Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Avatult. Andre Agassi lugu - Andre Agassi страница 16
„Ta ei ole tavaline laps.“
„Sa oled hull.“
„Vaata, Jim, mulle meeldib, et sa siin käid. Sa oled sõber ja minu ärile on hea, et sa klubis käid. Aga kui sa kaotad kümme tonni sellele poisile, saad sa haiget ja võib juhtuda, et sa ei tule enam siia tagasi.“
Härra Brown uurib mind pealaest jalatallani, just nagu oleks tal varem midagi kahe silma vahele jäänud. Ta tuleb uuesti minu juurde ja hakkab küsimusi tulistama.
„Kui palju sa mängid?“
„Iga päev.“
„Ei – kui kaua sa korraga mängid? Tunni? Paar tundi?“
Ma mõistan, mida ta teeb. Ta tahab teada, kui kiiresti ma väsin. Ta püüab mind hinnata, planeerib mängu.
Isa jõuab tagasi. Tal on peotäis sajalisi. Ta vehib nendega õhus. Äkki muudab härra Brown meelt.
„Me teeme nii,“ ütleb härra Brown isale. „Me mängime kaks setti, siis alles otsustame, kui palju kolmanda peale panustada.“
„Kuidas soovite.“
Mängime seitsmendal väljakul, sees. Juba on rahvast kogunenud ja nad karjuvad hääle kähedaks, kui ma võidan esimese seti 6: 3. Härra Brown raputab pead. Ta räägib omaette. Ta peksab reketit vastu maad. Ta ei ole õnnelik, ja nüüd on meid kaks. Ma mitte ainult ei mõtle – ja see on otseses vastuolus isa põhireegliga –, vaid kõik mu peas keerleb. Mul on tunne, nagu võiksin iga hetk mängu lõpetada, sest mul on vaja öökima minna.
Ma võidan siiski ka teise seti 6: 3.
Nüüd on härra Brown maruvihane. Ta laskub ühele põlvele, seob tossupaelu.
Isa astub talle ligi.
„Noh? Kümme tonni?“
„Ei,“ ütleb härra Brown. „Teeme 500 peale.“
„Kuidas arvate.“
Mu keha lõõgastub. Meel rahuneb. Tahan tantsida, kuna tean, et ei pea mängima kümne tuhande peale. Võin nüüd vabalt lüüa, ilma tagajärgedele mõtlemata. Üldse mitte millelegi mõtlemata.
Kuid härra Brown on vahepeal rohkem mõtlema hakanud ja mängib teravamalt. Ta teeb kombinatsioone: tilkpalle, loppe, lööb nurkadesse, proovib lõikeid ja vinte, teeb igasuguseid trikke. Ta üritab mind jooksutada, edasi ja tagasi, mind väsitada. Aga ma tunnen sellist kergendust, et ei pea mängima kogu isa seifi sisu peale, et mind ei saa väsitada ja mind ei saa vahele tõmmata. Võidan härra Browni 6: 2.
Higi jookseb mööda tema nägu alla, kui ta tõmbab taskust rahapataka ja loeb välja viis krõbisevat sajalist. Ta annab need isa kätte, siis pöördub minu poole.
„Tubli töö, poja.“
Ta surub mu kätt. Nahapaksendid tunduvad veel kõvemad, tänu mulle. Ta küsib, millised on mu eesmärgid ja unistused. Hakkan juba vastama, kuid isa segab vahele.
„Temast saab maailma esinumber.“
„Tema vastu ma kihla ei veaks,“ ütleb härra Brown.
MÕNI AEG PÄRAST SEDA VÕITU teen isaga treeningmängu Caesarsis. Mina juhin 5: 2 ja hakkan matšiks servima. Ma pole kunagi isast jagu saanud ja ta näeb välja, nagu hakkaks ta kaotama palju rohkem kui kümme tuhat dollarit.
Järsku kõnnib ta väljakult minema. „Võta oma asjad, ütleb ta. Lähme.“
Ta ei mängi lõpuni. Pigem hiilib vargsi minema, kui kaotab oma pojale. Sisimas tean, et see on viimane kord, kui me üldse koos mängime.
Kotti pakkides ja reketikatte lukku kinni tõmmates tunnen rõõmu, suuremat kui isegi pärast härra Browni võitmist. See on mu elu magusaim võit ja seda on raske ületada. Ma võtan seda kui kärutäit hõbedollareid, lisaks onu Isari juveelid nende otsas –, sest see on võit, mis sundis isa minust vargsi eemale tõmbuma.
3
OLEN KÜMNEAASTANE ja mängin üleriigilistel võistlustel. Käib teine ring. Kaotan ühele vanemale poisile, keda peetakse riigi parimaks. Mitte et see midagi lihtsamaks muudab. Kuidas kaotus võib nii palju haiget teha? Kuidas miski saab üldse nii palju haiget teha? Ma kõnnin väljakult minema ja soovin, et oleksin surnud. Taarun parklasse. Kui isa kogub meie kraami kokku ja ütleb teistele vanematele hüvasti, istun mina nuttes autos.
Ühe mehe nägu ilmub autoaknale. Musta mehe. Naerune nägu. „Hei,“ ütleb ta. „Minu nimi on Rudy.“
Sama nimega mees, kes aitas isal kodust tenniseväljakut ehitada.
Kummaline.
„Mis su nimi on?“
„Andre.“
Ta surub mu kätt.
„Meeldiv kohtuda, Andre.“
Ta ütleb, et töötab suurmeister Pancho Seguraga, kes juhendab minuvanuseid lapsi. Ta käib tähtsatel turniiridel, et Panchole lapsi leida. Ta paneb käevarred aknale, toetub raskelt autouksele ja ohkab. Ta ütleb, et sellised päevad on rasked, ta teab, et tõepoolest on need väga rasked, kuid lõppkokkuvõttes muudavad need mind tugevamaks. Tema hääl on soe ja paks nagu kuum kakao.
„See poiss, kes sind võitis, on sinust kaks aastat vanem! Sul on kaks aastat, et jõuda selle poisi tasemele. Kaks aastat on igavik – eriti kui sa kõvasti vaeva näed. Kas teed kõvasti tööd?“
„Jah, härra.“
„Sind ootab veel nii palju ees, poja.“
„Aga ma ei taha enam mängida. Ma vihkan tennist.“
„Ha-ha! Muidugi. Praegu tundub nii. Aga sisimas sa ju tegelikult ei vihka.“
„Vihkan küll.“
„Sa lihtsalt arvad, et vihkad.“ „Ei, ma vihkan tennist.“
„Sa ütled nii, kuna sul on praegu valus, kuradi moodi valus, kuid see tähendab lihtsalt seda, et sa hoolid. Tähendab, sa tahad võita. Sa võid seda ära kasutada. Pea seda päeva meeles. Proovi seda kasutada kui motivatsiooni. Kui sa ei taha seda valu uuesti tunda, siis tee kõik, et seda vältida. Kas sa oled valmis kõike tegema?“
Ma noogutan.
„Siis on tore. Nii et lase käia ja nuta. Olgu sul veel veidi aega valus. Aga seejärel ütle endale: nüüd aitab, aeg tagasi tööle minna.“
„Olgu.“
Pühin pisarad varrukasse ja tänan Rudyt. Kui ta minema läheb, olen trenniks valmis. Tooge draakon lagedale! Olen valmis tundide kaupa palle lööma. Kui Rudy seisaks mu selja taga ja sosistaks mulle julgustavaid sõnu, siis arvan, et saaksin sellest draakonist võitu. Äkki ronib isa autosse ja me hakkame sõitma nii aeglaselt, nagu oleksime esimesed matuserongkäigus. Pinge meie