vakka, Carconte! See on jumala tahtmine!”
Selle hüüdnime oli Madeleine Radelle saanud oma koduküla Carconte’i järgi, mis asus Saloni ja Lambesci vahel. Seal kandis oli kujunenud tavaks kutsuda inimesi hüüdnime ja mitte nime järgi ja temagi mees oli selle hüüdnimega asendanud Madeleine’i, mis oli võib-olla liiga mahe ja helisev mehe rohmakale rääkimisviisile.
Ent kuigi meie kõrtsmik oli pealtnäha leppinud saatuse tujudega, ei maksa sellepärast veel arvata, et ta hinge raskelt ei vaevanud vilets olukord, milleni see armetu Beaucaire’i kanal oli ta viinud, või et ta oli tuim lakkamatu kurtmise vastu, millega naine teda jälitas. Nagu kõik lõunamaainimesed, oli ta küllalt mõõdukas mees, kelle vajadused polnud kuigi suured, aga ta armastas välist hiilgust. Sellepärast, kui ta veel heäl järjel elas. ei läinud mööda ühtegi karjamärgistamise pidu ega tarasque’i-protsessiooni4, kuhu ta poleks tulnud ennast Carconte’iga näitama: tema oma maalilises lõunamaalase riietuses, milles on ühteaegu nii katalaani- kui ka andaluusiapärast; naine Arles’i naiste nägusais rõivais, mis näivad olevat laenatud muistsetelt kreeklannadelt ja araablannadelt. Kuid ajapikku kadusid kellaketid, kirevad vööd, tikitud pihikud, sametvestid, elegantsete rombidega sukad, kirjud kedrid ja hõbepannaldega kingad, ning Gaspard Caderousse, kes ei suutnud enam esineda kadunud hiilguse tasemel, loobus nii enda kui naise nimel kõigist neist uhketest pidudest, mille kaugele kostvat lõbusat melu pidi ta näriva südamevaluga kuulma siin viletsas kõrtsis, mis oli talle pigem peavarju eest kui rahateenimiseks.
Caderousse oli osa hommikupoolikust, nagu tal harjumuseks oli saanud, ukselävel seisnud, libistades oma nukrat pilku rohulibleta jäänud väikeselt muruplatsilt, kus paar kana mullas siblisid, inimtühjale teele, mille üks ots viis lõunasse ja teine põhja, kui äkki naise tige hääl ta postilt ära kutsus. Ta läks porisedes ülemisele korrusele, jättes siiski ukse pärani lahti, otsekui tahaks teelistele meenutada, et nad ei unustaks sisse astuda.
Sel hetkel, kui Caderousse majja tuli, oli maantee, millest juttu oli ja mida Caderousse’i pilk oli ainiti jälginud, niisama lage ja üksildane nagu kõrb keskpäeval. Valget ja lõputut teed palistas kaks kidurate puude rida, ja oli täiesti arusaadav, et ükski reisimees, kellel on võimalik mõnda teist kellaaega valida, ei söanda tikkuda sellesse kohutavasse Saharasse.
Kui aga Caderousse oleks oma postile jäänud, oleks ta igasuguse tõenäosuse vastu näinud Bellegarde’i pool kerkivat teele hobust ja ratsanikku, kes tegid korralikku ja sõbralikku sõitu, mis näitas, et hobuse ja ratsaniku vahel valitses parim läbisaamine. Hobune oli küliskäija ruun, ratsanik aga mustas kuues preester, kellel oli keskpäeva tapvast päikesest hoolimata kolmnurkne kübar peas; nad sõitsid üsna mõistlikku traavi.
Kõrtsi ukse juures nad peatusid: raske oleks olnud väita, kas peatas hobune mehe või mees hobuse; igatahes hüppas ratsanik hobuse seljast maha, tõmbas looma ratsmeidpidi enda järele ja sidus ainult ühe hinge küljes kiikuva lagunenud aknaluugi krambi külge. Siis, pühkides punase puuvillarätiga higist nõretavat laupa, astus preester ukse juurde ja koputas lävel kolm korda kepi raudotsaga.
Otsekohe ajas ennast suur must koer püsti ja tuli lõrisedes ning valgeid ja teravaid hambaid paljastades paar sammu ligemale: see kahekordne vaenuavaldus näitas, kui vähe ta seltskonnaga harjunud oli.
Seina ääres olev puutrepp kiikus raske sammu all ja viletsa majalogu peremees tuli, selg ees ja kummargil, trepist alla ukse juurde, kus seisis preester.
“Ma olen siin!” ütles Caderousse jahmudes. “Olen siin! Jää ometi vait, Margottin! Ärge kartke, härra, ta haugub, aga ei hammusta. Soovite muidugi veini? Väljas on ju nii põrgulikult kuum.. Oi, vabandust,” ütles Caderousse kähku, märgates, mis sorti reisimehega tal on tegemist, “vabandust, ma ei teadnud keda mul on au vastu võtta. Mida te tahate, mida te soovite, härra abee? Teie teenistuses.”
Preester silmitses paar-kolm sekundit kummalise tähelepanuga kõrtsmikku, paistis isegi, nagu sooviks ta kõrtsmiku tähelepanu endale tõmmata; nähes aga siis, et kõrtsmiku näol polnud midagi peale üllatuse, et ta pole küsimusele vastust saanud, leidis preester, et on aeg sellele üllatusele lõpp teha, ja ta lausus selgesti tuntava itaalia aktsendiga:
“Kas teie olete härra Caderousse?”
“Jah, härra,” ütles kõrtsmik, keda see küsimus üllatas võib-olla enamgi kui eelnev vaikus, “ma olen see tõepoolest. Gaspard Caderousse, teie teenistuses.”
“Gaspard Caderousse.. jaa, just nii see nimi ja liignimi olidki. Te elasite vanasti Meilhani alleel? Neljandal korrusel?”
“Täpselt nii.”
“Ja te pidasite seal rätsepaametit?”
“Jah, aga äri läks halvasti. Siin pagana Marseille’s on nii kuum, et varsti ei pane inimesed endale üldse enam riideid selga. Palav on, kas te ei soovi midagi kosutuseks?”
“Võib küll, andke mulle, palun, pudel oma kõige paremat veini ja jätkame siis poolelijäänud jutuajamist.”
“Nagu soovite, härra abee,” ütles Caderousse.
Ja et mitte kasutamata jätta head võimalust tuua lauale üks oma viimaseid kahooripudeleid, kiirustas Caderousse luugi juurde selles alumise korruse ruumis, mis oli ühteaegu kõrtsituba ja köök.
Kui ta viie minuti pärast tagasi tuli, leidis ta abee järil istumas, toetudes küünarnukiga pikale lauale, kuna Margottin, taibates, et vastupidiselt tavalistele tulijatele see kummaline reisimees tellib midagi, oli abeega ilmselt rahu sõlminud ja sirutas oma karvadest palja kaela vastu abee reit ja vaatas talle igatseva pilguga otsa.
“Te elate üksi?” küsis abee kõrtsmikult, sellal kui too pani tema ette lauale pudeli ja ühe klaasi.
“Jumal paraku jah, või peaaegu üksi, härra abee. Naisest pole mul peaaegu mingit abi, sest ta on alailma haige. Vaene Carconte!”
“Ah te olete abielus?” küsis preester kerge huviga ja vaatas ringi; tema pilk näis otsekui hindavat vaese abielupaari viletsa sisustuse tühist väärtust.
“Te leiate, et ma pole rikas, härra abee? Kas pole nii?” Caderousse ohkas. “Mis parata! Et siin ilmas edasi jõuda, on sellest vähe, kui oled aus.”
Abee läbitungiv pilk püsis ainiti kõrtsmikul.
“Jaa, aus. Sellega võin ma tõesti kiidelda, härra abee,” sõnaskõrtsmik, pani ühe käe rinnale ja noogutas sügavasti, kannatades välja abee pilgu. “Meie ajal igaüks seda enda kohta öelda ei saa.”
“Seda parem, kui teie kiitlemisel on tõepõhi all,” tähendas abee. “Varem või hiljem, olen selles sügavasti veendunud, saab aus inimene oma tasu ja kuri saab karistada.”
“Teie amet kohustab teid nõnda rääkima, härra abee, teie amet kohustab teid selleks,” sõnas Caderousse kibestunult. “Lõppude lõpuks on igal inimesel vabadus teie sõnu uskuda või mitte.”
“Ilmaaegu räägite nõnda,” ütles abee, “võib-olla just mina toon teile praegu tõendi oma sõnade kinnituseks.”
“Mida te sellega öelda tahate?” küsis Caderousse imestusega.
“Tahan öelda seda, et ennekõike pean ma kindlaks tegema, kas teie olete inimene, kelle juurde mul on asja.”
“Missuguseid tõendeid te tahate?”
“Kas te tundsite
Tarasque – koletisliku looma kujutis, mida kanti ringi püha Marta päeval Pentecote’is, eriti aga Tarasconis.
