isegi inglid kõige suuremas lugupidamises. Kõige suuremas lugupidamises ja aukartuses, tähtede kustudes sinises taevas. Kes oli püha ja puutumatu ainult sellepärast, et ta kirjutanud mõne geniaalse maailma lõpu kujutuse. Ning ainult sellepärast võis ta isik teha rumalusi? Missugune rumal eelarvamine, ainus sarnane sel lollil maakeral!
Püha Maarja, anna andeks, kui olen sihilik ja ülekohtune. Kuid kuidas võin ma rääkida rahulikult inimesest, kes tuleb mu maija, pillub kõik segi, lõhub kõik ära ning ootab selle eest veel kiitust. Inimene, kel pole vähematki maitset, vähematki arusaamist, vähematki stiili! On siis sellest küllalt, kui Issand loonud ta geniaalseks kirjanikuks?
Ning ma mõtlen sest isikust päevad ja ööd, et isegi palved lähevad segi. Ta on paise mu ihul, valutab ja mädaneb, et visklen ja oigan ning ei leia teed temast lahti saada. Ta on kui patt, mis kipub järelejätmata südidusega pääle ning mis ei jäta sind enne rahule, kui sa oled täiesti talle andunud ehk tema võitnud. Ning mõtlen ma: kas armastuse ja meeldivuse küsimus pole rohkem isiku potentsi ja energia kui ilu ja esteetika küsimus. Mida rohkem nälginud isik, seda väiksemate nõuetega tema. Mida suurem potents, seda ilusamaks muutuvad naised. Ning seepärast võib ka Naani olla jumalik iludus, kuigi ta on minu seisukohalt inetus, kuigi ta on idioot, kuigi ta valged lollakad silmad paistavad hariliku potentsiga mehele inetuina. Naise iluduse kriteerium on ainult mehe nälja suurus. Ning kas Valdes pole nälginud, kas Valdes pole istunud terved aastad katusemadalas toas, kas ta pole kui munk keeldunud elust? Ning nüüd, tundes oma soontes voolavat ja vahutavat verd, astub tütarlapse juure ja näeb tas jumalikku iludust? Ta on kui vesi, mis paisunud, paisunud ning murrab lõpuks kõik tõkked teelt. Tal pole enam tähtis, missuguses maastikus rajab oma sängi, kui ta ülevoolavas energias eneses on ilu ja küllust.
Ainult verevaesed kirjanikud ja kunstnikud, läbipõlenud salongimehed ja vanad abielumehed räägivad ilust ja esteetikast. Ainult nemad unistavad ilust ning katsuvad leida talle isegi kindla formeli. Atleet aga naerab selle esteetika üle ning armastab kõiki naisi ühesuguse südidusega. Atleedil on kõik ühesugused iludused, sest temas keeb veri ja sel pole aega harutada ega kaaluda. Atleet on kui paisunud vesi, kes ei küsi iluduse formelitest, vaid rajab sängi, kus juhtub ja kergem.
Ning kas mitte sellepärast ei armasta naised atleete rohkem, kui verevaeseid kunstnikke, kel pääle vaimu ja tühjaks imbunud kesta enam midagi pole. Mis teha aga vaimu ja kestaga, kui elu energia mässab igas verilibles! Isegi näitlejad on naistelt armastatud pääasjalikult sellepärast, et nad moduleerivad oma ihu kõigis variatsioonides, ilustades seda moduleerimist oma vaimuga. Ning sest seisukohast saan ka aru, miks Maara armastab seda talupoeglikku tüüpi.
Kuid Valdese romaanid polnud tingitud üksi isiku näljast, vaid ka poseerimisest ja näitlemisest. Ta tahtis end näidata elumehena, kuigi tal selleks hingelist tarvet polnud. Ta uhkustas oma võitudega, kuigi kohase publikumi puudusel seda kalurite ees pidi tegema. Ta oli harjumata, naiiv, lapsik, enesekriitikata ses suhtes. Ta rääkis mõlematele tütarlastele pulmadest, väljamaa sõitudest, kuigi see oli naiiv tolmu pildumine silmisse. Ta oli šarlataan oskamatusest. Ta oli Don Juan lihtsalt sellepärast, et nägi ses mingisugust voorust. Ta moduleeris oma keha ja vaimu, et seista kõrgemal kaluritest. Ta tundis isegi nendes omale vastaseid!
Ning tütarlapsed keerlesid ta ümber ja põletasid tiibu.
Mäletan üht ööd.
Oli torm, missugust enne vähe näinud. Murdusid puud ning lendlesid õhus kui pilpad. Meri oli valge lume väli, kus tuul kandis hangesid kohalt kohale. Kalurite onnid said purustatud, laastust katused lendlesid õhus kui linnud. Oli kirjeldamata tuulispask, midagi sarnast, nagu Valdes kirjeldas oma lahingute stseenes tormi ja heitlust.
Istusime põleva kamina ees kolmekesi: Maara, Naani ja mina. Valdes oli omas toas, kuulas tormi ja köhis närvlikult. Keegi ei rääkinud, keegi ei lõbutsenud, kõik istusid mingisuguses raskes pohmeluses. Ainult Naani kuulas tormi lõbuga ning siristas kui lind. Ta rääkis Valdesest ja enesest, enesest ja Valdesest.
„Varsti teeme pulmad ja sõidame minema. Valdes ise lubas seda. Ta ise rääkis, et minu koht polla nende näljaste kalurite keskel, kes osata ainult juua ja toorelt sõimata. Ta lubas mind viia Indiasse, panna elevandi selga ning viia läbi metsade ja kõrbede, ainult mind armastades. Ta lubas sõita varsti linna, osta kullast sõrmused ja kaelaehted, et ma oleksin kui kuninganna kesk seda äripäeva hallust. Ta viib mind Eestisse, kus kasvavad nii suured lilled kui tammed. Ning iga oksa juures on kuldkollane õis kui päikene. Ja iga lille all lamavad armastajad ja ei teagi muud kui armastada!”
Tütarlaps naeratas õnnelikult ja jätkas oma loba. Kahtlemata, see oli ta enese luule ehk Valdese kõne üksikud fragmendid, mis jäänud tal meele. Kahtlemata, ta unistas rohkem kui selleks põhjust oli, kuid temagi ei häbenenud ei mind ega Maarat. Tal polnud tähtis miski muu, miski muu pääle Valdese, ühe ning ainsa.
Maara kuulas ning näris huuli. Kuid ta ei rääkinud midagi. Isegi siis mitte, kui Naani jutustas intiimimaid silmapilke Valdesega, mis olid jälgid ja rumalad. Ta leidis ka selle olevat loomuliku, sest armastav naine annab kõik andeks. Ta armastab meest niisugusena nagu ta on, kõigi pahedega, kõigi toorustega, isegi kõigi liikmete vigastustega.
Torm suurenes. Mitmed aknad langesid klirinal kokku. Taoti hädakella, mis kestis tormi raugemata hulumises kui sääse pirin. Maja värises ja kõikus. Olime kui sattunud kesk ääretut möllu. Kuid Naani naeris ja siristas kui lind päikese paistel.
Mis on meie kalurid tema kõrval? rääkis ta idiootlikus palavikus. Mida teavad nad elust ja ta veetlusest? Valdes lubas osta sinise purje ning meie sõidame kaugele fjordidesse. Ning ta armastab ainult mind, ei kedagi teist. Tal olla küll olnud üks ja teine enne mind, kuid see olla nii kauges minevikus, see olla kui raske unenägu, millest jäänud järele ainult kurvad aimused. Ainult nüüd olla ta saanud tunda naise joobnustavat soojust, ainult nüüd olla ta intellekt jõudnud täiuselle.
Torm möllas, murdusid puud, hulus meri, kurisesid aknaruudud, taevas lõhkes tükkideks, aga Naani siristas. Naani siristas oma imelikku muinasjuttu sellest, kes viibis parajasti omas toas ning tundis mõnu, et tal korda on läinud võita selle võitmatu kindluse. Tundes mõnu oma jõust ja andest!
Ning mida pidin tegema mina, Issanda sulane, kel on kästud armastada vaenlast kui iseennast. Kes on pandud passiivseks päältvaatajaks kõigele sellele totrusele. Pidin vaikima ja kannatama? Pidin vaatama päält ning kiitma oma külalist? Pidin kuulama Naani siristamist ja vaatama Maara kollaseid põski.
Püha Maarja, anna andeks mu inimlik viha. Torm möllas ning mina ei suutnud enam. Ma tõusin üles ning läksin Valdese tuppa, et ometi kord lõpetada selle mängu.
Ta istus küürus laua juures, toetanud pää käte vahele, ja mõtles. Ning mind nähes hüppas äkki püsti; ta suu nurgis mängles kaks sentimentaalist joont, ta käed värisesid, ta silmad olid valged kui lumi; mind nähes punastas isegi ning lausus süüdlasena, abituna kui vallatu laps, kes tabatud süüteo päält:
„Hää küll, herra Dominaikis, ma lahkun. Niipea kui torm raugeb…”
Kust teadis see imelik inimene, et olen just sellest tulnud rääkima. Kust aimas tema, et ma ometi kord olen julguse saanud rääkida temaga kui inimene inimesega? Kes oli see tüüp, kelle instinkt aimas kõike, kõike? Ning ma jäin kohmetult seisma.
„Ma lahkun, ma lahkun…” kordas ta kui kaitstes end ning ta hääles oli palumine ja allaandmine.
„Ma pole seda nõudnud,” ütlesin kogeldes.
Kuid ta naeratas, tahtis midagi ütelda, aga ei lausunud midagi. Kui terve talupoeglik instinkt oli tal!
Kes oli see imelik mees, kelle nimi oli Arthur Valdes?
