljas!“ karjub Tarango.
Juunioride võistlustel kehtib reegel, et mängijad on ise piirikohtunikud.
Nad hüüavad ise, kas pall on sees või väljas ja edasi kaevata pole võimalik. Tarango on otsustanud, et ta pigem valetab, kui kaotab, ja ta teab, et keegi ei saa selles suhtes midagi ette võtta. Ta tõstab võidukalt käed.
Nüüd hakkan mina nutma.
Tribüünil puhkeb hullumaja, vanemad tülitsevad, karjuvad, peaaegu läheb löömaks. See ei ole aus, see ei ole õige, ometi on see reaalsus. Tarango on võitja. Ma ei suru tema kätt. Torman Balboa parki. Kui ma pool tundi hiljem tagasi tulen, tühjaks nutetud, on isa maruvihane. Mitte selle pärast, et ma ära kadusin, vaid selle pärast, et ma ei teinud seda, mida ta mängu ajal õpetas.
„Miks sa ei kuulanud mind? Miks sa neid tilkpalle lõid?“
Seekord ma ei karda isa. Ükskõik kui vihane ta ka on, ma ise olen vihasem. Olen maruvihane Tarango, jumala, iseenda peale. Kuigi ma tean, et Tarango tegi sohki, ei oleks ma pidanud teda sellisesse olukorda panema. Ma poleks pidanud laskma matšil nii pingeliseks muutuda. Kuna ma seda tegin, on mul nüüd kaotus kirjas – igaveseks. Mitte miski ei saa seda kunagi muuta. Ma ei suuda seda mõtet taluda, aga see on vältimatu: ka mina võin eksida. Ma ei ole laitmatu. Olen ebatäiuslik. Miljon palli draakoni vastu – mis mõttega?
Üks kaotus pärast aastatepikkust isa karjumist minu vigade kallal põhjustab selle, et ma hakkan nüüd ise pröökama. Mul on nüüd isa omadused – tema kannatamatus, tema perfektsionism, tema raev –, kuid tema hääl ainult ei tundu minu oma, see ongi minu oma. Mul pole enam vaja, et isa mind piinaks. Sellest päevast alates saan ise sellega hakkama.
2
MINU ISA EMA ELAB MEIE JUURES. Ta on vastik vana daam Teheranist, nina otsas pähklisuurune soolatüügas. Mõnikord ma ei kuule ühtki tema sõna, sest ei saa oma silmi soolatüükalt lahti. Aga see ei loe, ta nagunii kordab kogu aeg neid vastikuid asju, mida ta ütles eile ja üleeile, ilmselt ütleb ta neid ka isale. See vist ongi põhjus, miks vanaema maa peale saadeti – isa ahistama. Isa räägib, et ema näägutas tema kallal, kui ta alles poiss oli, ja sageli sai ta ka peksa. Kui ta oli eriti halb, sundis ema teda tüdrukute riietes kooli minema. Just sellepärast isa õppiski kaklema.
Kui vana daam parajasti isa kallal ei noki, kraaksub ta Vana Maailma kallal, ohkab sugulaste pärast, kes maha jäid. Ema ütleb, et vanaemal on koduigatsus. Esimest korda, kui seda sõna kuulen, küsin endalt: „Kuidas sa saad kodu järele igatseda? Kodu on koht, kus elab draakon. Kodu on koht, kus pead tennist mängima.“
Kui vanaema tahab koju tagasi minna, olen sellega päri. Olen ainult kaheksane, kuid võin ta ise lennujaama sõidutada, sest ta tekitab meie kodus väga palju pingeid ja rohkem me neid ei vaja. Ta teeb isa õnnetuks, ta õiendab minu, õdede ja venna kallal ja emaga käib tal kummaline võistlus. Ema rääkis mulle, et kui ma alles tita olin ja ta ükskord kööki astus, nägi ta, kuidas vanaema mind rinnaga toita püüdis. Sellest ajast saadik on kahe naise suhe väga ebamugav.
Üks asi mulle vanaemaga koos elades meeldib. Ta jutustab lugusid isast, tema lapsepõlvest, ja see paneb isa mõnikord mälestusi mõlgutama, end avama. Kui vanaema poleks, ei teaks me suurt midagi isa mineviku kohta, mis oli kurb ja üksildane ning aitab selgitada tema veidrat käitumist ja ülekeevat raevu. Veidikenegi.
„Oh, me olime väga vaesed,“ ütleb vanaema. Te ei kujuta ette kui vaesed. Ja näljas,“ ütleb ta kõhtu masseerides. „Meil ei olnud toitu, ka mitte kraanivett ega elektrit. Ega mööblijuppigi.“
„Kus te siis magasite?“
„Muldpõrandal! Kõik koos ühes väikeses toas! Vanas kortermajas, mis oli ehitatud räpasele hoovile. Ühes hoovinurgas oli auk – tualett kõikide majaelanike jaoks.“
Isa sekkub vestlusse.
„Pärast sõda läks paremaks,“ ütleb ta. „Üleöö olid tänavad täis Briti ja Ameerika sõdureid. Mulle nad meeldisid.“
„Miks nad sulle meeldisid?“
„Nad andsid mulle kommi ja kingad.“
Nad andsid talle ka inglise keele. Esimene sõna, mis isa sõduritelt õppis, oli võit. „Ainult sellest nad kogu aeg rääkisidki,“ sõnab isa. „Võidust.“ „Ohoo, nad olid ikka suured,“ lisab ta. „Ja tugevad. Ma järgnesin neile kõikjale, jälgisin neid, uurisin neid, ja ühel päeval ma läksin neile järele sinna, kus nad veetsid kogu vaba aja – parki, kus oli kaks tenniseväljakut.“ Väljakutel polnud piirdeaedu ja pall veeres iga paari sekundi tagant eemale. Isa jooksis tavaliselt palli järele ja tõi selle sõduritele tagasi nagu kutsikas, kuni lõpuks ta oligi nende mitteametlik pallipoiss. Seejärel tehti temast ametlik väljakuhooldaja.
Isa meenutab:“ Iga päev pühkisin ja kastsin ja tasandasin väljakut raske rulliga. Ma värvisin jooned valgeks. Milline töö see oli! Pidin kasutama kriidivett.“
„Kui palju nad sulle maksid?“
„Maksid? Mitte midagi! Nad andsid mulle tennisereketi. Tüki rämpsu. Vana puust asjake, terastraadid peal. Aga ma armastasin seda. Veetsin tunde selle reketiga, lõin tennisepalli vastu telliskiviseina, täiesti üksi.“
„Miks üksi?“
„Keegi teine Iraanis ei mänginud tennist.“
Ainuke sport, mis oleks pakkunud isale pidevalt vastaseid, oli poks.
Tema sitkus pandi proovile paljude tänavakakluste ajal, kuni ta viimaks teismelisena spordisaali sattus ja poksi õppima asus. Loomulik talent, kiitsid treenerid. Kiired käed, kerged jalad ja vimm maailma vastu. Raev, millega meil kõigil on raske toime tulla, oli talle poksiringis vajalik relv. Ta võitis koha Iraani olümpiameeskonnas, poksides kääbuskaallaste hulgas, ja käis 1948. aasta Londoni olümpiamängudel. Neli aastat hiljem osales ta juba Helsingi olümpial. Tal ei läinud kummalgi hästi.
„Kohtunikud,“
