radiaatori tagant, kapi alt – kõvad muumiad, tardunud oma konn-olemises. See oli väike jumalagajätt suure jumalagajätu ettekuulutajana.
Kuna loomade näol seisab meie hing äratundmatul kujul meie ees, kaotame koos nende kadumisega muudki kui ainult võõraid aardeid. Me loobume millestki, mis meile korda läheb. Need on loomingulisuse teisendused, millest meil tuleb loobuda. Need on väljendusvormid, mis on aja keerdkäikudes saanud ainulaadseks ja mida saab asendada ainult läbi uue evolutsiooni, läbi uue geoloogia. Elu väljendusvormid nagu see, et emane pisi-puukonn (Dendrobates pumilio) haub oma munad välja maismaal ja asetab äsjakoorunud kullesed ükshaaval tillukestesse veelompidesse ning toidab neid seal ülejäänud viljatute munadega. Või see, et köidikkonn (Alytes obstetricans) seob oma järelkasvu kandva pärlinööri hoolikalt enese tagakeha ümber ning valvab seda nagu hunt kutsikaid.
Olendite vaieldamatu kohalolek on see, mis tagab ammendamatuse ja koos sellega lootuse. See on see, mis ei vasta inimlikule mõõdupuule ega kuuletu tema võimule. See on absurdsus, planeerimatus. See on ime saada tasuta midagi hinnalist, millega uneski ei oleks osanud arvestada. Kingitus, mis kukub otsekui taevast sülle, ilma et oldaks seda ära teeninud.
Paar aastat hiljem, stuudiumi ajal Freiburgis, käisin ma abiks konnatara juures. Olid soojad veebruariööd, õhus sageli peent vihmaudu. Mulle meeldiski pimedas ringi joosta kui keegi mind ei näinud. Mulle sobiski musta öösse otsekui sisse vajuda. Paar päeva varem oli üks mu sõbratar autoga vastu müüri sõitnud, sajakilomeetrise tunnikiirusega, kindla kavatsusega mitte sentimeetritki pidurdada.
Olime tõmmanud magistraaltee äärde madala aiavõrgu. Iga paarikümne sammu tagant olid maa sees ämbrid. Sinna pidid konnad sisse kukkuma, kui hakkavad piki tara äärt läbipääsukohta otsima.
Enamasti ei juhtunud enne kella ühtteist õhtul midagi. Ämbrid jäid tühjaks. Siis aga oli neid korraga igal pool: kärnkonnad, rohukonnad, välekonnad; ühekaupa, paaridena või koguni kolmeste gruppidena üksteise külge klammerdunult. Nad potsatasid ämbritesse ja täitsid need mõne silmapilguga ääreni, panid need üle ääre ajama nagu liiga kõvasti lahti keeratud veekraan kastekannu. Kahepaiksed katsid maapinda, justkui oleksid nad taevast alla sadanud. Nad ukerdasid üle mu jalgade. Nende silmad hiilgasid taskulambi valguses kui nad püüdsid mu sõrmede vahelt vabaks väänelda.
Paar tundi rassisin ma elavast lihast koosnevas keskkonnas, sorteerisin loomi, tühjendasin väikesi ämbreid suurtesse, tassisin kudrutava ja piiksuva sisuga toobreid üle tee. Õpetatud meeste dispuutides olid mõtlejad veel 19. sajandil kuni Louis Pasteurini väitnud, et konnad ja hiired tekivad „de novo”, täiesti iseenesest, kui lasta märgadel kaltsudel või vanal heinal kõdunema minna. Paistis tõesti natuke sedamoodi: maailm kääris ja sünnitas enda seest uut „ülemäärast elu”, kui väljenduda poeet Rilke sõnadega. See hoovas eikusagilt mu taskulambi valgusvihku. Selle kõige saateks laulis hõredas põõsastikus nähtamatu punarind, täites mind tänutundega.
Nende ööde küsimusteta ja nimeta rüsin leevendas mu rusutust. Ma võtsin loomade kingituse vastu ja püüdsin paari tunni vältel, väsinult ja vaikides, neile midagi tagasi anda. Teadsin, et võin neid usaldada.
Tegin selle vea, et sõitsin paljude aastate järel veel kord sellesse paika, kus kunagi asus mu väike tiik. Pöördusin tagasi kooli mingi juubelipeo puhul. Muide, kohtasin tol õhtul uuesti ka Mara Simonit. Tal olid juba kortsukesed silmade ümber ja ta kuulas lõbustatult minu jutuvada, mis oli mu ühe või teise võidu üle tuntavast vaimustusest läbi imbunud.
Mara oli mõneks ajaks üksnes minu päralt. Tema silmad särasid. Esimest korda vestlesime kui võrdne võrdsega, või olid meie rollid koguni vahetunud, ja ehk oleksin ma võinud saada rohkemgi, kuid korraga polnud mul sellest enam sooja ega külma.
Tiik oli kadunud. Traktorite ümberpööramise koht, sügavad jäljed poris. Vareste huiked lõid musti täkkeid kaitsetusse õhku.
3. Masin, mis mõistab surra
Me hõljume siin, uudishimulikud süsinikul põhinevad eluvormid, ja teame sealjuures, et iga praegu meie organismis leiduv süsinikuaatom asus kunagi mõne tähe sees.
Renditud Ford Focus istus ukseservadeni mudas kinni. Iga kord kui mootor tuure kogus, pritsisid rattakoobastest üles mudafontäänid ja kapott uputas end jälle jupikese sügavamale nõlva sisse. Kiikasin mu kõrval istuvat Ristet. Ta vaatas läbi määrdunud tuuleklaasi metsa. Kaski, mille kahvatud kontuurid hämaruses laiali valgusid. Mändide musti kujutisi. Jääkoorikuga kaetud lumest tungisid esile madalad mustikapuhmad nagu pisukesed saarekesed.
Kõik imas endasse õhtu kahkjat valgust. Asjad kadusid udusesse hämusse, justkui muutuks maastik omaenda negatiiviks, justkui avaneks meie ees aegamööda maailma sisemine külg. Meid ümbritses hallist lumest ja tuhmist kasetohust kate, mille alt ei paistnud olevat enam mingit väljapääsu.
Kella helendavad numbrid tahhomeetri kõrval näitasid pool kuus. Aknaklaasid hakkasid uduseks tõmbuma. Sõidujälg oli näinud kandevõimelisena. Siis aga oli selle pealmine külmunud kiht auto raskuse all põhjatusse järele andnud nagu kattev taimestik soolaukal.
Panin sisse kolmanda käigu ja andsin veel korra kõvasti gaasi. Mootor möiratas kurinal nagu pöörane, rehvid paiskasid vastu autokeret portsu muda. Riste märkis mulle otsa vaatamata, et nii on siin harilikult ikka kui kevad tuleb. Meil tuleb jala edasi minna. Kui ma ei reageerinud, asetas ta oma sooja käe minu käele, mis klammerdus käigukangi nupu külge. Me jõuame ka niimoodi maja juurde välja, lisas ta. Läbi metsa läheb otsetee. Tema silmis helkis midagi rahulolulaadset. Väljas surus hämarus ruumi üha ahtamaks kokku.
Oli talve lõpp Eestis. Olin lennanud sellesse väikesesse Balti riiki, et kohtuda ühe teadlasega. Kalevi Kull kuulub nende bioloogide üha arvukamaks muutuva avangardi hulka, kes töötavad uue elupildi kallal. Kull on üks neist, kes pani aluse sellele pühendunud liikumisele, mida selle pooldajad nimetavad „biosemiootikaks” – looduse tähendusõpetuseks. Biosemiootikud peavad tundmusi ja väärtusi kõikide eluprotsesside aluseks. Nad lähtuvad kaasaegseima bioloogia tulemustest – ja arendavad samal ajal edasi mõne kuulsa minevikuteadlase mõtteid. Biosemiootika on ühtse bioloogia peavoolu kõige kaasaegsem kõrvalharu. See püüab – piltlikult väljendudes – arvesse võtta nii ihu kui ka hinge, asjaolu, et organismid ei koosne millestki muust peale mateeria ja et nad saavad siiski sellest mateeriast visa tööga kätte täiesti ootamatuid omadusi, kuni omaenda sisemaailma kogemiseni välja. Biosemiootika hakkab neid kahte poolust mõistma ühe ja sama reaalsuse kahe aspektina.
Eestlane Kalevi Kull näeb end – tublisti patriotismi ilmutades – suure traditsiooni pärijana. Pikka aega oli just nimelt saksakeelses Kesk-Euroopa idaosas viljakas ja mõjukas romantilise bioloogia koolkond. Üks sellise poeetilise loodusteaduse rajajaist oli kirjanik ja teadlane Johann Wolfgang von Goethe. Ka Königsbergi filosoof Immanuel Kant tuli oma hilisemates kirjutistes välja kaalutlustega, mis mõjutavad tänini romantilisi eluteadusi. Ehk soodustab selliseid ideid ka ida-alade avarus: hämmastaval kombel on kuni tänapäevani välja mõnigi ühtse bioloogia olulisematest pioneeridest pärit praeguselt Eestimaalt – just nagu külvaks metsik-romantiline balti natuur veel 21. sajandilgi seesuguse elunägemise algeid.
Nimetatud visa alge on mõte, et olendite iseloomu ei kujunda nähtamatud seadused ja et nende omapära ei ole võimalik ammendavalt kajastada nende välise, jälgitava käitumise tundetus protokollis. Bioloogid nagu Kalevi Kull on arvamusel, et küsimusele: „Mis hoiab olendit seesmiselt koos?” on tänaseks päevaks niisama vähe vastuseid leitud kui Goethe aegadelgi.
Mind meelitas Eestisse lootus leida vastuseid. Sest biosemiootikute ideed – ja teiste terviklikult mõtlevate bioloogide töö – muudavad eluteaduse hoonet, mille
