vahtimisega ja jääda Monte-Cristo saarele nagu draakon kasutut aaret valvama. Nüüd tuli tagasi pöörduda ellu. inimeste sekka, ja võtta endale suurilma seltskonnas seisukoht, mõju ja võim, mida siin maailmas annab rikkus, see esmajärguline ja võimsaim jõud inimolendi valduses.
Salakaubavedajad tulid tagasi kuuendal päeval. Juba kaugelt tundis Dantes ära – Giovane Amelia– liikumismaneeri. ja ta komberdas nagu haavatud Philoktetes vaevaliselt sadamasse. Kui mehed tema juurde jõudsid, ütles ta neile, et kuigi tervis pole suurem asi, on tal siiski tunduvalt parem kui enne; siis kuulas ta omakorda teiste seiklused ära. Neil oli, tõsi küll, kõik korda läinud, aga vaevalt oli laev lossitud, kui nad kuulda said, et Touloni sadamast olevat valveprikk teele asunud ja kursi nende poole võtnud. Nad olid siis tulise kiiruga põgenenud, kahetsedes, et laeva ei juhi Dantes, kes oskas sellest viimase välja pigistada.
Õige pea olidki nad jälituslaeva märganud, aga tänu ööpimedusele ja sellele, et nad ümber Korsika neeme sõitsid, pääsesid nad minema.
Kokkuvõttes polnud reis sugugi halb olnud ja kõigil, eriti aga Jacopol oli kahju, et Dantesi polnud nendega ühes, temalegi oleks langenud osa teenitud tulust – iga mees oli saanud viiskümmend piastrit.
Edmond’i näost polnud võimalik midagi välja lugeda; ta isegi ei naeratanud hüvede loendamisel, mis oleksid talle osaks langenud, kui ta oleks suutnud saarelt lahkuda. Et „Giovane Amelia” oli ainult tema pärast Monte-Cristo saarele tulnud, asus ta veel samal õhtul laevale ja sõitis koos peremehega Livornosse.
Livornos läks Dantes juudi juurde ja müüs sellele neli kõige pisemat teemanti, mille eest sai viis tuhat franki tükist. Juut võinuks talt pärida, mil kombel on üks madrus sääraste asjade omanikuks saanud, aga ta hoidus sellest – tema võitis tuhat franki iga teemandi pealt.
Järgmisel päeval ostis Dantes uhiuue pargase ja andis selle Jacopole, lisas veel sada piastrit meeskonna palkamiseks ja kõike seda tingimusel, et Jacopo läheb Marseille’sse ja uurib seal järele, mis on saanud ühest raugast, kelle nimi on Louis Dantes ja kes elas Meilhani alleel, ning ühest noorest neiust, kes elas Katalaanikülas ja kelle nimi oli Mercades.
Nüüd oli Jacopo kord arvata, et ta näeb und. Siis rääkis Edmond talle, et oli meremeheks hakanud lihtsalt tuju tõttu ja ka sellepärast, et perekond ei andnud talle ülalpidamiseks vajalikku raha, aga et Livornosse jõudes oli ta saanud kätte päranduse onult, kes oli kõik oma vara temale jätnud. Dantesi hea hariduse tõttu tundus see jutt ülimalt tõepärane ja Jacopo ei kahelnud hetkegi, et tema vana kaaslane talle õigust rääkis.
Teisalt, kuna Edmond’i teenistusaeg „Giovane Amelia” pardal otsa sai, jättis ta hüvasti kipriga, kes püüdis teda küll algul kinni hoida, aga saanud siis nagu Jacopogi kuulda päranduseloo, kaotas igasuguse lootuse oma endise madruse otsust muuta.
Järgmisel päeval purjetas Jacopo Marseille poole; ta pidi Edmond’iga kohtuma Monte-Cristo saarel.
Samal päeval jättis Dantes hüvasti „Giovane Amelia” meestega, andes kõigile tänutäheks kõva rahasumma ja lubades peremehele endast ühel päeval teateid saata – ja lahkus, ütlemata kuhu.
Ta läks Genovasse.
Parajasti kui ta sinna jõudis, tehti proovisõitu väikese jahiga, mille oli tellinud üks inglane, kes, saanud kuulda, et parimad laevaehitajad Vahemere ääres olevat genovalased, tahtis ka endale Genovas ehitatud jahti. Inglane oli lubanud maksta nelikümmend tuhat franki; Dantes pakkus kuuskümmend tuhat, tingimusel et jaht loovutatakse veel samal päeval temale. Inglane oli laeva valmimist oodates läinud väikesele ringsõidule Sveitsi ja pidi tagasi tulema alles kolme nädala või kuu aja pärast; laevaehitaja arvas, et selle ajaga jõuab ta uue jahi valmis teha. Dantes viis laevaehitaja juudi juurde, läks temaga poe tagaruumi ja juut maksis laevaehitajale kuuskümmend tuhat franki.
Laevaehitaja pakkus Dantesile oma abi meeskonna munsterdamisel, aga Dantes tänas teda, öeldes, et tal on harjumus üksi seilata ja et tema ainus soov on saada oma kajutisse voodipäitsi kohale salakappi, milles oleks kolm laegast. Ta andis laegaste mõõtmed ja töö tehti ära järgmiseks päevaks.
Kaks tundi pärast seda lahkus Dantes Genova sadamast, saatjaks uudishimuliku rahvahulga pilkude eskort – kõik tahtsid näha hispaania aadlimeest, kellel oli kombeks üksi merd sõita.
Dantes tuli hiilgavalt toime; ainult tüüri abil, tarvitsemata selle juurest kaugemale minna, sundis ta laeva tegema kõiki vajalikke manöövreid. See oli otsekui mõistusega olend, valmis kuuletuma vähimalegi impulsile, ja Dantes leidis sisimas, et genovalased on auga ära teeninud maailma parimate laevaehitajate kuulsuse.
Uudistajad jälgisid laeva, kuni see silmist kadus, ja siis läks lahti arutamine, kuhu ta võis sõita: ühed arvasid, et Korsikale, teised, et Elba saarele; ühed olid valmis kihla vedama, et ta läks Hispaaniasse, teised kinnitasid, et ta läheb Aafrikasse; kellelgi ei tulnud pähe mainida Monte-Cristo saart.
Aga just Monte-Cristo saarele Dantes läkski.
Ta jõudis sinna järgmise päeva õhtu paiku. Alus oli suurepärane purjekas ja oli vahemaa läbinud kolmekümne viie tunniga. Dantes oli saare rannajoont hoolega uurinud, ja selle asemel et minna tavalisse sadamasse, heitis ankrusse väikeses abajas.
Saar oli inimtühi; paistis, et pärast Dantesi lahkumist polnud siin keegi käinud. Dantes läks oma varandust vaatama; kõik oli just nii, nagu ta jätnud oli.
Järgmisel päeval oli tema tohutu varandus jahile viidud ja salakapi kolme laekasse suletud.
Dantes ootas veel nädala. Selle aja jooksul tiirutas ta jahiga ümber saare, uurides seda nagu tsirkuse ratsutaja oma hobust, ja talle said selgeks kõik saare voorused ja kõik tema puudused. Dantes tõotas suurendada esimesi ja vähendada teisi.
Kaheksandal päeval nägi Dantes väikest pargast täies purjes saare poole tulevat ja ta tundis ära Jacopo laeva; ta signaliseeris, Jacopo vastas sellele, ja kahe tunni pärast oli pargas jahi kõrval.
Mõlemale Edmond’i küsimusele tõi Jacopo kurvad vastused. Vana Dantes oli surnud.
Mercedes oli kadunud.
Edmond kuulas mõlemat sõnumit rahuliku näoga; siis aga läks otsekohe maale, andes kasu, et keegi ei tohi talle järgneda.
Kahe tunni pärast oli ta tagasi; kaks meest Jacopo pargaselt tulid jahi pardale, et manööverdamisel abiks olla, ja siis andis Dantes kasu võtta kurss Marseille’le. Isa surma oli ta aimanud. Aga Mercedes, mis oli temast saanud?
Dantes ei saanud mõnele agendile anda piisavaid juhtnööre oma saladust avaldamata, pealegi tahtis ta veel igasuguseid muid andmeid saada, aga neid võis ta muretseda ainult ise. Livornos oli ta end peeglist vaadates veendunud, et mingit äratundmise ohtu ei ole; liiatigi olid tema käsutuses kõikvõimalikud maskeerimisvahendid. Nõnda siis sõitis ühel hommikul jaht, kannul väike pargas, südilt Marseille sadamasse ja peatus täpselt selle koha vastas, kust tollel unustamatul saatuslikul õhtul oli Dantes paati viidud ja Ifi kindlusesse toimetatud.
Kerge judin käis Dantesil kehast läbi, nähes sanitaarteenis- tuse paadiga tulevat sandarmit. Ent hiilgava enesekindlusega, mille oli omandanud, ulatas ta oma Livornos ostetud Inglise passi ja selle välismaise läbipääsuloa abil, mida respekteeriti Prantsusmaal märksa rohkem kohalikest, võis ta takistuseta maale minna.
Esimene, keda Dantes Canebiere’i tänavale astudes märkas, oli üks „Pharaoni” madrus. Mees oli teeninud tema käe all ja oli seal nüüd otsekui selleks, et rahustada Dantesi tema muutunud välimuse suhtes. Ta läks joonelt selle mehe juurde ja esitas talle mitu küsimust,
