viibisin peaaegu terve suve õues. Õppisin tundma linnuhääli, leidsin metsistunud hekist pruunselg-põõsalinnu pesa. Ma ei teadnud toona, millist vaimset traditsiooni ma järgisin, kui hüppasin ratta seljast maha, et päästa päikeses sätendava rohelise lauluritsika elu. Ma ei teadnud, et sellised poeedid nagu Novalis ja Coleridge olid loodust niimoodi mõistnud – kuju võtnud tundena. Ma ei teadnud, et meie ajastu meelest on sellisel romantikal lõpp ning seda peetakse möödunud aegade sentimentaalseks moeks.
Sõitsin veel kesksuvelgi sageli oma tiigi äärde, teadmata, et see on viimane suvi, mille seal veedan. Kui veetaimed ja vetikad suuremaks kasvasid, olid vesilikud hästi varjatud. Ma ei näinud neid enam. Seeeest olin avastanud paksude kärnkonnade paarikesed, olin imestusega jälginud, kuidas sitked isasloomad vees sebides kuduga lõhkemiseni täidetud emaste külge klammerdusid ja nende lihavatel koibadel lebades sulaselge mõnu kehastuseks muutusid. Kuulatasin rohukonnade vaikset kudrutamist. Istusin tasakesi kaldale maha ja nägin päikese peegeldusi üle nende kuldsete silmapaaride libisemas. Veel enne järgmist talve kolis meie pere ära. Ma ei näinud seda väikest tiiki enam kunagi.
Täna tean ma, et loodus ei ole tunnete eest pagemise koht. Ta hoopis annab meile võimaluse põgeneda tundeilma. Ei ole illusioon, et me leiame loomades ja taimedes eest midagi otsustavat. Me leiame neis oma hinge. Kuid need ei ole üksnes fanaatilised esoteerikud ja unelevad lapsed, kes on taasavastanud, et tunded moodustavad elu keskme. Just nimelt teadus on see, mis ei saa enam sellest loobuda, kui tahab elusolendeid mõista. Täna oskan ma oma toonaseid läbielamisi seletada. Ent selleni tuli käia pikk tee.
Kaua, liiga kaua töötasid filosoofid ja loodusteadlased kindlalt vastupidises suunas. Oli vaja Jumala kosmos lahti mõtestada, mõista universaalseid seadusi, mis hoiavad mateeria osakesi nende trajektooridel nõnda nagu raskusjõud tähti. 18. ja 19. sajandi esimesed bioloogid tunglesid veel välja loodusesse just nagu mina tol aastal: vaimustunult ja aplalt uudsuse, muljete ning mitmekesisuse järele. Väheste aastakümnetega kirjeldati sadu tuhandeid liike, klassifitseeriti mitmeid kümneid elupaiku, sündisid morfoloogia, biokeemia ja füsioloogia.
Ehkki selle suure uurimisbuumi ajal andis liikumissuuna kätte füüsika, ehkki juba Prantsuse filosoof René Descartes oli väitnud, et elusolendid ei ole midagi muud kui ülimalt keerukad masinad, tundsid paljud bioloogid kangekaelselt jätkuvat huvi elu põhiküsimuste vastu. Küsimuste vastu, mis olid ka mind tol suvel välja meelitanud. Mis eristab elusat mateeriat elutust? Mis kutsub esile selle, et miljardid aineosakesed ja paljud sajad tuhanded keemilised ühendid, millest organism koosneb, omandavad diferentseeritud vormi – ning miks just selle? Kuidas saame eristada elusolendit somnambuulse sihikindlusega masinast? Nii lebasin ma oma tiigi kaldal ja juurdlesin mõistatuste üle, mis olid juba ammu enne mind olnud bioloogia põhiprobleemiks.
See lumm ei ole mind tänini vabaks lasknud. Kui asusin paar aastat hiljem ülikoolis eluteadusi õppima, pidin siiski nentima, et bioloogia oli nendele küsimustele oma vastused leidnud. Need vastused nägid aga välja teisiti, kui mina olin neid ette kujutanud. Bioloogid olid järginud oma eeskuju, füüsikuid. Nad olid võtnud oma deviisiks mõista elu üksnes elutu mateeria ehitusdetailide kaudu. Darvinistid põlgasid tunded ja tundmused ära kui illusioonid – kui sentimentaalse ahvatise, mille eesmärk tegelikult seisneb selles, et saada võimalikult palju ühesuguste geenidega järeltulijaid. Igasugune muu pilt oli – ja on paljude meelest ikka veel – ebateaduslik, ning ebateaduslikkus on meie läbi ja lõhki akadeemilises ühiskonnas umbes midagi sellesarnast, kui NLKP keskkomitee oleks kiitnud McDonald’si turupoliitikat.
Ülikooli ajal sai mulle selgeks, et bioloogid on püüdnud organismi mõista nii, nagu füüsikud mõistsid Newtoni aegadel kosmost – üksikdetailidest koosneva süsteemina, milles kõik need detailid alluvad igavestele ja muutumatutele seadustele. Nende reeglite avastajad on kaasaegse bioloogia loojad: Charles Darwin avastas selektsiooni seaduse, mis mõjub organismidele nagu raskusjõud planeetidele; Gregor Mendel avastas pärilikkuse seadused – bioloogilise vaste massi jäävuse seadusele; James Watson ja Francis Crick avastasid geneetilise koodi, seega seaduse selle kohta, kuidas organismi ülesehituse seadused kirja pannakse. Näis, et põhimõtteliselt oli kõik olemas selleks, et arvutada välja olendi maailm analoogselt tähesüsteemiga – ning seda ehk koguni uuesti üles ehitada.
Bioloogia kerkis 20. sajandi jooksul teaduste seas primadonna seisusesse, sest nüüd võis inimene end põhimõtteliselt ise luua. Teadus elust vahetas uurimise eesliinil välja füüsika – küllap ka seepärast, et füüsika jaoks oli kokku varisenud just nimelt see maailmapilt, mille järgi bioloogia jätkuvalt orienteerus. Relatiivsusteoorias on ruum, aeg ja vaatleja omavahel seotud, ei ole enam sõltumatuid, absoluutseid tugipunkte; kvantteoorias kaob koguni sündmuste ruumiline eraldatus: kõik on tegelikult kõigega kõikjal seotud.
Selle triumfi tagajärjel jäid aga tõeliselt suured bioloogia revolutsioonid toimumata. Nüüdseks on küll dešifreeritud terve hulk genoome – kuid vaid selleks, et nentida, et peaaegu mitte ühelgi geenil ei ole ühtainukest funktsiooni, vaid väga sageli on neid palju ja need sõltuvad üksteisest ning raku seisundist. Veel ei ole ükski haigus geneetilisel teel ravitav. Ikka veel ei ole leitud kas või ühtainust „missing link’i”, üleminekuvormi suguluses olevate liikide vahel, mida otsis juba Darwin. Paljude käitumisviiside evolutsioonilised seletused, näiteks see, miks emad adopteerivad mittelihaseid lapsi, jäävad leidmata või on liiga otsitud.
Bioloogia, mis ikka veel järgib Newtoni füüsikat, tammub ühe koha peal. Tema seis meenutab peaaegu füüsika seisu sada aastat tagasi. Dilemma lahendamiseks on mõned teadlased nüüd hakanud oma teaduse tsentraalsetest dogmadest lahti ütlema. Nad ei tee seda mitte üksnes sellepärast, et dogmad neid piiravad; nad teevad seda ka sellepärast, et paljud leiud ei ole enam nende arusaamadega kooskõlas.
Nii avastas ameeriklanna Lynn Margulis viimastel aastakümnetel, et kõrgemad rakud on tekkinud mitte konkurentsivõitluses, vaid lihtsamate eelvormide vahelise sümbioosi teel. Biosemiootikud nagu taanlane Jesper Hoffmeyer või itaallane Marcello Barbieri tõid geneetikasse omamoodi relativismi nagu füüsikas: nad ei näe DNA-s enam masinkoodi skeemi muutmiseks, vaid pigem noodikirja, mida rakk saab vastavalt oma seisundile mitmel erineval viisil orkestrile seada. Sarnaselt kvantteooriaga katkestab selline perspektiiv sidemed totaalse kausaalsusega: rakud reageerivad teatava autonoomiaga; see, kuidas nad käituvad, sõltub nende seesmisest seisundist, kuid ka sellest, mida teeb või jätab tegemata vaatleja. Organismid on äärmiselt keerukad ja intelligentsed, mitte triviaalsed ning deterministlikud – ja kindlasti mitte molekulaarsed kellad, mis tiksuvad oma geneetilise tarkvara kaugjuhtimisel. Katsed on näidanud, et paljud organismi tundemärgid nagu karva muster või lehe pealispind tekivad iseenesest, ilma et selleks oleks vaja päritud algeid. Bioloogiline kord tekib nii-öelda „tasuta”. Seda kinnitavad just uusimad geneetilised eksperimendid: embrüote teatud kasvukeskused arenevad täiesti sõltumatult DNA käskudest.
Rakud tunduvad teaduse selle uue vaatenurga valguses otsekui tahte aatomid. Nende tähtsaim tunnus seisneb selles, et nad uuenevad pidevalt ja tekitavad ise kõiki oma komponente. Rakud ilmutavad selles, mis puutub nende endi eksistentsi, lausa hingematvat visadust. Katkematus ainevahetuses keskkonnaga on nad kui akud, mis end ise laevad. Nad väänduvad pärilike algete najal ülespoole, ja seda geenidega dialoogis, mitte niivõrd täites nende ettekirjutusi. DNA on kehamaterjali toes, mitte selle kokkupanemise skeem. Organism on see, mis peab pärilikke algeid „lugema”, interpreteerima, neile mõtte andma. Seetõttu ei ole elusolend bioloog Stuart Kauffmani silmis geneetiline automaat. Ta nimetab elusolendit pigem „autonoomseks toimijaks”.
Igatsuse seadused
See autonoomia oligi asi, millest ma toona oma tiigi ääres rõõmu tundsin. Loomad olid vees õõtsunud ennastunustavalt. Nad olid osa sellest ja samas siiski ka nii selgelt piiritletud nagu midagi omaetteseisvat. Kohmakas sukeldumine, eredalt oranživärviline kõht, tohutu seljahari: vesilikud olid omaette maailmad. Nad olid keskmed, keerlemas iseenda kui universumi keskpunkti ümber.
Kui
