isa Mike, sakris iSaastane sulgkaallane Teheranis.
„Aga poja,“ lisab ta, „võib-olla nad teevad tennisest uuesti olümpiaala ja sa võidad seal kuldmedali, ja see teeb kõik tasa.“
Natuke lisasurvet mu igapäevasele survele.
Olles natuke maailma näinud, olles võistelnud olümpial, ei suutnud isa enam muldpõrandaga tuppa tagasi pöörduda ja lahkus salaja Iraanist. Ta võltsis passi ja broneeris väljamõeldud nime all lennu New Yorki, kus veetis 16 päeva Ellise saarel, seejärel sõitis bussiga Chicagosse, kus ta muutis oma nime ameerikapäraseks. Emmanuelist sai Mike Agassi. Päeval töötas ta liftipoisina ühes uhkes hotellis. Öösel poksis.
Tema treener Chicagos oli Tony Zale, kartmatu keskkaalutšempion, keda kutsuti Terasmeheks. Ta sai 1940. aastatel kuulsaks ühes kõige verisemas poksi kahevõitluses, kolme matši saagas Rocky Grazianoga. Zale kiitis isa ja ütles talle, et tal on tonnide kaupa lihvimata annet, kuid käskis lüüa kõvemini. „Löö kõvemini,“ karjus Zale isale, kui too poksikotti tümitas. „Löö kõvemini. Iga löök, mida sa teed, löö seda alt üles.“
Zale poksiringi nurgas, võitis isa Chicago Kuldsed kindad ja teenis auhinnaks parima eetriaja live-matši Madison Square Gardenis. Suur läbimurre. Aga matšiõhtul isa vastane haigestus. Korraldajad rabelesid, püüdsid asendajat leida. Nad leidsidki ühe, kuid palju parema, ja veel kergekeskkaallase. Isa otsustas võistelda, aga enne avakella lõi põnnama, põgenes tualetti, ronis aknast välja ja sõitis rongiga Chicagosse tagasi.
Tal õnnestus Iraanist välja hiilida, samuti Gardenist – minu arvates on ta põgenemiskunstis väga osav. Aga tema enda eest pole pääsu.
Isa ütleb, et kui ta poksis, tahtis ta alati vastaselt parimat lööki välja meelitada. Ühel päeval ütleb ta mulle tenniseväljakul: „Kui sa tead, et sa said äsja vastaselt tema parima löögi, ja sa oled veel pärast seda püsti, ning teine kutt samuti teab seda, siis rebid tema südame rinnust välja. Tennises kehtib sama reegel. Ründa teise mehe tugevust. Kui teine on hea servija, haava tema servi. Kui ta on võimas mängija, ole temast võimsam. Kui tal on hea eeskäelöök, siis tunne selle üle uhkust ja suru tema eeskätt, kuni ta seda vihkab.“
Isal on oma vastuolulise strateegia jaoks eriline nimi. Ta nimetab seda teise mehe aju rakkuhõõrumiseks. Selle strateegia, selle jõhkra filosoofiaga tembib ta mind kogu eluks. Ta teeb minust reketiga poksija.
Ja mis veel – kui enamik tennisiste uhkeldab oma serviga, siis isa teeb minust tagasilööja-tõrjuja.
VAHEL TUNNEB KA ISA koduigatsust. Eriti igatseb ta vanimat venda Isari. Ta vannub, et ühel päeval hiilib onu Isar Iraanist minema, nii nagu isa ise tegi.
Aga kõigepealt peab Isar oma raha riigist välja tooma. Iraan on lagunemas, selgitab isa. Seal käärib revolutsioon. Valitsus vangub. Sellepärast jälgitakse kõiki, vaadatakse, et inimesed oma pangakontosid tühjaks ei teeks ega põgeneks. Seetõttu vahetab onu Isar salamisi raha juveelide vastu, mille ta peidab pakkidesse, et need meile Vegasesse saata. Iga kord, kui onu Isarilt saabub pruuni paberisse mähitud pakk, on meil nagu jõulud. Me istume elutoa põrandal, lõikame nöörid läbi ning kisume paberi ümbert ja kilkame, kui leiame küpsisekarbi või puuviljakoogi sisse peidetud teemante, smaragde ja rubiine. Onu Isari pakid tulevad iga paari nädala tagant ja siis ühel päeval saabub üks palju suurem pakk. Onu Isar ise. Ukseavas, naeratus suul.
„Sina oled vist Andre.“
„Jah.“
„Ma olen su onu.“
Ta sirutab käe ja puudutab mu põske.
Ta on välimuselt mu isa peegelpilt, kuid iseloomult on nad täielikud vastandid. Isa on lärmakas, range ja täis raevu. Onu Isar on mahedahäälne, kannatlik ja lõbus. Ta on ka geenius – Iraanis oli ta insener – ja igal õhtul aitab ta mul koduseid ülesandeid teha. Suur kergendus, et enam pole isa õppesessioone. Isa viis õpetada on üks kord öelda, siis teist korda öelda, siis karjuda ja kutsuda sind idioodiks, kuna sa ei saanud juba esimesest selgitusest aru. Onu Isar räägib, siis naeratab ja ootab. Kui sa ei mõista, pole probleemi. Ta räägib uuesti, rahulikumalt. Tal on lõputult aega.
Ma vahin onu Isari, kui ta kõnnib ringi meie tubades ja koridorides. Järgnen talle nii, nagu isa järgnes Briti ja Ameerika sõduritele. Kui ma onu Isariga rohkem tuttavaks saan ja teda üha paremini tundma õpin, meeldib mulle tema kukil rippuda ja tema käte vahel kiikuda. Tal pole selle vastu midagi. Talle meeldib mürada, vennalastega palju tegelda. Igal õhtul, kui onu Isar koju tuleb, peidan end välisukse taha ja hüppan välja, sest see ajab teda naerma. Tema kõmisev naer on draakoni häälele vastupidine.
Ühel päeval läheb onu Isar poodi midagi ostma. Loen minuteid. Lõpuks kolksub eesvärav lahti, siis kolks kinni, mis tähendab, et mul on täpselt kaksteist sekundit, kuni onu Isar välisuksest siseneb. Alati kulub kõikidel 12 sekundit, et väravast ukseni jõuda. Ma kükitan, loe kaheteistkümneni ja kui uks avaneb, hüppan välja.
Pauh!
See ei ole onu Isar. See on isa. Jahmununa ta karjatab, astub sammu tagasi, siis virutab mulle rusikaga. Kuigi ta kasutab ainult murdosa oma kaalust, tabab tema vasak käsi minu lõuga ning saadab mu õhku lendama. Ühel hetkel olen elevil ja rõõmus, järgmisel nurgas lössis.
Isa seisab tigedalt põrnitsedes mu kohal. „Mis kurat sul viga on? Mine oma tuppa.“
Jooksen oma tuppa ja viskun voodile. Laman seal värisedes, ei tea kui kaua. Tunni? Kolm? Lõpuks uks avaneb ja ma kuulen isa.
„Võta reket. Mine väljakule.“
Aeg draakonile vastu seista.
Löön palle pool tundi, pea tuikab, silmist voolavad pisarad.
„Löö kõvemini,“ ütleb isa. „Pagan võtaks, löö kõvemini. Mitte sinna kuradima võrku!“
Pöördun ja vaatan isa poole. Järgmist palli, mis draakonist välja tuleb, löön nii kõvasti kui suudan, kuid kõrgelt üle aia. Sihin pistrikke ega viitsi teeselda, et see juhtus kogemata. Isa jõllitab mind. Ta teeb minu suunas ähvardava sammu. Ta kavatseb minu üle aia visata. Aga siis ta seisatab, laseb lendu ühe solvangu ja käsib silmist kaduda.
Jooksen tuppa ja leian ema pikali voodis armastusromaani lugemas, koerad jalutsis. Ta armastab loomi ja meie maja on nagu doktor Dolittle’i ooteruum. Koerad, linnud, kassid, sisalikud ja üks kärnas rott nimega Lady Butt. Haaran ühe koera ja viskan põrandale, eirates tema solvunud klähvimist, ning peidan pea ema käte vahele.
„Miks paps nii paha on?“
„Mis juhtus?“
Ma räägin talle.
Ema silitab mu pead ja ütleb, et isa ei oska paremini käituda. „Issil on omad viisid, ütleb ta. Veidrad viisid. Peame meeles, et issi tahab seda, mis on meie jaoks parim, eks?“
Osa minust on tänulik ema lõputu rahulikkuse eest. Kuid teine osa, see, mida mulle ei meeldi tunnistada, tunneb, et teda on reedetud. Rahulikkus tähendab mõnikord nõrkust. Ema ei astu kunagi vahele, ei hakka kunagi vastu. Ta ei visku kunagi meie, laste, ja isa vahele. Ta peaks isale ütlema, et too taganeks, maha rahuneks, et tennis ei ole elu.
Aga
