sahkpuid peos hoida.”
„Korda kolm,” kordas perenaine, „aga see oleks ju oma kümme aastat.”
„Mis on siis kümme aastat,” arvas peremees vastu, „tööga paned vaevalt neid päivi tähele.”
„Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,” jatkas perenaine.
Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järele raginal vankrisse ja vanker vedas nad põllu äärde lademesse.
„Kahju, et põle kuuseoksa- ja kadakakubusid käepärast,” kahetses peremees, „teeks sohu silda, et loomadel kergem oleks. Kubudele veaks need kivid ja kividele sauerähka kitiks peale, saaks põlise silla, igatahes meie eaks piisaks.”
„Kui ometi seda kord saaks!” ohkas perenaine. „Lambadki õhtul poolest küljest saati mudased, lehmadele ära mine allagi, tilguvad aina. Ei saa muidu lüpsta, kui uhu külma veega.”
Veel ühe hädatarviliku töö tegi peremees tänavu kevadel: kaevas põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel aastatel tööd jatkata. Aga tunda andis end see lühike kraavijuppki, selles polnud kahtlust.
Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel omalt põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisuguse esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päevaega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikseveerul omapäraselt vastu.
Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.
Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemel igapäevased teod.
Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti, nimelt: võimata on Vargamäe mail midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks seda kraavi kaevata Pearuga kahasse, aga kõik, kellega ta sellest rääkis, kinnitasid nagu ühest suust, et sellest ei tule midagi välja. Kui Andres Sauna-Madisega sellest juttu tegi, hakkas see ikka suure hooga oma lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu ta tegi seda juba esimesel korral.
Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piipu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud. See oli kogu vahe kahe Vargamäe naabri piibutamises ja sülitamises.
„Peab rehnutti pidama,” arvas Pearu viimaks. „Mina võin ka üksi kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma panna.”
„Muidugi, kes seda nüüd, muidugi võib üksi, aga kahekesi tuleb odavam,” ütles Andres.
„Kruav tuleks siis otse sihile?” arutas Pearu.
„Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemile poole,” vastas Andres.
„Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.”
„Just nii: pool minu, pool sinu,” kinnitas Andres.
„Ja mina maksan poole, sina poole?”
„Mina poole, sina poole.”
„Aga vesi? Kudas sellega jääb? Ka pooleks, mõlemad lasevad ühepalju?” küsis Pearu.
„Noh, vett juba mõõta ei saa,” naeratas Andres. „Igaüks laseb teda, nagu süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.”
„Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,” arvas Pearu, „sinul on rohkem vett kui minul.”
„Seda küll,” oli Andres nõus, kuid lisas kohe juurde: „Aga kraav kaitseks sinu maad vee eest rohkem kui minu oma: minu vesi kipub sinu poole, mitte vastuoksa. Samuti on mul lugu Aasemega: tema vesi valgub minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.”
See seletus Pearut ei rahuldanud: talle ei meeldinud, et kahasse kaevatud rajakraavist jookseks rohkem naabri kui tema vett. Iseasi, kui ka vesi oleks pooleks.
Juba pidigi kogu küsimus päevakorrast langema, aga siis tuli Andresel hea mõte üleaedset pisut õrritada, et ehk aitab see. Ta tähendas nagu möödaminnes:
„Mina mõtlesin tänavu, maksku mis maksab, algust teha. Rääkisin juba Sauna-Madisegagi, tema oleks valmis kohe käsi külge panema.”
„Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,” ütles nüüd Pearu, „aga mina pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.”
„Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare. Piirikraavi tõmmaks aga kahe saare vahelt läbi. Kraav tuleks seal küll sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi veel paremini.”
„Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?” küsis Pearu.
„Kus ma ta ikka panen,” vastas Andres, „eks ta jookse, nagu jumal talle tee näidand – läbi sinu maa jõe poole. Selle, mis Aaseme poolt tuleb, püüan ma kraaviga kinni, aga teise poolele ei saa suurt midagi parata.”
Pearu mõtles ja lausus siis:
„Aga ega Madis tänavu seda kruavi valmis sua, heinaaeg varsti juba käes.”
„Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,” vastas Andres rahulikult. „Aga nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjasmaal rübelevad.”
„Jah, eks ta ole,” lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust ühele või teisele poole. Ta tahtis üksinda asja haududa, siis võibolla on ta kuidagi nõus.
Jutt kaldus teistele asjadele, sest kahel naabril oli ometi ka muud kõneainet, mitte ainult vesi ja kraav. Olid ju veel hobused ja kariloomad, olid põllud ja heinamaad.
Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat Vargamäel kündnud ja äestanud, niitnud ja loogu võtnud ja sellepärast teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres sellest kuulis, oli enam kui rõõmustav – otse imestustäratav. Küll andis Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii hea õnn. Aga Andres mõtles: mis suudab üleaedne, seda suudab ka tema, töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma õnne sepp.
Hiljem
