kus me Phillyga elame. Ta hakkab naerma, kui näeb toa keskel valget joont. Viin ta tagaõue väljakut vaatama. Ta hakkab draakoniga mängima. Räägin talle, kuidas ma seda draakonit vihkan, kuidas ma varem arvasin, et see on elav ja hingav koletis. Ta vaatab mind mõistvalt. Ta on näinud piisavalt õudusfilme ja teab, et koletisi on igasuguse kuju ja suurusega.
Kuna Perry on kaasspets õuduste alal, on mul talle üllatus varuks. Mul on „Vaimude väljaajaja“ kassett. Kuna nägin teda nahast välja hüppamas, kui kinos „Külastusaega“ vaatasime, ei jõua ma ära oodata, kuidas ta reageerib tõelisele õudusklassikale. Kui kõik on magama läinud, panen filmi mängima. Mul tuksatab kaelas iga kord, kui Linda Blairi pea kaela otsas pöörleb, kuid Perry ei pilguta silmagi. „Külastusaeg“ pani ta vabisema, kuid „Vaimude väljaajaja“ jätab täiesti külmaks? Arvan, et see kutt on kass, kes kõnnib omapead.
Hiljem istume, joome kokat ja ajame juttu. Perry on nõus, et mu isa on hirmsam, kui Hollywood pakkuda suudab, kuid lisab, et tema oma on kaks korda hullem. Tema isa, ütleb ta, on koletis, türann ja nartsissist – kuulen seda sõna esimest korda.
Perry sõnul tähendab nartsissism seda, et isa mõtleb ainult iseendast. Samuti tähendab see seda, et tema poeg on tema isiklik vara. Tal on visioon selle kohta, milline tema poja elu olema peab, ja ta ei hooli poja enda tulevikunägemusest.
Tuleb tuttav ette.
Oleme Perryga nõus, et elu oleks miljon korda etem, kui meie isad oleksid nagu teiste laste isad. Aga ma kuulen Perry hääles valunooti, sest ta ütleb, et tema isa ei armasta teda. Mina pole kunagi oma isa armastust kahtluse alla seadnud. Tahan vaid, et see oleks õrnem, rohkem ärakuulamist ja vähem raevu. Õieti ma soovingi mõnikord, et isa armastaks mind vähem. Ehk siis ta taganeks, lubaks mul teha oma valikuid. Ütlen Perryle, et kui ise ei saa valida, kui ei saa öelda, mida ma tahan teha või kes tahan olla, siis võib hulluks minna. Sellepärast pööran rohkem tähelepanu nendele vähestele valikutele, mida ma saan ise teha – mida seljas kannan, mida söön, keda sõbraks pean.
Ta noogutab. Ta saab aru.
Lõpuks ometi on mul Perry, sõber, kellega saan jagada sügavaid mõtteid, kellele võin rääkida Winchelli lukkudest oma elus. Räägin Perryle tennisest, hoolimata sellest, et vihkan tennist. Räägin kooli vihkamisest, kuigi mulle meeldivad raamatud. Sellest, et mul veab, sest mul on Philly, ent vennal endal ei vea üldse. Perry kuulab sama rahulikult kui Philly, kuid on rohkem süvenenud. Perry lihtsalt ei räägi, ei kuula, ei nooguta. Ta vestleb. Ta analüüsib, loob strateegiaid, annab soovitusi, aitab teha plaane, et teha asju paremini. Kui Perryle oma probleemidest räägin, siis algul on need segased ja mõttetud, kuid Perry oskab need ümber korraldada, loogiliseks muuta ja tundub, et see on esimene samm nende lahendamiseks. Ma nagu oleksin olnud üksikul saarel, kus pole olnud kellegagi rääkida peale palmipuude, ja nüüd on äkki arukas, tundlik, mõttekaaslasest merehädaline – küll tobeda polomängija särgiga – kaldale uhutud.
Perry räägib mulle oma ninast ja suust. Ta ütleb, et sündis suulaelõhega, et see muutis ta araks ja tüdrukute seltsis on ta väga kohmetu. Talle on tehtud lõikusi, et viga parandada, ja ees ootab veel vähemalt üks operatsioon. Ütlen talle, et see ei ole nii silmatorkav. Talle tulevad pisarad silma. Ta pomiseb midagi sellest, et isa süüdistab teda.
Enamik vestlusi Perryga viib lõpuks isade juurde ja isade juurest kiiresti tulevikku. Räägime sellest, mis mehed meist tulevad, kui me ükskord isadest lahti saame. Lubame teineteisele, et me ei hakka erinema mitte ainult oma isadest, vaid kõikidest meestest, keda tunneme, isegi neist, keda ainult filmidest teame. Sõlmime pakti, et me ei tarvita kunagi narkootikume ega alkoholi. Vannume, et kui saame rikkaks, siis teeme kõik, mida suudame, et aidata maailma. Me lööme selle peale käed. Salalepe.
Perryl on pikk tee käia, et rikkaks saada. Tal ei ole kunagi sentigi. Alati teen mina välja. Mul ei ole palju – tagasihoidlik taskuraha pluss see, mida ma sebin kasiinode ja hotellide külalistelt. Aga ma ei hooli sellest – mis on minu, on ka Perry oma, sest olen otsustanud, et Perry on mu uus parim sõber. Isa annab mulle iga päev viis dollarit toiduraha ja sellest saan vabalt poole Perryle kulutada.
Kohtume igal pärastlõunal Cambridge’is. Pärast looderdamist ja mõne palli toksimist läheme sööma. Me lipsame tagauksest välja, hüppame üle müüri ja tormame üle tühja platsi 7-Elevenisse, kus mängime videomänge ja sööme Chipwiche, mille eest tasun mina, kuni on aeg koju minna.
Chipwich on uus jäätisesort, mille Perry hiljuti avastas. Vaniljejäätis kahe nätske šokolaadiküpsise vahel – Perry arvates kõige maitsvam söök maailmas, ta on täielik sõltlane. Ta armastab Chipwiche rohkem kui rääkimist. Ta võib tund aega rääkida Chipwichi ilust – kuigi Chipwich on üks väheseid asju, mis suudab ta vaikima sundida. Ma ostan talle kümnete kaupa Chipwiche ja mul on kahju, et tal pole piisavalt raha, et oma sõltuvust toita.
Ühel päeval oleme 7-Elevenis, kui Perry katkestab Chipwichi söömise ja viskab pilgu seinakellale.
„Kurat, Andre, parem lähme tagasi Cambridge’i, ema tuleb mulle varem järele.“
„Sinu ema?“
„Jah. Ta käskis valmis olla ja ees oodata.“
Longime üle tühja platsi tagasi.
„Oi, seal ta juba ongi!“ hüüatab Perry.
Vaatan tänavale ja näen kaht autot Cambridge’i poole sõitmas –
Volkswageni põrnikat ja Rolls-Royce’i kabrioletti. Näen, et põrnikas sõidab Cambridge’ist mööda, ja soovitan Perryl maha rahuneda, sest meil on veel aega. See ei keeranud ju siiapoole.
„Ei, tule-tule.“ Ta lisab kiirust ja tormab Rollsi poole.
„Hei! Mida? Perry, sa teed nalja või? Su ema sõidab Rollsiga? Kas sa oled rikas?“
„Ma arvan küll.“
„Miks sa mulle seda öelnud ei ole?“
„Sa pole küsinud.“
Minu jaoks ongi see rikkuse definitsioon: sulle ei tule pähegi seda oma parimale sõbrale mainida. Ja raha on nii loomulik asi, et sind ei huvita, kuidas see sinu valdusse sai.
Perry on aga rohkem kui rikas. Perry on superrikas. Perry on rikkamast rikkam. Tema isa, suure advokaadifirma juhataja, omab kohalikku telejaama. „Ta müüb õhku,“ ütleb Perry. „Kujuta ette. Müüb õhku. Kui sa saad õhku müüa, mees, pead selle enne ju valmis tegema.“ (Arvatavasti annab isa talle taskurahaks õhku.)
Isa lubab mul viimaks Perryle külla minna ja ma avastan, et ta ei elagi majas, vaid megasuures mõisas. Tema ema sõidutab meid sinna Rollsiga ja mu silmad lähevad suureks, kui me aeglaselt mööda pikka sissesõiduteed läheneme, ümberringi rohelised künkad, siis tohutu suured varju pakkuvad puud. Peatume kohas, mis näeb välja nagu Bruce Wayne’i uhke mõis. Terve üks tiib on Perry päralt, sealhulgas iga teismelise unistuste tuba, kus on lauatenniselaud, piljard, pokkerilaud, suure ekraaniga telekas, minikülmik ja trummikomplekt. Mööda pikka koridori pääseb Perry magamistuppa, mille seinad on kaetud kümnete ja kümnete Sports Illustratedi kaantega.
Pea käib ringi, kui vaatan kõiki neid suurepäraste sportlaste portreesid ja suudan öelda vaid ühe sõna: „Oo.“
„Tegin selle kõik ise,“ ütleb Perry.
Järgmine
