armas sõber, milleks näha vaeva ja teha suuri kulusid, mida Roomasõit nõuab? Liiati võivad sinusugust rikast mees maal ja merel alati hädaohud varitseda. Kas sa arvad, et siin ei leidu kedagi, kes sind ristida võiks? Kui sul vahest mõnesuguseid kahtlusi on usu suhtes, millest ma sulle olen seletanud, kust mujalt kui mitte siit leiaksid sa suuremaid õpetlasi ja targemaid mehi, kes sulle selgeks võivad teha kõik, mis sa iganes soovid või nõuad? Seepärast on su reis minu arvates täiesti ülearune. Kõrgemad vaimulikud on ju seal samasugused nagu sa neid siin oled näinud, vahest veel paremadki, kuna nad seal kõige kõrgemale karjasele lähemal seisavad. Kui sa minu nõuannet tahad kuulda võtta, siis jäta see reis teiseks korraks, ütleme mõne palverännakuni, kuhu ehk minagi kaasa tuleksin.”
Seepeale vastas juut:
“Ma usun, Giannotto, et kõik just nõnda on, nagu sa räägid. Siiski ütlen sulle lühidalt, et kui sa tahad, et ma teeksin seda, mida sa minult nii väga palunud oled, siis sõidan ma Rooma, muidu ma ennast ristida ei tase, ja see on mu otsus.”
Nähes, et juudi tahtmine on kindel, ütles Giannotto:
“Sõida siis pealegi, õnn kaasa!”
Ise aga mõtles, et kui Abraam Rooma elu näeb, ei saa temast iialgi kristlast. Kuna Giannotto midagi parata ei saanud, pidi ta sellega leppima.
Juut istus hobuse selga ja sõitis kiiresti Rooma. Pärale jõudes võtsid juudiusulised teda suure auga vastu, tema aga ei lausunud sõnagi oma sõidu eesmärgist, vaid hakkas ettevaatlikult jälgima paavsti, kardinalide ja teiste prelaatide ning õukondlaste elu. Selle kõige põhjal, mis ta vilunud silm nägi ja ta kõrv teistelt kuulis, jõudis ta otsusele, et kõik nad – suuremast väiksemani – teenivad seal kõige kõlvatumat lihahimu, ei rahulda seda üksnes loomulikul teel, vaid harrastavad ka poisipilastust, ilma et südametunnistuse piinad või häbitunne neid tagasi hoiaks. Tähtsamate asjade otsustamisel polnud seal seetõttu lõbunaiste ja poisikeste mõjuvõim sugugi väike. Peale selle nägi ta selgesti, et kõik on nad seal suured prassijad, joomarid ja söömarid, kes peale oma himude loomaliku rahuldamise ka oma kõhtu enam orjavad kui midagi muud. Lähemalt vaadates nägi ta, et kõik nad on nii kitsid ja rahaahned, et nad inimese, isegi kristlase verd ja altarisakramendi või vaimuliku ametiga seotud pühi asju müüvad ja ostavad. Nad äritsesid laialt ja maaklerite arv sel alal oli suurem kui Pariisis kaleviga või mõne muu asjaga kauplemises. Vaimulike ametkohtadega hangeldamist nimetati seal eestkostmiseks, liigsöömist aga kehakinnituseks, nagu ei näeks jumal kõlvatute südamesse või ei teaks ta sõnade täpset tähendust, ning teda saaks nagu inimesigi asjade nimetustega tüssata. Kõik see ja paljugi muud, millest parem on vaikida, ei meeldinud sugugi juudile, kes oli kõlbeline ja kaine inimene. Ta arvas, et piisab juba selle kõige nägemisest, ja otsustas tagasi Pariisi pöörduda, mida ta ka tegi.
Niipea kui Giannotto teada sai, et Abraam on tagasi tulnud, läks ta tema juurde, ilma et tal vähematki lootust oleks olnud, et juut kristlaseks pöördub, ja nad pühitsesid pidulikult seda jällenägemist.
Kui juut mõne päeva oli puhanud, küsis Giannotto temalt, mis ta arvab pühast isast, kardinalidest ja teistest õukondlastest. Juut vastas otsekohe:
“Olen neist halvas arvamises ja ärgu nad jumalalt head lootku! Ütlen sulle seda sellepärast, et kui ma õigesti tähele olen pannud, siis ei leidnud ma seal ühtki vaimulikku, kes oleks püha või jumalakartlik olnud; mulle jäid nägemata nende head teod, eeskujulik elu ja kõik muud selletaolised asjad, küll aga nägin ma lihahimu, ahnust, prassimist ja kõige halvemaid asju, mis iganes võib olla. Seda kõike peeti seal nii suure au sees, et Rooma näis mulle pigem kuratlike kui jumalike asjade asupaigana. Ka paistab mulle, niipalju kui mina aru saan, et teie ülemkarjane ja kõik teisedki tema eeskujul püüavad suurima agaruse, vaimukuse ja oskusega ristiusku hävitada ja maailmast välja tõrjuda, kuigi nad peaksid olema selle alussammasteks ja tugedeks. Ma näen aga, et ei lähe täide see, mille poole nad püüavad, vaid et teie usk järjest enam maad võtab, aina hiilgust ja au juurde saab, ja seepärast olen ma veendunud, et teie usk on teistest püham ja õigem ning ta alussambaks ja toeks on püha vaim. Sellepärast ütlen ma sulle avameelselt, et kui ma varem su pealekäimistele visalt vastu seisin ja kristlaseks ei tahtnud saada, siis nüüd ei hoia mind sellest enam miski tagasi. Läki siis kohe kirikusse, et ma seal teie püha usu kommete järgi ennast ristida saaksin lasta.”
Giannotto, kes oli oodanud risti vastupidist otsust, oli ülimalt rahul. Ta läks koos Abraamiga Pariisi Jumalaema kirikusse ja palus seal vaimulikke, et nad ta sõpra ristiksid. Seda soovi olid nad kohe valmis täitma. Giannotto sai juudile ristiisaks ning ta andis talle nimeks Giovanni. Seejärel laskis ta tublidel asjatundjatel teda kõigis meie usu asjus valgustada. Abraam õppis ka kiiresti ja temast sai hea ja tubli püha elu elav inimene.
KOLMAS NOVELL
Kui Neifile vait jäi ja kõik ta novelli heaks olid kiitnud, jutustas Filomena kuninganna käsul omakorda järgmist:
Neifile novell tuletab mulle meelde ohtlikku lugu, mis juhtus ühe juudiga. Jumalast ja meie usu tõest on siin juba küllalt hästi räägitud ja seepärast pole ebakohane laskuda vaatlema ka inimeste saatusi ja tegusid, ning ma jutustaksin teile ühe loo, mis manitseb teid ettevaatlikkusele, kui teil teinekord ettepandud küsimustele vastata tuleb. Teie, mu armsad sõbrannad, peate teadma, et nii nagu rumalus inimese sageli õnnelikust olukorrast välja kisub ja teda suurimasse viletsusse tõukab, nii päästab mõistus targa inimese suurimast ohust ning annab talle täieliku rahu ja kindlusetunde. Et mõistmatus võib õnnelikust olukorrast tõepoolest viletsusse viia, sellest kõnelevad paljud näited, millest ma aga praegu ei mõtle jutustada, sest neid esineb igapäev tuhandeid. Kuidas aga mõistus kitsikusest välja aitab, seda näitan ma nüüd, nagu olen lubanud, oma lühijutustuses.
Saladino, kes oma suure vahvuse tõttu polnud üksnes Baabüloni sultaniks saanud, vaid ka korduvalt saratseeni- ja ristiusu kuningaid võitnud, oli paljudes sõdades ja ka suurejoonelisi kulutusi tehes kogu oma vara ära raisanud. Kuna ta ettetulnud asjaolude tõttu palju raha vajas, kuid ei teadnud, kust seda äkki võtta, tuli talle meelde rikas juut nimega Melchisedech, kes Aleksandrias intressi peale raha laenutas. Saladino arvas, et see mees võiks, kui tahaks, teda aidata. Aga Melchisedech oli nii kitsi, et ta oma vabal tahtel seda poleks teinud, vägivalda tarvitada aga Saladino ei tahtnud. Hädasunnil mõtles ta igapidi järele, missuguste võtetega juudilt raha saada, ning jõudis viimaks otsusele, et tuleb teda selleks vägisi sundida, kuid seda peab tegema mingi mõistliku sildi all.
Ta laskis Melchisedechi enda juurde kutsuda, võttis ta lahkelt vastu, pani ta enda kõrvale istuma ja ütles siis:
“Olen mitmelt poolt kuulnud, et sa oled väga tark inimene ja tead väga palju jumala asjust, ja seepärast tahaksin ma meeleldi teada, missugust usku sa kolmest usust õigeks pead, kas juudi-, saratseeni- või ristiusku.”
Juut, kes tõepoolest oli tark inimene, aimas kohe, et Saladino asetab talle need küsimused selleks, et teda sõnadest kinni püüda, ja arvas, et ükskõik mis usku ta ka neist kolmest kiitma ei hakkaks, saavutab Saladino ikkagi, mida ta tahab. Ta teritas oma mõtet, et anda paras vastus, millega ta kimpu ei jääks, ja ütles siis, kui oli lahenduse leidnud:
“Mu valitseja, küsimus, mille te mulle esitasite, on väga kena, aga et teile selgitada, mis ma sellest arvan, pean ma teile jutustama väikese loo, mida kohe kuulete. Kui mu mälu mind ei peta, siis olen ma sageli kuulnud räägitavat ühest rikkast ja kuulsast mehest, kel teiste aarete hulgas oli ilus ja kallis sõrmus. Et sõrmusest selle väärtuse ja ilu kohaselt lugu peetaks ja see igavesti ta järeltulijate valdusse jääks, tegi mees korralduse, et see ta poegadest, kellele ta sõrmuse annab ja kelle käest see pärast surma leitakse, saab tema pärijaks, keda kõik teised peavad austama kui vanemat. See, kes
