tüdruk, omal aga süda aina hüppas sees.
„Kui teeks õige pulmad.”
„Ja sõidaks sõnnikuvankril kiriku,” naeris Mai, omal aga tõepoolest peaaegu nutt varaks, sest tal tuli äkki meelde, et mitte esimest korda ei tehta temaga pulmadest juttu. Ta kargas poisi põlvilt üles, songutas kõigest jõust ohje ja nõnda sõitsid nad mürinal toa juurde, ise kisades ja karjudes, nagu poleks nende vahel peale lõõpimise midagi olnud.
Kodus läks varsti mürgel lahti, käte pesemisel nimelt. Tuldi mõttele, et peremeest peab kastma, on ju tema täna esimest päeva sõnnikuveos. Kastmine algas ainult käega pildudes. Aga peremees võttis veevanni ja kallas selle pildujaile kaela. Keegi ei oletanud, et peremees nalja nii tõsiseks pöörab. Kogu õu oli äkki kiilumist ja karjumist täis, sest igaüks kahmas mõne riista kätte ja vinnas teistele vett kaela, oli see külm või soe. Joosti ja aeti üksteist taga. Nii mõnigi poiss või tüdruk oli üleni märg. Aga ei olnud märjemat, kui oli oma pere Mai. Põhjuseks oli vististi see, et tema ise nii agar oli teisi kastma. Aga tema pillutud veega oli imelik lugu, kõik panid tähele, et oma pere Maie kasteveega on väga imelik lugu: sest viskas ta tema kuhu ta viskas, ikka sadas ta teisepere Kaarli kaela. Samasugune arusaamatu lugu oli ka Kaarli läigitatud veega: paiska ta või vastu sinist taevast, ikka sorisevad sellest teisepere Maie riided.
Kõik, kes seda imeasja nägid – ja seda nägid kõik –, mõistsid, et Maiel ja Kaarlil peab midagi olema või neil peab midagi tulema, muidu see olla ei või. Nõnda oli siis Mai esteks jumalamuidu hobuohje songutanud ja suure kisa ning mürinaga koju sõitnud, kastevesi jutustas teistele niikuinii varjatud saladuse.
Aga asi oli üsna loomulik: Kaarel oli tugevamaid mehi, Mai matsakamaid naisi. Pealegi oli Maiel valge pea ja nii vaiksed ning sinised silmad, et poisid neist kohe marru läksid. Need polnudki nagu Maie omad silmad – niisugused olid nad.
Kui Mai omale aidas kuivad riided oli selga pannud, paistsid tema silmad Kaarlile veel sinisemaina ja vaiksemaina. Sellepärast ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi klimbisuppi ja sealiha peaaegu pimesi sööma, sest vahetpidamata piilus ta Maie poole. Ka unustas ta, kui palju ta peab sööma, nii et kõhule kippus liiga tegema.
Mai sellevastu ei saanud toitu suust alla. Supi sisse kastis lusikat ikka veel, aga liha jättis hoopis puutumata. Mai oleks ehk supigi söömata jätnud, kui mitte tema lusikas Kaarli omaga ühe kausi vahet poleks käinud: Kaarli lusika pärast kippus Maie lusikas kaussi. Juhtus nõnda, et Kaarli lusikas Maie lusikast klimbi nälpas. Aga sest polnud midagi. Mai oleks heameelega kõik klimbid kausist Kaarli lusikasse korjanud – oleks korjanud külma vee eest, mis Kaarel talle õues kõigi silma all kaela kallas.
Kui Kaarel peale sööki Maielt uuesti tema magamispaika küsis, siis ei saanud see muidu, kui pidi vastama nagu kord ja kohus.
„Tulen täna,” ütles Kaarel siis.
„Ä’ä täna tule, Kaarel,” palus tüdruk, sest ta kartis poissi, aga veel rohkem iseennast. Vastuseks kordas poiss kindlamalt:
„Tulen täna… kui kõik on magama läind.”
Maiel oli nii hea kartes… Poiss tuleb kui varas öösel. Aga aidauks on seestpoolt haagis, haak ja obadus tugevad. Mai võib kogu ööks haagi ette jätta, eks tulgu siis poiss. Tulgu Kaarel, küllap näis, kuis ta tuleb. Maiel on nii hea meel, et ta kardab Kaarlit ja et uksehaak ning obadus on nii tugevad.
Hea meel on ka peremehel ja perenaisel sängi minnes. Oli tüli ja kulu mis oli, aga nüüd on sõnnik väljas ja suur hulk temast sissegi küntud. Ainult kahju, et teda nii vähe oli, sellest on tõesti kahju. Aga tulevaks kevadeks peab teda vähemalt niipalju olema, et kaheksa hobusega saab päeva otsa käristada. Tingimata niipalju. Selles sõnnikuunistuses uinuski Vargamäe Andres. Sest nagu Mai lootis Kaarli pillutud külmast veest eluõnne, samuti nägi Andres rohkemas sõnnikus paremat tulevikku Vargamäel.
Ainult Krõõt, Vargamäe noor perenaine, temal ei olnud täna unistusi oma mehe kõrval. Tal on ainult tundmus, et tema on tõesti perenaine, kel on rasked kohused. Kui aga saaks liikmed välja sirutada, et homme suudaks õigel ajal tõusta! Ainult liikmed välja sirutada!
VIII
Valmistuti heinatööle. Nii mõnigi muu vajaline töö jäi selle kõrval tegemata, sest polnud ju parata. Töid lükati igapäev tuleviku peale, nagu oli seda teinud eelminegi peremees.
Vikatid ja luisud olid kodus, löed ja rehad puudusid alles.
„Juss, pean ma ka sinu vikatile löö tegema või saad sa ise sellega hakkama?” küsis Andres sulaselt.
„Mis nüüd sina, peremees,” vastas sulane, „küllap saan isegi otsale.”
Nõnda jäidki sulase asjad tema enda teha. Aga teiste eest muretses peremees, muretses ka tagavarade eest, et oleks võtta, kui midagi murdub.
Rehapulkadeks oli Eedi soost sadakoori korjanud, aga neist ei jätkunud kõigile, pidi pihlakasi lisaks tegema. Rehavarred oli peremees vanast kodust kaasa toonud, sest ta oli kartnud, et siin soomail ehk puuduvad kohased kuused. Ta oli nad raiunud kõige paremal mäha ajal, nii et nad oleksid käele pehmed kui siid ja samet.
Algust tehti heinatööga mõni päev enne jaani. Ilm polnud küll sugugi heinailm, aina uitsetas vihma, aga rohi oli täiskasvanud ja jaanipäevast pidi algama kuiv ning palav. Seda kuulutas kalender ja seda tõotasid ka talvemärgid, mida vanad inimesed meelde pannud. Nõnda siis: vihmaga niitma, muidu pole kuivaga loogu võtta.
Vikatite ja jõudude proovi tehti välja all. Ühtede kui ka teistega jäi peremees rahule. Kõige halvem lugu oli ehk perenaise endaga, sest temal kadus viimasel ajal söögiisu, süda kippus toidu peale aina läikima.
„Noorikuga põle enam õige lugu,” lausus saunatädi saladuslikult, kui ta hädast kuulis.
„Ega hullu tea,” naeratas perenaine häbelikult vastu.
„Plika vist,” arvas saunatädi. „Plikad, raiped, ajavad ikka südame halvaks. Mul oli niisama, aeva käi aga põesa najal öökimas. Ja mitte toitu sees ei pea, tee mis tahes.”
„Kas sul siis ka neid on olnd?” küsis perenaine imestades, sest esimest korda kuulis ta saunatädi lastest.
„Kaks oli, teine poeg, teine tütar,” vastas saunatädi. „Läksid teised mõlemad surnuaiale. Seda ma jõlgungi seal iga pühapäev.”
„Änam põle olnd?” küsis perenaine.
„Ei änam,” vastas eit. „Aastate pärast oleks võind olla, aga ei tea, on see minus või vanamehes; ei ole, mitte änam ei ole. Ja ega tulegi, vanaks jääme.”
„Ükski oleks võind olla,” arvas perenaine.
„Jah, pesamunaks,” arvas eit. „Oleks ometi, kellele teeks ja korjaks. Aga nüüd elame nagu kaks kõdund kändu, ei ainsatki võsu, oota aga, et saaks lastele järele… Ega perenaine teagi, kus on meie surnuaed.”
„Ega tahagi teada,” ütles perenaine.
„Või minagi tahtsin, aga kes küsis,” lausus eit alistunult.
„Jah, kes küsib,” kordas perenaine.
Nõnda sai Vargamäe Krõõt teada, miks tema süda nii väga läigib toidu peale. Aga ometi ei võinud ta sellepärast töös tagasi tõmbuda. Endiselt pidi ta tegema koduse talituse ja pidi siis tõttama appi heinalistele,
