talle järele.
Dantes pöördus ümber.
„Vabandust, härra,” ütles madrus, „aga te ilmselt eksisite. Te arvasite, et andsite mulle nelikümmend soud, aga te andsite nelikümmend franki.
„Ma eksisin tõesti, armas sõber,” ütles Dantes. „Aga teie ausus väärib tasu, siin on teile veel nelikümmend franki, palun, võtke see vastu ja jooge oma sõpradega minu terviseks.”
Madrus jõllitas Edmond’i nii jahmunult, et tal ei tulnud pähegi tänada, ja kui Dantes hakkas edasi minema, vaatas madrus talle järele ning pomises:
„See on vist küll mõni India naabob.”
Dantes läks edasi. Iga samm tõi kaasa uue erutuse, mis raskelt ta südant rõhus: kõik lapsepõlvemälestused, kustumatud mälestused, mis alatiseks kuskil mälusopis varjul olid, kerkisid jälle ta silme ette igal platsinurgal, igal tänavakäänul, igal teeristil. Jõudes Noailles’ tänava lõppu ja silmates Meilhani alleed, tundis ta, kuidas põlved lõid nõrgaks, ja ta oleks äärepealt tõllarataste alla sattunud. Viimaks jõudis ta maja juurde, kus oli elanud ta isa. Elulõngad ja kressid olid kadunud mansardkorruselt, kus vanapapi käsi oli neid hoolega võre peale seadnud.
Dantes nõjatus vastu puud ja seisis veidi aega mõttes, vaadates väikese viletsa maja ülemiste korruste poole; lõpuks läks ta ukse juurde, astus sisse ja küsis, kas majas pole mõnda vaba korterit, ja ehkki viienda korruse korter ei olnud tühi, käis ta nii kaua peale, kuni majahoidja läks üles ja palus välismaalase nimel selle elanikelt luba vaadata seda väikest kahetoalist korterit. Seal elasid noor mees ja noor naine, kes olid abiellunud alles nädal tagasi.
Kahte noort inimest nähes ohkas Dantes sügavalt.
Miski ei meenutanud Dantesile enam isa korterit: tapeedid olid uued, kõik vanad mööbliesemed, Edmond’i lapsepõlvekaaslased, mida ta üksikasjadeni mäletas, olid kadunud. Ainult seinad olid jäänud.
Dantes vaatas voodi poole, see oli samas paigas kui endisel üürilisel. Edmond’i silmad läksid tahtmatult märjaks: ilmselt oli rauk siin hinge heitnud, poja nimi huulil.
Kaks noort inimest vaatasid jahmunult sünge laubaga meest, kelle põskedel voolas kaks suurt pisarat, aga ükski näolihas ei liikunud. Iga kannatus on püha nagu usk ja noored inimesed ei esitanud tundmatule ühtegi küsimust; nad tõmbusid vaid eemale, et teda mitte häirida tema kannatustes, ja kui ta lahkus, saatsid nad teda ja ütlesid, et ta võib tulla siia, millal aga soovib, ja et nende vaene kodu võtab teda alati külalislahkelt vastu.
Jõudes korrus allapoole, seisatas Edmond ühe ukse ees ja küsis, kas rätsep Caderousse elab ikka veel seal. Aga majahoidja vastas, et mehel, kelle järele ta päris, olid äriasjad allamäge läinud ja et nüüd peab ta väikest kõrtsi Bellegarde – Beaucaire’i tee ääres.
Dantes tuli alla, küsis selle maja peremehe aadressi, läks tema juurde, laskis ennast teatada lord Wilmore’i nime all (see nimi ja tiitel olid tal passis) ja ostis temalt selle väikese maja ära kahekümne viie tuhande frangi eest. Seda oli vähemalt kümme tuhat franki rohkem, kui maja väärt oli. Aga kui peremees oleks Dantesilt küsinud pool miljonit, oleks ta ka seda hinda maksnud.
Veel samal päeval teatas lepingu sõlminud notar viiendal korrujel elavale noorpaarile, et uus peremees annab neile üüri tõstmata võimaluse valida mis tahes korteri majas tingimusel, et nad loovutavad need kaks tuba, kus nad praegu elavad.
Kummaline sündmus köitis rohkem kui nädal aega kõigi Meilhani alleel elavate inimeste meeli ja sundis tegema kõikvõimalikke oletusi, millest ükski ei vastanud tõele.
Aga eriti ajas inimesed segadusse ja nad ei osanud enam midagi arvata, kui nägid veel samal õhtul toda meest, kes oli käinud majas, ringi uitamas väikeses Katalaanikülas, kus ta sisse astus vaesesse kalurimajja ja kus ta oli üle tunni aja, pärides mitmete inimeste järele, kes olid surnud või kellest juba viisteist-kuusteist aastat polnud midagi kuulda.
Järgmisel päeval need inimesed, kelle juures ta oli käinud teateid küsimas, said kingituseks uhiuue katalaani pargase koos kahe mõrra ja ühe noodaga.
Tublid inimesed oleksid heldet küsitlejat heameelega tänanud, aga kui ta oli nende juurest lahkunud, olid nad näinud, kuidas ta ühele meremehele mingid korraldused andis, ise hobuse selga istus ja Aixi värava kaudu Marseille’st välja sõitis.
VI
“PONT DU GARDI” KÕRTS
Kes on minu moodi Lõuna-Prantsusmaal jalgsi ringi rännanud, on võinud märgata Bellegarde’i ja Beaucaire’i vahel, umbes poolel teel külast linna, aga siiski lähemal Beaucaire’ile kui Beliegarde’ile, väikest kõrtsi plekksildiga, mida iga tuuleiil kriiksuma paneb ja millel on Pont du Gard’i groteskne kujutis. Kui Rhone’i voolusuunda jälgida, asub see väike kõrts vasakul teeserval, tagaküljega jõe poole; maja juurde kuulub see, mida Languedocis nimetatakse aiaks, see tähendab, et maja esiküljel avaneb uks teelistele ja tagakülg on väikese tarandiku poole, kus ennast vaevaliselt ülespoole sirutavad paar kidurat oliivipuud ja tolmust hõbedaste lehtedega metsikut viigipuud; nende vahele on maha pandud natuke juurvilja: küüslauku, paprikat ja šalotte; ühes aianurgas, otsekui unustatud tunnimees, sirutab kõrge piinia nukralt oma nõtket tüve ja tema lehvikuna laiuv võra praksub kolmekümnekraadises kuumuses.
Kõik need puud, nii suured kui väikesed, on loomu poolest längu selles suunas, kuhu puhub mistraal, üks Provence’i kolmesi hädast; teised kaks, nagu üldiselt teada või pole teada, on Durance’i jõgi ja parlament.
Suurt tolmujärve meenutaval ümberkaudsel tasandikul kiratsevad siin-seal harvad nisukõrred, mida kohalikud aiapidajad kasvatavad ilmselt uudishimust ja mida kasutavad õrrena tirdid, kes oma kimeda ja monotoonse häälega jälitavad teebalikku üksildusse eksinud rännumeest.
Umbkaudu juba seitse või kaheksa aastat pidas seda kõrtsi abielupaar, kellel oli vaid kaks teenijat: tüdruk, keda hüüti Trinette’iks, ja tallipoiss nimega Pacaud. Nende kahe inimese tööjõust piisas täiesti majapidamises sest ajast peale, kui Beaucaire’i ja Aiguegmortes’i vahele ehitatud kanali tõttu alused tõrjusid edukalt välja vankrid ja reisilaevad tõlla.
See kanal, otsekui veelgi teravdades õnnetu kõrtsimehe ahastust, kelle ta ruineeris, voolab teda toitva Rhone’i ja tema poolt hävitatud tee vahel umbes saja sammu kaugusel kõrtsist, mida me eelpool lühidalt, ent täpselt kirjeldasime.
Mees, kes seda väikest kõrtsi pidas, võis olla umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane, pikk, kuivetu ja sitke, tõeline lõunamaa tüüp oma sügaval asetsevate säravate silmadega, kullinina ja valgete kiskjahammastega. Tema juuksed, mis ilmselt ei tahtnud lähenevale vanadusele vaatamata halliks minna, olid nagu tema ümar habegi kohevad ja krussis ning neis sädeles vaid paar halli karva. Tema loomult tõmmu nahk oli veelgi tumenenud harjumuse tõttu, mis sel vaesel mehikesel oli, hommikust õhtuni ukselävel passida, et näha, kas kuskilt ei tule hobuse seljas või jalgsi mõni külaline. Selle peaaegu lootusetu ootamise ajal kasutas ta päikese kõrvetava kuumuse vastu ainult punast rätti, mis oli pähe keeratud hispaania muulaajajate kombel. See mees oli meie vana tuttav Gaspard Caderousse.
Tema naine, neiupõlvenimega Madeleine Radelle, oli, vastupidi, kahvatu, kõhn ja haiglane. Ta oli sündinud Arles’i lähedal ja tema näos oli veel märgata kunagise ilu jälgi, mille poolest ta kaasmaalannad nii kuulsad on; ajapikku oli ta pidanud nägema, kuidas ta nägu laostus peaaegu pideva salakavala palaviku toimel, mis on nii laialt levinud Aiguesmortes’i tiikide ja Camargue’i soode lähikonnas elavate inimeste seas. Enamjagu ajast istus ta ja külmetas oma teise korruse toas,
