ju nõnda seada, et sead enam ukse ette poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õue aiad ja osa tänavaaedagi. Nõnda ta alguses mõtleski teha, aga kui ta leidis, et puuduvad teibad, roikad ja ka aeg, siis jättis ta kõik vanamoodi – kuni saavad uued kambrid valmis. Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse ja et saaks lauad toaukse piitade küljest.
Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud, mitte inimese käsi. Andres arvas, et nõnda ei või see jääda, et siin peab midagi tegema, aga ometi jättis ta tänavu, nagu ta oli, jättis selle teadmisega, et kui uued kambrid valmis, küllap siis näeb. Praegu oli tarvilikumat teha kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm hinge: Andres ise, Krõõt ja karjapoiss Eedi. Sulane ja tüdruk olid alles kauplemata.
Juba esimesel künnipäeval tabasid peremeest kurvad kogemused. Ta pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb maa peal, aga häda sulle, kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. Just neid maa-aluseid kartiski peremees, sest nende eest ei osanud ju hoida. Ja üks maa-alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru ära. Võttis uue, tugeva rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates vitsaväädid või katkesid rangiroomad. Kolmandal päeval lendasid murdunud looga otsad vastu taevast. Peremees kaotas kannatuse ja andis hobusele mõne hea tulise, aga see tegi ta veel tulisemaks ja räpakamaks. Riistu parandades kirus ta hobust ja oli naisele pahane, et see niisuguse helepala kaasavaraks saanud.
„Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,” ütles Krõõt. „Ütlesid, et kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini, kui mõni teine loom jookseb.”
„Ega mul saha ette traavlit tarvis ole,” vastas Andres. „Lõikab teine, nagu oleks maanteel.”
Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud mis saab, aga salakividega peab kohe võitlust algama: väiksemaile hoob alla, suuremaile tuli otsa.
Aga kivihädale seltsis varsti uus: veehäda. Madalamais kohis oli põld nii pehme, ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külimise peale mõelda mil ega mil ajal. Sauna-Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:
„Ääh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. Maltsa ja ohakaid.”
„Kas lina ka ei kasva?” küsis Andres.
„Eks katsu, teine mees pidas neid vähe,” põikas Madis vastusest kõrvale.
Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku otsas istudes mõtles ta seda, kuna perenaine samal ajal toa ja aida, toa ja lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu riistaga või riistata, olgu kerge või raske kandamiga, iga kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga peremees ei näinud seda, kuigi ta istus otseteed vastu ust; perenainegi peaaegu ei näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.
„Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,” ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. „Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.”
„Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,” vastas perenaine, ja kui ta toast tagasi tuli, jatkas ta: „Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!”
„Isa-rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,” ütles peremees.
„Jah, ilus lind, aga inetu hääl,” arvas perenaine. „Nagu ei tulekski linnunokast.”
Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuis karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutised, möhitised ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu.
Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kiriku ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse, kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs võimata.
Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.
Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pereeit, Krõõdale samuti võõras nagu kõik teisedki pereeided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut, enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:
„Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?”
„Vargamäe perenaisi ikka vist jah,” vastas Krõõt.
„Nonäh, kuda muidu,” kinnitas nüüd eit. „Arutan ja arutan, et kes see ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võõraid põle ju siin kuulda olnd, aina omad inimesed… Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?”
„Ei veel,” vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. „Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.”
„Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on… Mina olen Vuasemelt, olen vanaperenaine. August tõi mul minia koju, see on see noorperenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.”
„Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel mööda sõitsime,” ütles noorik elavamalt.
„Seesama näh,” kinnitas eit. „Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina seisin reiaaluse väraval, mind te ei näind, aga Leena seisis keset õue, tuli parajasti aida poolt, jahumatt käes.”
„Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,” ütles noorik, kel hakkas heameel, et juba leidub inimene, kellega temal ühiseid mälestusi.
Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta ootas vankril istudes oma meest. Juttu ajas enamasti Aaseme pereeit, seletades iseenda, oma perekonna ja kogu ümbruse elu ja asju. Nimetas paiku ja inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal sagedasti üsna tumedaks. Ometi kuulas ta heameelega, sest nõnda kulus aeg hoopsamalt.
Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi otsale, et Vargamäe noorikul tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi soovitada. Ilmusid varsti ka tüdrukud ise, kelle hulgast perenaine paraja valis ja kaubagagi hakkama sai. Puudus ainult peremees, kes selle oleks kinnitanud.
Andres istus
