palju pimedam ja hirmuäratavama välimusega kui esimene; õhk tungis siia vaid praegu tehtud ava kaudu ja selles koopas oli õhk läppunud ning Dantès oli olnud üllatunud, et see esimeses koopas nõnda polnud.
Dantès ootas, kuni välisõhk elustas koopa surmaõhku, ja astus siis edasi.
Avast vasemal oli sügav ja pime nurk.
Aga me juba mainisime, et Dantèsi silmad nägid ka pimedas.
Ta vaatas uurivalt teist koobast: see oli tühi nagu esimenegi.
Kui varandus oli olemas, oli see maetud siia pimedasse nurka. Ängistav tund oli käes: tuhnida läbi kaks jalga maad oli kõik, mis oli Dantèsile jäänud ülima lootuse ja ülima ahastuse vahele.
Ta läks koopanurka ja otsekui äkilise otsuse mõjul asus julgelt maad ründama.
Viienda või kuuenda kirkalöögi peale kolksatas raud vastu rauda.
Iial pole ükski leinakell, ükski häirekell selle kuulajale niisugust mõju avaldanud. Kui Dantès poleks midagi leidnud, ka siis poleks ta nii kohu tavalt kahvatanud.
Dantès toksis endise koha kõrvalt ja kirka põrkas jälle millegi vastu, aga heli oli teine.
“Raudvitstega puukast,” sõnas ta.
Vari libises sel hetkel mööda, varjates valguse.
Dantès laskis kirka käest, kahmas püssi, puges avast läbi ja tormas välja.
Metskits oli esimese ava eest läbi hüpanud ja näksis nüüd paar sammu eemal rohtu.
See oleks paras juhus olnud endale lõunasöök kindlustada, aga Dantès kartis, et püssipauk võiks kedagi ligi meelitada.
Ta mõtles natuke, lõikas siis vaiguse puuoksa , läks ja süütas selle veel hõõguval lõkkel, kus salakaubavedajad olid oma hommikusööki valmistanud, ja tuli tunglaga tagasi koopasse.
Ta ei tahtnud kaotada ainustki üksikasja sellest, mida pidi nägema.
Ta tõstis tungla lõpuni kaevamata ebamäärase kujuga augu juurde ja nägi, et ta polnud eksinud: hoobid olid langenud vaheldumisi rauale ja puule.
Ta torkas tungla maa sisse ja jätkas tööd.
Paari hetkega oli umbes kolme jala pikkune ja kahe jala laiune pind puhastatud ja Dantès nägi tammepuust kirstu, millel olid ümber tsiseleeritud raudvitsad. Kirstukaane keskel hõbeplaadil, mida muld polnud suutnud tuhmistada, sädeles Spada perekonnavapp: vertikaalne mõõk itaalia ovaalsel vapikilbil, mõõga kohal kardinalikübar.
Dantès tundis vapi hõlpsasti ära: abee Faria oli talle seda nii sageli joonistanud.
Nüüd polnud enam kahtlust, varandus oli kindlalt siin: keegi poleks nii ääretu ettevaatusega toiminud tühja kirstu pärast.
Dantès tegi kasti ümbert kähku puhtaks ja üksteise järel tulid nähtavale lukk, sellest mõlemal pool tabad ja külgedel käepidemed; kõik oli tsiseleeritud, nii nagu tsiseleeriti tollel ajajärgul, mil kunst väärtustas kõige viletsamagi metallikamaka.
Dantès haaras kirstu käepidemetest ja püüdis seda kergitada: see oli võimatu.
Ta püüdis kirstu avada: nii lukk kui tabad olid kõvasti kinni; näis, et ustavad valvurid ei taha oma aaret käest anda.
Dantès lükkas kirka terava otsa kasti ja selle kaane vahele ning surus kirka varrele – kaas kriiksatas ning läks lahti. Et raudvitsad olid nüüd ülearused, langesid need ära, kuigi püüdsid kukkudes oma vastupidavate küünistega kaasa haarata laudu.
Kirst oli avatud.
Palavikuline erutus haaras Dantèsi. Ta kahmas püssi, laadis selle ja jättis enda kõrvale. Siis pani silmad kinni, nagu teevad lapsed, et näha oma fantaasiamaailma sädelevas öös rohkem tähti, kui suudavad lugeda tähisel taevarannal, siis lõi jälle silmad lahti ja oli pimestatud.
Kirstus oli kolm lahtrit.
Esimeses sädelesid tuhmi helgiga sillerdavad kuldskuudod.
Teises olid korralikult reas halvasti poleeritud kullakangid, millel oli vaid kulla väärtus ja kaal.
Lõpuks kolmandast, mis oli poolest saadik täis, haaras Edmond kamaluga teemante, pärleid ja rubiine, mis sädeleva kaskaadina üksteisele langedes krabisesid nagu raheterad vastu aknaklaasi.
Kui Edmond oli värisevate kätega küllalt katsunud, puudutanud, sobranud kullas ja kalliskivides, ajas ta ennast püsti ja tormas koobastest välja, värisedes ülierutusest nagu see, kes hakkab kohe hulluks minema. Ta ronis üles kaljule, kust ta võis merd näha, aga ei märganud midagi kahtlast; ta oli üksi, ihuüksi selle määratu, ennekuulmatu ja muinasjutulise rikkusega , mis kuulus temale; ainult et kas ta nägi und või oli ärkvel? Kas ta nägi pagevat und või oli ta rinnutsi tegelikkusega?
Dantès tundis vajadust jälle oma kulda näha, ja samas tundis, et tal pole jõudu selle nägemist välja kannatada. Hetkeks surus ta käed tugevasti vastu pealage, otsekui püüaks takistada mõistuse põgenemist; siis tormas ta läbi saare, mitte teed mööda, sest teid Monte-Cristo saarel ei olnud, vaid hoopis ilma kindla suunata, ajades põgenema metskitsed ja kohutades oma kisa ja vehkimisega merelinde. Siis tuli ta ringiga tagasi, kahtles ikka veel, tormas esimesest koopast teise ja leidis end jälle oma kulla- ja teemandikaevanduse ees.
Sel korral langes ta põlvili, surus kramplikult mõlemad käed valjusti põksuvale südamele ja pomises palvesõnu, mida võis mõista ainult jumal.
Mõne aja pärast tundis ta, et meel läheb rahulikuks ja rõõmsaks, sest alles nüüd hakkas ta uskuma oma õnnesse.
Dantès asus oma varandust üle lugema: kirstus oli tuhat kullakangi, igaüks kaalus kaks või kolm livri; siis ladus ta kuhja kakskümmend viis tuhat kuldskuudot – kõigil oli paavst Aleksander VI või tema eelkäijate kujutised ja igaüks võis väärt olla kaheksakümmend franki nüüdisrahas – ja märkas, et lahter oli vaid poolest saadik tühi; siis mõõtis ta vääriskivide kogust: kahe käega võttis ta kümme korda pärleid, teemante ja teisi kalliskive, millest paljud olid töödeldud – tolle aja parimate kullasseppade oivaline töö oli omaette väärtus, mis alghinnale lisandus.
Dantès märkas, et päevavalgus hakkas tuhmuma ja aegamööda kustuma. Kartes, et keegi võiks teda koopas tabada, läks ta välja, püss käes. Kuivikutükk ja paar lonksu veini olid ta õhtusöök. Siis pani ta kivi tagasi, heitis ise sinna peale ja oma kehaga koopasuud kattes magas vaevalt paar tundi.
See oli taas üks neid taevalikke ja kohutavaid öid, mida tollel ägedate emotsioonidega mehel juba paar-kolm korda oli tulnud üle elada.
V
TUNDMATU
Päev koitis. Dantes ootas seda, silmad lahti, juba hulk aega. Esimeste päikesekiirtega ta tõusis ja ronis nagu eelmisel õhtul saare kõige kõrgemasse tippu, et ümbruskonda uurida: kõik oli tühi nagu eilegi.
Edmond tuli tagasi alla, tõstis kiviplaadi koopasuu eest, toppis taskud kalliskive täis, pani kirstulauad ja raudvitsad paika nii hästi kui suutis, kattis uuesti mullaga kinni, tampis selle kõvaks, viskas veel liiva peale, et kaevatud koht muu koopapõrandaga sarnaneks. Siis tuli ta koopast välja, pani kiviplaadi paika, kuhjas plaadile eri suuruses kive, raputas mulda kivide
