lähedal ja määras talle meeleparanduseks kohustuse igal hommikul käia Püha Risti kirikus jumalateenistusel, lõuna ajal aga tema juures ennast näitamas. Ülejäänud ajal võis ta teha, mis ta ise soovib.
Kõike seda täitis patukahetseja usinalt, aga ühel hommikul juhtus ta jumalateenistusel kuulma järgnevaid evangeeliumi sõnu lauldavat: “Teile tasutakse sajakordselt ja te pärite igavese elu.” Need sõnad pidas mees täpselt meeles. Kui ta korralduse kohaselt lõuna ajal inkvisiitori juurde ilmus, leidis ta selle lauas istumas. Inkvisiitor küsis, kas ta hommikul jumalateenistusel käis. Mees vastas kohe jaatavalt. Seepeale küsis inkvisiitor:
“Kas sa seal vahest midagi kuulsid, mis sinus kahtlust võis tekitada või mille puhul sa selgitust sooviksid?”
“Ei,” vastas lihtsameelne mees, “ma ei kahtle milleski, mida ma kuulsin. Ma usun kõike seda kindlalt. Ainult ma kuulsin seal midagi, mis minus teie ja teie munkade vastu suurt kaastunnet äratab. Tarvitseb mul ainult mõelda, missugune kurb saatus teid teises ilmas ees ootab.”
Siis küsis inkvisiitor:
“Mis sõna see oli, mis sinus meie vastu niisugust kaastunnet äratas?”
Lihtsameelne mees vastas:
“See oli evangeeliumi sõna: “Teile tasutakse sajakordselt.””
Inkvisiitor ütles:
“See on õige sõna. Aga miks see sind nii erutab?”
“Ütlen teile seda kohe,” vastas mees. “Sellest ajast peale, kui ma siin käin, näen ma, kuidas siit igapäev suurele hulgale vaestele välja antakse vahel üks, aga vahel ka kaks suurt pada leent sellest, mida teil ja munkadel kloostris ülearu on. Kui teile sealilmas iga pajatäie eest sajakordselt tasutakse, siis saate ju nii palju leent, et te sellesse ära upute.”
Kõik, kes inkvisiitori lauas istusid, pahvatasid naerma. Tundes aga, et torge oli sihitud leemeandjate silmakirjalikkuse vastu, sattus inkvisiitor hämmeldusse. Kui esimene protsess talle juba küllalt häbi poleks toonud, oleks ta nüüd enese ja teiste laiskvorstide naeruvääristamise pärast meelsasti uut protsessi alustanud. Pahas tujus ütles ta, et tehku mees, mis ta ise tahab, ja ärgu ta enam tema juurde tulgu.
SEITSMES NOVELL
Kuninganna ja kõik teisedki pidid tahtmatult naerma Emilia jutustuse ja selle lõbusa tooni üle ning kiitma ristikandja ootamatut nupukust. Kui aga naer vaibus ja kõik vaikseks jäid, hakkas Filostrato, kelle kätte järg oli jõudnud, jutustama:
On väga kena, mu väärikad daamid, kui tabatakse paigalseisvat märki, aga palju enam tuleb imetleda seda, kui kütt äkki silmapiirile ilmuvale märgile otsekohe pihta saab. Vaimulike patune ja räpane elu, mis sageli kõneleb nende kurjast meelest, annab igaühele kergesti põhjust rääkimiseks, pilkamiseks ja laitmiseks. Ma pean kiitma seda tublit meest, kes inkvisiitori ees naeruvääristas munkade silmakirjalikkust, kellede heategevus selles seisis, et nad vaestele andsid seda, mida nad muidu oleksid sigadele pidanud andma või solki viskama, aga veelgi suuremat kiitust on minu arvates ära teeninud see mees, kes mulle eelmise loo jutustamise ajal meelde tuli ja kellest ma teile nüüd jutustada tahan. Ta pilkas nimelt muidu heldet Cane della Scalat ta ebatavalise, ootamatult ilmnenud kitsiduse pärast sellega, et jutustas temale naljaka loo, milles ta teiste nimede all ennast ja teda kujutas. Lugu ise on järgmine:
Härra Cane della Scala, keda elus tihti õnn saatis, oli üle maailma kuulus kui üks silmapaistvamaid ja heldemaid võimumehi, kes kunagi Itaalias oli elanud keiser Friedrich II-st saadik. Ta oli kavatsenud korraldada Veronas suursuguse ja toreda peo, ning juba oligi sinna igalt poolt kokku tulnud palju inimesi, eriti rohkel arvul neid, kes mitmesugusel viisil oskasid teiste meelt lahutada. Äkki aga mõtles ta ei tea miks ümber ja saatis nad kõik ära, mõnele ka kingitust kaasa andes. Kohale jäi ainult Bergamino, kes oli nii osav ja uskumatult leidlik jutumees, et sellel, kes teda ise kuulnud pole, on temataolist raske ette kujutada. Kuna talle midagi ei antud ja teda ka ära minna ei lastud, jäi ta lootma, et see kõik talle kunagi hiljem veel kasuks tuleb. Härra Canel oli aga niisugune arvamine, et Bergaminole midagi anda tähendab sedasama, mis tulle visata. Ta ei lausunud talle sellest sõnagi ega lasknud ka teistel talle midagi öelda. Juba mitu päeva polnud Bergaminost keegi kuidagi välja teinud, teda ei kutsutud õukonda ega tahetud tema kunsti näha; küll aga kasvas võõrastemajas arve tema enese, ta hobuste ja teenrite ülalpidamise eest järjest suuremaks ning ta muutus rahutuks. Ometi jäi ta veel ootama, arvates, et pole hea, kui ta ära sõidab. Et peol korralikult esineda, oli tal kaasas kolm ilusat ja kallist ülikonda, mida suured härrad talle olid andnud. Et võõrastemaja peremees arvete õiendamist nõudis, andis Bergamino talle algul ühe ülikonna, ja kuna ta sealt veel ei lahkunud, siis ka teise. Juba otsustas ta elama hakata kolmanda ülikonna arvel ja vaadata, kui kauaks sellest jätkub, ning siis ära sõita.
Elades nõnda oma viimase tagavara arvel, ilmus ta kord lõunaajal mureliku näoga Cane della Scala juurde. Teda nähes ütles Cane, rohkem küll selleks, et teda kiusata kui talt mõnda teravmeelset vastust oodata:
“Bergamino, mis sul on? Oled nii nukker. Jutusta meile ometi midagi.”
Silmapilkugi ootamata, nagu oleks kõik juba ammu valmis mõeldud, jutustas Bergamino järgmise loo, milles ta silmas pidas oma asju:
“Mu härra, te teate ju, et Primasso oli suur ladina keele tundja ja võrratult vaimukas värsisepp. Nende omaduste tõttu oli ta nii kuulus, et kus teda isiklikult ei tuntud, seal oli raske leida inimest, kes tema nime polnud kuulnud. Olles kord Pariisis viletsas olukorras, nagu seda temaga sageli juhtus, sest kel varandust oli, need ei osanud ta väärtust hinnata, kuulis ta räägitavat Cluny abtist, keda ta suurte sissetulekute pärast issanda kirikust peeti kõige rikkamaks prelaadiks paavsti kõrval. Räägiti imeasju tema heldusest, sellest, kuidas tema õukonnas alati pidusid peeti ja kuidas ta oma külastajaile kunagi sööki ega jooki ei keelanud ning iga sisseastuja lõunalauda vastu võttis. Kui Primasso, kes heameelega silmapaistvaid inimesi ja suuri härrasid näha tahtis, sellest kuulis, otsustas ta minna abti juurde, et oma silmaga tema toredust näha saada. Järele pärides, kui kaugel abt Pariisist elab, sai ta teada, et selle mõis asub linnast kuue penikoorma kaugusel. Primasso arvestas, et kui ta hommikul aegsasti minema hakkab, jõuab ta parajasti lõuna ajaks pärale. Ta kuulas järele, kuidas sinna minna, aga kuna sinnapoole ühtki inimest ei läinud, oli tal hirm, et ta võib oma õnnetuseks ära eksida ja niisugusesse paika sattuda, kust kerge pole toitu saada. Et sellisel korral mitte nälga jääda, otsustas ta kaasa võtta kolm leiba, vett aga, mida ta eriti ei armastanud, arvas ta igalt poolt leida võivat. Pistes leivad põue, asus ta teele. Kõik läks hästi ja abti mõisa jõudis ta veel enne söögiaega. Sisse astudes ja ringi vaadates nägi ta kõikjal kaetud laudu, köögis suurt askeldamist ja üldse muidki ettevalmistusi lõunaks ning tuli otsusele, et abt on tõepoolest nii helde nagu temast räägitakse. Kui ta neid asju mõnda aega pealt oli vaadanud, käskis abti majavanem käte pesemiseks vett tuua, sest oli aeg kätte jõudnud sööma hakata. Kui vesi oli toodud, paluti kõiki lauda. Juhtus nõnda, et Primasso pandi istuma otse vastu selle toa ust, kust abt pidi söögisaali tulema. Siin majas oli kombeks, et enne abti lauda istumist ei toodud lauale veini, leiba ega muud söögi- ja joogipoolist. Kui nüüd kõik lauda olid istunud, laskis majavanem abtile teatada, et kõik on valmis, ja kui ta soovib, võib kohe söömist alustada. Abt käskis avada toaukse, et minna söögisaali. Otse enda ette vaadates puutus talle kohe silma viletsas riides Primasso, keda ta nägupidi ei tundnud. Niipea kui abt teda märkas, käis tal peast läbi paha mõte, mida ta varem kunagi polnud mõelnud.
“Vaata,” mõtles ta, “keda ma oma varandusest pean söötma!”
Ta pöördus kohe ümber, laskis ukse enese järel
