Kui tuulispask keerles ta sääl ning kires kukena võidurõõmsalt. Maailma tühjuses, maailma pimeduses jäi valitsema tema üksinda.
Kirjanik lõpetas, tõmbus süüdlasena kokku, nagu tundes häbi. Ta katsus ise jutu teisalle viia, hakkas kohe rääkima teistest kirjanikest, kes katsunud kujutada maailma lõppu.
Vaatasin pimedas ta halli siluetti. Ses isikus elasid kaks tüüpi, üks esteet, fantasöör, üks andeline kirjanik, teine aga talupoeg, lihtne, madalate instinktidega, toores. Esimene tundis filosoofiat, püüdis oma loomingus kosmose saladusse, teine aga elas oma harilikku lihtsat elu, mis oli vastik ja jälk ning kuidagi ei mahtunud esimesse isikusse.
See oli ainus öö, kus ta jutustas oma produktsioonist. Seda hoidis ta ikka saladuses, ega tahtnud temast midagi rääkida. Ta nagu häbenes avada oma hinge, kartis produktsiooni läbi kiskuda silmilt maski.
Torm merel oli ammu raugenud. Seisid päikesepaistelised ilmad, meri oli vaikne ning läikis kui sula hõbe, aga Valdes ei rääkinud ärasõidust midagi. Ta oli koguni süsta kaldalle tõmmanud ning ei hoolinud isegi sellest, et päike sinna praod sisse kuivatas. Päevad otsa hulkus ta Maaraga ringi, rääkis tütarlapsele palju võõraist maist ja inimesist, mängis temaga pargis ning sõitis temaga koguni mõned korrad Liibavi. Ma ei takistanud milleski ta tegevust, sest ta oli mu külaline ning mul polnud õigust teda noomida.
Kuid mida kauemini viibis ta Ulmalenis, seda vastikumaks muutus ta mulle. Minu lahkust võttis ta naiivsuseks ning arvas, et vana preester on lollpää ning ei märka midagi. Isegi ta toon oli muutunud iseteadlikumaks, jultunumaks, ta lubas omale ütlusi, mis ta talupoeglikke instinkte paljastasid. Kuid mina vaatasin päält ning ei lausunud midagi.
Tihti lauas istudes läks ta koguni nii kaugelle, et suudles mu nähes Maara käsi ning vaatas talle iharalt otsa. Tütarlaps punastas ning jooksis minema, aga kirjanik vaatas mulle julmilt otsa, nagu kiideldes oma võimisega. Ma kortsutasin nägu, tõusin püsti ning läksin sõna lausumata minema. Kirjanik muheles, vaatas oma imelikkude roheliste silmiga mulle järele ning läks otsima Maarat.
Katsusin rääkida tütarlapsega, seletasin, et sarnanemäng on liig kardetav, et kirjanik on toores talupoeglik tüüp, kes talitab oma instinktide järele. Ütlesin, et ta on liig uhke ja iseteadlik, et hoolida mõnest ksjöndsi kasulapsest. See on talle ainult väikeseks ajaviiteks, tühiseks mänguks, et pärast kiidelda ja eneses tunda murdmisejõudu. Ta on kui loom, kellelt langevad maskid, ning tuleb avalikuks ta õige nägu, elajalikult toores, julm, mil pole enam midagi ühist selle kultuurinimesega, kes on loonud „Maailma lõpu”. Kirjeldasin pikalt, kuidas ses inimeses on mahtunud kaks tüüpi, kuidas teine tüüp on nüüd võimule pääsnud, ning see on toorem kui igaüks meie kalurites. Ta ei tea, mis on gentlemanlikkus, ta on aastaid kükitanud kusagil katusetoas ning vaadelnud elu kirglikku voolu ülevalt, sest ise eemal seistes. Ta on taltsutanud oma kirge, kuid nüüd on kired temas äkki lõkkele löönud, kõik välispidine, raamatutest õpitud ja omandatud kultuur on kadunud ning tema on jälle lihtne talupidaja poeg, kes ei hooli millestki.
August Gailiti käekiri
Tütarlaps kuulas, näris huuli ning ei lausunud midagi. Ta arvas, et mina teda noomin, püüan pöörata patust, mis esimest korda nii magusa unena ilmunud ta ellu. Ta on elanud üksik nende külmade pruunide kaljude vahel, ta on vaadelnud siniseid purji kaduvat kaugusse, et on näinud kajakaid lendavat üle mere laevadelle kaasa, kuid tema on pidanud jääma kohale, üksik, võõras kaluritele, tarbetu. Ning nüüd puhunud üle ta lumise hinge esimene sooja tuul, pannes ta sulama ning värisema iharaist aimustest. Ning tütarlapse instinkt pigistas omad teravad küüned õnnesse, kuigi see võis viia ta hukatusse.
Ehk mida aitasid siin seletused, keelud, noomitused? Ehk kas ei meeldinud tütarlapsele just kirjaniku talupoeglik tüüp? Olin võimetu selle vastu, kes oli külalisena tulnud mu maija ning tarvitas minu lahkust selleks, et irvitada, pilgata, sülitada mu toa nurgad täis ning minna siis võitjana minema. Ning ma vaatasin mängu päält ja vaikisin.
Terved ööd olid nad ikka kahekesi pargis või rannal, jooksid ja hullasid, minust hoolimata. Kirjanik ei häbenenud mind enam põrmugi, vaid oli isegi uhke, et ta on võitnud naiivi tütarlapse. Isegi kalamehi ei häbenenud tema, vaid rippus ühtsoodu tütarlapse huulil, kui kaan imedes ta hinge värinaid. Kalurid vaatasid mulle küsivalt otsa, köhatasid häbelikult ning küsisid, et nüüd tulla vist ikka küll varsti pulmad? Ikka, ikka! vastasin naeratades ning mu hinges kees viha ja põlgtus.
Olen oma nooruses elanud tormist elu, olen ise armastanud ja püüdnud tütarlapsi, olen ka tähele pannud sõprade romaane. Kuid kõik see sündis mingisuguse saladuse katte all, kartusega, olla tähelepandav. Varjasid võõraste ees omi tundmusi ja intiime silmapilke, sest ei tahtnud paljastada oma hinge pühadust, kuigi armastus tihti oli väike üleminev joovastus, kuigi romaan tihti oli väike juhus. Kuid Valdes oli eht talupoeg, kes kiitles oma armastusega, kes tahtis, et igaüks näeks, missuguselle võidule on pääsnud tema. Ta nägi tütarlapse armastuses oma jõudu ning demonstreeris seda jõudu avalikult. Ta tõi oma vahekorra naisega turule, et igaüks võiks näha, kui väike asi sarnasel mehel võita tütarlast. Ta polnud vist iialgi enne valitsenud naise üle, seepärast tundis nüüd eneses sarnast uhkust, nagu oleks võitnud võitmata kindlust. Ta suudles ning üssatas Maarat kõigi nähes ning ei märganud, et teda saadetakse irooniliste pilkudega. Ta oli kui haletsemiseväärne võhik, kes tulnud demonstreerima oma võimisi meistrite keskele. Ning sarnasena oli ta naeruväärne ja vastik, et unustasid tihti temas esteedi ja kirjaniku.
Kuid Maara oli õnnelik. Ta põsed punetasid, hõõgusid, ta hääl kõlas kui metallist kaust, kui sinna visatakse kulda. Tihti õhtul koju tulles hüppas mu sülle, pigistas kuumava pää mu rinnale, ning ma tundsin ta südame kiireid lööke. Ehk mida võisin ütelda talle? Ehk mida võisin teha ta hääks? Ükskord katkeb unenägu nii kui nii, ning siis sina nutad ja minu silmist veerevad pisarad.
Ja päevad läksid üksteise järele kui pilved, küll udukerged ja roosad, küll tinahallid ja rasked.
Ning siis märkasin korraga, et asi läinud veel keerulisemaks.
Ulmalenis elas vana kalur lätlane Deglav. See oli metsik tüüp, kellest räägiti, et ta oma jõukuse röövimiste ja vargustega oli saanud. Kui kalurite võrgud merde tormi kätte olid jäänud, sõitis Deglav tormist hoolimata naisega merele ning varastas võrkudest kalad, et nad kohe Upaleni suvitajatele kalli hinna eest ära müüa. Ühel sarnasel riskandil röövkäigul oli torm ta paadi ümber visanud. Vana Deglav pääsis eluga, kuid ta naine uppus merde, väikese tütarlapse järele jättes. Kas oli sündmus vana kaluri nõnda ära hirmutanud, ehk oli tal varandust juba küllalt kokku kistud, aga vanamees jättis igasuguse töö, istus vaikselt kodus oma onnis ning kasvatas Naanit kõige valjusega. Tihti pidid kalurid vahele segama, kui vana Deglavi onnist hakkas kostma lapse metsik kisa. Vana kalur tagus tütarlapsele pähe kui metsloom, ükskõik mis parajasti käes juhtus olema.
Friedebert Tuglas
Nii kasvas Naani alaliste hoopide all. Ning kui ma Maarale Vilnost kooliõpetaja palkasin, hakkas ka Naani õppima. Alaliste peksmiste tõttu oli ta veidi idiootlik, arenemata, must, õppiv visalt ning tahtmatult. Suure vaevaga õppis veidi vene keelt porssima, veidi kirjutama ja lugema. Ta oli juba suur tüdruk, aga lapsemeel jäi endiseks, idiootlik naeratus ei kadunud näolt, huuled olid sinised ja tursunud, silmad valged ja loomalikud, nägu kortsus ja rumal. Ta jalad olid suured ning kõnnak mehelik, riided liperdasid ikka korratult ning vähema maitseta. Kord oli vana Deglav joobnud olekus tütrele õlest kübara ja sinise loori ostnud. Ning sest päevast pääle käis Naani ikka uhkelt kübaraga, aga sinine loor lohises taga kui madu.
Keegi
