jõudis, oli juba otsustatud, et maale minnakse Monte-Cristo saarel ja teele asutakse juba järgmisel ööl.
Edmond’ilt küsiti tema arvamust ja tema leidis, et saar on igas mõttes kindel, ja kui midagi suurt tahetakse läbi viia, tuleb asja ajada kähku.
Otsustatud plaanis midagi ei muudetud. Lepiti kokku, et homme õhtul ollakse valmis merele minema ja püütakse, kui meri on rahulik ja tuul soodus, ülehomme õhtuks erapooletu saare vetesse jõuda.
II
MONTE-CRISTO SAAR
Lõpuks ometi hakkas Dantès, tänu ootamatule õnnele, mis langeb teinekord osaks neile, keda karm saatus on tüdimuseni jälitanud, päris loomulikul ja lihtsal teel eesmärgile jõudma – ta astub saarele nii, et ükski hing ei oska midagi kahtlustada.
Ainult üks öö lahutas teda kauaoodatud teeleasumisest.
See oli erutavamaid öid, mida Dantès üle elas. Õnn ja ebaõnn vaheldusid kordamööda ta mõtteis: kui ta silmad kinni pani, nägi ta seinal tulikirjas kardinali kirja, kui ta viivuks uinus, keerlesid kõige meeletumad unenäod ta peas. Ta ronis koobastesse, kus olid smaragdpõrandad, rubiinseinad, rippusid teemantstalaktiidid. Pärlid kukkusid tilkhaaval laest nagu tavaliselt vesi koopalaest.
Vaimustatud ja võlutud Dantès toppis oma taskud kalliskive täis, tuli siis päevavalguse kätte ja neist oli järel vaid kiviklibu: siis püüdis ta tagasi minna imekoobastesse, mida oli vaid põgusalt näinud, aga tee keerles lõputus spiraalis, sissekäiku polnud enam näha. Asjatult otsis ta oma väsinud ajus salapärast ja maagilist sõna, mis avas araabia kalamehele Ali-Baba hiilgavad koopad. Kõik oli asjata: kadunud varandus oli läinud tagasi maavaimude valdusesse, kellelt ta silmapilgu vältel oli lootnud selle ära võtta.
Päev tuli peaaegu niisama ärev, kui oli olnud öö, aga loogika tuli appi kujutlusvõimele ja Dantès võis seni ähmaselt mõttes mõlkuvale plaanile selged piirjooned anda.
Jõudis kätte õhtu ja algasid ettevalmistused ärasõiduks. Askeldustuhin aitas Dantèsil tema erutust varjata. Ajapikku oli ta harjunud oma kaaslasi käsutama sedavõrd autoriteetselt, nagu oleks ta laeva kapten, ja et tema korraldused olid alati selged, täpsed ja lihtsad täita, siis täideti need mitte ainult kiiresti, vaid ka meelsasti.
Vana meremees jättis talle vabad käed: temagi oli tajunud Dantèsi üleolekut oma kaaslastest ja koguni temast endast. Tema nägi noormehes oma loomulikku järeltulijat ja tundis südames kahetsust, et tal ei ole tütart, kes annaks võimaluse õilsa abieluühendusega Edmond’i aheldada.
Kell seitse õhtul oli kõik valmis. Kümme minutit pärast seitset sõideti mööda majakast just sel hetkel, kui see plinkima hakkas.
Meri oli rahulik, puhus kerge kagutuul; nad purjetasid avamerele, pea kohal sinine taevas, kus jumal süütas üksteise järel oma majakad, millest igaüks oli omaette maailm. Dantès teatas, et ta jääb ise rooli ja kõik võivad magama minna.
Kui Maltalane (nõnda kutsuti Dantèsi) midagi niisugust ütles, oli sellest küllalt ja kõik läksid südamerahuga magama.
Teinekord tuli ette, et ootamatult üksindusest inimeste sekka paisatud Dantès tundis ajuti teravat vajadust olla üksi. Kas võib olla veel suuremat ja romantilisemat üksindust kui ööpimeduses merevoogudel hõljuval laeval, ääretus vaikuses, kõigevägevama pilgu all?
Sel korral asustasid mõtted ta üksindust, unelmad valgustasid ööd, lootused elustasid vaikust.
Kui peremees ärkas, liikus laev täispurjes; polnud ühtegi purjeriba, mida poleks paisutanud tuul, ning nad tegid rohkem kui kaks ja pool ljööd tunnis.
Monte-Cristo saar kasvas silmapiiril.
Edmond andis laeva peremehele üle ja viskas omakorda koisse pikali. Aga kuigi ta oli veetnud magamata öö, ei saanud ta hetkekski silma kinni.
Kahe tunni pärast oli ta jälle tekil. Laev hakkas just ümber Elba saare sõitma. Nad olid Mareciana kohal, natuke ülalpool madalast ja rohelusse mattunud Pianosa saarest. Sinitaeva taustal kõrgus Monte-Cristo punetav hari.
Dantès käskis rooli vasakule võtta, et Pianosa jääks neist paremale; ta oli välja arvutanud, et see manööver lühendaks teed kahe või kolme sõlme võrra.
Kella viie paiku pärastlõunal oli saar juba tervenisti näha. Võis eristada vähimaidki üksikasju selgele õhule iseloomulikus valguses, mida tekitab loojangusse kalduv õhtupäike oma kiirtega.
Edmond vaatas üksisilmi kaljupanku, millel üksteise järel vaheldusid kõik õhtuvärvid, erkroosast kuni sügavsiniseni; aegajalt tõusis talle pähe kuum palang: laup läks punaseks, punane udu hõljus silme ees.
Iial pole ükski mängur, kes on kogu oma varanduse ühele täringuheitele pannud, tundnud säärast ahistust nagu Edmond oma lootuste tipul.
Saabus õhtu; kella kümne paiku jõuti randa. “Giovane Amelia” oli esimesena kohtumispaika tulnud.
Kuigi Dantès ennast tavaliselt hiilgavalt valitses, ei suutnud ta end sel korral vaos hoida: ta hüppas esimesena kaldale, ja kui ta oleks söandanud, oleks ta nagu Brutus maad suudelnud.
Oli päris pime, aga kell üksteist kerkis kuu merest, hõbetades iga lainevirvet, ja mida kõrgemale ta kerkis, seda säravamaks läks tema helendavate kiirte valguskaskaadide mäng selle teise Pelioni kaljupankadel.
“Giovane Amelia” meeskond tundis saart hästi: nad olid siin sageli peatunud. Dantès oli seda näinud igal oma kaugsõidul itta, aga ta polnud sinna kordagi jalga tõstnud.
Ta päris Jacopolt:
“Kus me öö veedame?”
“Tendri pardal loomulikult,” vastas meremees.
“Kas meil koobastes ei oleks parem?” küsis ta.
“Mis koobastes?”
“Saarel olevates koobastes.”
“Ma ei tea siin mingeid koopaid,” sõnas Jacopo.
Külm higi kerkis Dantèsi laubale.
“Kas Monte-Cristol ei ole koopaid?” küsis ta.
“Ei.”
Dantès oli hetke segaduses; siis aga mõtles, et koopad võisid olla mingi loodusõnnetuse tagajärjel sisse varisenud või oli koguni kardinal Spada nad suurest ettevaatusest kinni matnud.
Küsimus oli järelikult selles, et kadunud koopasuu üles leida. Öösel oli seda mõttetu otsida. Dantès lükkas uurimise järgmisele päevale. Pealegi anti merelt, umbes poole ljöö kauguselt märku ja “Giovane Amelia” vastas sama märguandega, mis näitas, et oli aeg tegutsema hakata.
Ilmselt rahunenud signaalist, mis pidi näitama, et mingit ohtu ei ole, ligines hilinenud laev, hääletu ja valge nagu viirastus, ning heitis peagi ankrusse umbes kahesaja meetri kaugusel kaldast.
Kohe algas lossimine ja lastimine.
Tööd tehes mõtles Dantès kogu aeg, millise rõõmukisaga võtaksid mehed vastu tema üheainsa lause, kui ta ütleks valjusti välja mõtte, mis lakkamatult ta kõrvus ja südames vaikselt kumises. Aga selle asemel et avaldada vapustav saladus, kartis ta, et on juba niigi ülearu öelnud ja oma
