kõik, et hinge sees hoida. Lõpuks polnud vanapapil enam muud kui viletsad riidehilbud; tal oli kolme kuu üür võlgu; teda ähvardati välja tõsta; ta palus veel nädal aega pikendust, see talle ka anti. Sain neid üksikasju sellepärast teada, et kui peremees tema juurest tuli, astus ta minu poolt läbi.
Esimesed kolm päeva pärast seda kuulsin, kuidas ta nagu tavaliselt toas edasi-tagasi käis; aga neljandal päeval ei kuulnud ma enam midagi. Võtsin südame rindu ja läksin üles: uks oli kinni, aga läbi lukuaugu nägin ma, et ta oli nii kahvatu ja otsa jäänud, et pidasin teda väga haigeks ja lasksin teatada härra Morrelile ja jooksin Mercedesi juurde. Mõlemad ruttasid kohale. Härra Morrel tõi arsti kaasa; arst tegi kindlaks, et tal on soolekatarr ja käskis dieeti pidada. Ma olin seal, härra abee, ja ma ei unusta eluilmas, mismoodi rauk selle korralduse peale naeratas.
Sellest ajast peale ta ust enam lukku ei pannud: tal oli ettekääne mitte süüa; arst oli käskinud dieeti pidada.”
Abee rinnust vallandus nagu oie.
“See lugu pakub teile vist huvi, härra abee?” küsis Caderousse.
“Jah,” vastas abee, “see on väga liigutav lugu.”
“Mercedes tuli jällegi; ta leidis vanakese nii otsa jäänud olevat, et tahtis lasta ta enda juurde viia. Sedasama arvas härra Morrel, kes mõtles seda väevõimuga teha, aga vanapapi tõstis niisugust kisa, et nad lõid kartma. Mercedes jäi tema voodipäitsisse valvama. Härra Morrel lahkus, andes neiule märku, et ta on kaminaservale rahakukru jätnud. Aga papi Dantes kasutas relvaks arsti korraldust ja polnud nõus midagi suhu võtma. Viimaks, pärast üheksa päeva kestnud ahastust ja nälgimist heitis rauk hinge, needes oma õnnetuse põhjustajaid ja öeldes Mercedesile:
“Kui te veel näete mu Edmond’i, öelge talle, et ma surin teda õnnistades.””
Abee tõusis, naaras väriseva käega kuivavast kõrist kinni ja kõndis kaks korda ümber toa.
“Te arvate siis, et ta suri…”
“Nälga, härra abee, nälga,” ütles Caderousse. “Vannun teile, see on niisama tõsi, kui meie kaks siin oleme ristiinimesed.”
Abee haaras vabiseva käega poolenisti täis veeklaasi, tühjendas selle ühe sõõmuga ja istus uuesti. Ta silmaääred punetasid ja nägu oli kaame.
“Peate tunnistama, see oli suur õnnetus,” ütles abee kähinal.
“Ja seda suurem, härra abee, et jumalal polnud sellega mingit pistmist, see oli puhtalt inimeste kätetöö.”
“Asugem siis nende inimeste juurde,” ütles abee, “aga mõelge sellele,” lisas ta peaaegu ähvardavalt, “te olete kohustatud mulle kõik ära rääkima: öelge, kes olid need inimesed, kelle tõttu poeg suri ahastusse ja isa nälga?”
“Kaks meest, kes olid ta peale kadedad, härra abee, üks armastusest, teine auahnusest: Fernand ja Danglars.”
“Ja mida nad siis kadedusest tegid? Rääkige!”
“Nad kaebasid Edmond’i kui bonapartistide agendi peale.”
“Aga kumb neist kahest kaebas, kumb neist kahest oli tegelik süüdlane?”
“Mõlemad, härra abee, üks kirjutas kirja, teine pani posti.” “Ja kus see kiri kirjutati?”
“Sellessamas “Reserve’is”, üks päev enne kihluspidu.”
“Nii see oli, nii see oli,” pomises abee. “Oo Faria! Faria! Kui hästi sa ilma ja inimesi tundsid!”
“Mida te ütlesite, härra abee?”
“Ei midagi,” vastas preester. “Rääkige edasi!”
“Danglars kirjutas kaebuse vasaku käega, et keegi tema käekirja ära ei tunneks, ja Fernand saatis selle ära.”
“Aga teie!” hüüatas äkki abee. “Teie olite ju ka seal!”
“Mina?” üllatus Caderousse. “Kes teile ütles, et mina seal olin?”
Abee taipas, et oli liiga kaugele läinud.
“Ei keegi,” vastas abee, “aga te olete üksikasjadega nii hästi kursis, järelikult pidite kõike ise nägema.”
“See on tõsi,” ütles Caderousse lämbuva häälega, “ma olin seal.”
“Ja teie ei takistanud seda alatut tegu?” küsis abee. “Siis te olete ju kaassüüdlane.”
“Härra abee,” ütles Caderousse, “nad mõlemad jootsid mind nii täis, et minu pea ei jaganud enam peaaegu midagi. Mui oli nagu udu silmade ees. Ma ütlesin välja kõik, mida inimene niisuguses olukorras võib öelda; aga mõlemad vastasid mulle, et nad tahtsid lihtsalt natuke nalja teha ja et sel naljal ei tule mingeid tagajärgi.”
“Aga härra Caderousse, järgmisel päeval te nägite väga hästi, et sellel oli tagajärg, ja te ei öelnud ikkagi midagi; te olite ju ometigi seal, kui Dantes arreteeriti.”
“Seda küll, härra abee, ma olin seal ja tahtsin rääkida, ma tahtsin kõik ära rääkida, aga Danglars hoidis mind tagasi.
“Aga kui ta juhuslikult on süüdi,” ütles ta mulle, “kui ta tõepoolest tegi peatuse Elba saarel, kui tal on tõepoolest kiri Pariisi bonapartistide komiteele, kui see kiri tema juurest leitakse, siis need, kes tema toetuseks välja astuvad, on kaassüüdlased. “
Mina aga, seda ma pean küll tunnistama, kartsin poliitikat, nii nagu seda tol ajal tehti. Ma vaikisin, see oli argus, olen nõus, aga see polnud kuritegu.”
“Mõistan, teie lasksite teistel vabalt tegutseda, selles oli lugu.”
“Jah. härra abee,” vastas Caderousse, “ja sellepärast vaevabki mind südametunnistus nii ööl kui päeval. Ühtelugu palun ma andeks jumalalt, uskuge mind, pealegi see vaikimine, ainus, mida ma endale oma elu jooksul tõsiselt ette heita saan, on ilmselt kõigi minu hädade põhjus. Nüüd mul tuleb siis maksta selle tookordse enesearmastuse eest, sellepärast ütlengi ma Carconte’ile, kui ta kurtma hakkab: “Ole vakka, naine, see on jumala tahtmine.””
Ja Caderousse’i pea vajus norgu, nagu kahetseks ta tõepoolest südamest.
“Hästi, härra Caderousse,” ütles abee, “te rääkisite avameelselt. Kes ennast nõndaviisi süüdistab, see on väärt, et talle andeks antakse.”
“Õnnetuseks on Edmond surnud,” sõnas Caderousse, “ja tema mulle andeks ei andnud.”
“Ta ei teadnud,” ütles abee.
“Aga võib-olla ta nüüd teab. Räägitakse, et surnud teavad kõik.”
Natuke aega valitses vaikus; abee oli püsti tõusnud ja kõndis mõtliku näoga ringi. Siis tuli ja istus tagasi oma kohale.
“Te mainisite mulle paaril korral kedagi härra Morreli. Kes see mees on?”
“See on reeder, “Pharaoni” omanik, Dantesi peremees.”
“Ja mis rolli on mänginud too Morrel selles kurvas loos?” küsis abee.
“Ausa,
