Dekameron. Giovanni Boccaccio

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio страница 14

Dekameron - Giovanni Boccaccio

Скачать книгу

öeldud sõna. Seda näitas väga hästi novell, mida Lauretta jutustas. Ka mina tahan seda näidata oma lühikese jutustusega. Head jutud toovad alati kasu ja neid tuleb tähelepanelikult kuulata, ükskõik, kes neid ka ei jutustaks.

      Pärast seda, kui Godefroy de Bouillon püha maa oli vallutanud, käis Küprose esimese kuninga valitsemise ajal keegi aadlisoost gaskoonlanna palverännakul issanda haual. Tagasiteel peatus ta Küprose saarel, kus mõned kuritahtlikud inimesed talle toorelt liiga tegid. Kuna ta kaebused mingit tagajärge ei andnud, otsustas ta pöörduda kuninga poole. Keegi aga ütles talle, et see vaev on asjatu, sest kuningas on nii arg ja mannetu, et ta ei jäta karistamata mitte ainult teistele tehtud ülekohut, vaid talub põlastusväärse pelglikkusega ka seda, kui teda ennast solvatakse. Selle tagajärjel valavat igaüks, kel midagi kaevata on, oma meelepaha temale välja, kartmata teda solvata või talle häbi teha.

      Kui gaskoonlanna sellest kuulis ja lootuse kaotas hüvitust saada, otsustas ta oma meelte vaigistamiseks kuningale etteheiteid teha ta arguse pärast. Ta läks kuninga juurde ja kaebas talle nuttes:

      “Majesteet, ma ei tule teie juurde mitte sellepärast, et teilt võiks mingit karistust loota minule tehtud ülekohtu eest, ei, ma palun hüvituseks teid ainult mulle selgeks teha, kuidas teie välja kannatate, kui teile ülekohut tehakse. Võib-olla oskan ma siis taluda ka minule tehtud ülekohut, mida, olgu jumal mulle tunnistajaks, meeleldi teile üle annaksin, kuna te ju seda nii hästi kanda oskate.”

      Kuningas, kes senini loid ja laisk oli olnud, ärkas nagu unest ja alustas sellest, et karistas rängalt daamile tehtud ülekohtu eest, ega jätnud siitpeale valjult karistamata kedagi, kes vähegi tema krooni au riivas.

      KÜMNES NOVELL

Maestro [õpetaja meister (itaalia k.)] Alberto Bolognast häbistab ise peenelt üht naist, kes talle tema armastuse pärast häbi tahtis teha

      Elisa vaikis ja nüüd pidi kuninganna ise jutustama hakkama. Ta alustas suursuguse tooniga:

      Armsad daamid, nagu selgetel öödel tähed on taeva ehteks ja nagu kevadel lilled rohelisi aasu ilustavad, nõnda kaunistavad teravmeelsed sõnad vestlusi ja häid kombeid. Oma lühiduse tõttu sobivad vaimukad ütlused rohkem naistele kui meestele, sest kaua ja pikalt rääkida, kui seda saab vältida, on naistele veel vähem sünnis kui meestele. Meie ja kogu meie soo häbiks leidub tänapäeval vaevalt veel naist, kes teravmeelsusest aru saaks või kes, kui aru saabki, sellele vastata oskaks. Sest naistele kunagi nii omase vaimukuse on nüüdsed naised rakendanud oma keha kaunistamiseks: mida kirjumad, triibulisemad ja ehterikkamad nad riietuselt on, seda kõrgemaks ja auväärsemaks nad end peavad. Nad ei mõtle, et kui kõik need ehted eeslile selga laduda, siis suudaks see loom hoopis raskemat koormat kanda kui nemad, ja ometi ei peetaks temast rohkem lugu kui ikkagi ainult eeslist. Mul on küll häbi seda öelda, sest kui ma naistele midagi ette heidan, siis puudutab see ka mind ennast. Need nõnda mukitud, värvitud, kirjudes riietes naised on tummad ja tundetud nagu marmorkujud, või kui nad küsimustele vastavadki, siis nõnda, et oleks olnud parem, kui nad üldse suud poleks avanud. Nad tahavad ennast uskuma panna, et nende oskamatus omavahel või ka meeste seltskonnas vestelda tuleb nende hingepuhtusest, ja oma rumalust nimetavad nad siivsuseks, nagu oleks siivus üksnes see naine, kes räägib ainult oma ümmardajaga, pesunaisega või pagarinaisega. Kui see nõnda looduse poolt on seatud, nagu nad kujutlevad, siis oleks see loodus osanud kuidagi piiri panna ka nende lobisemislustile. Tõsi küll, neis asjus tuleb nagu mujalgi silmas pidada aega, kohta ja isikut, kellega vesteldakse, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et see mees või naine, kes tahab oma teravmeelse sõnakesega teist punastama panna, peab seda häbipuna, mida lootis teisele tekitada, enese palgel tundma, kuna ta oma võimeid pole mõõtnud kaaskõneleja omadega. Et te sellest oskaksite hoiduda ja teie kohta ei saaks käia üldtuttav vanasõna, et naised valivad alati halvema osa, tahan ma täna viimasena teile jutustada õpetliku loo, et te võiksite end eeskujulikena näidata ja teistest kõrgemal olla oma kombelisusea, nii nagu te teistest erinete oma vaimu õilsusega.

      Pole palju aastaid tagasi, kui Bolognas elas ja võib-olla veel praegugi elab üle ilma kuulus arst maestro Alberto. Kuigi ta oli ligi seitsmekümne-aastane, oli ta vaim veel noor ja värske. Oma keha kiuste, kust loomulik soojus peaaegu juba lahkunud oli, lõi tas veel lõkkele armutuli, kui ta ühel pidupäeval nägi kaunist lesknaist, kes talle väga meeldis, kelle nimi öeldi olevat Malgherida de’ Ghisolieri. See armastusleek ta küpses südames lõõmas nagu vahest mõnel noorukil, sest kui ta kaunitari õrna ja armast nägu päeval ei näinud, ei saanud ta ka öösel magada. Ta jalutas või ratsutas, nii kuidas parajasti juhtus, alati selle daami maja eest mööda, nii et see ja paljud teised naised kohe taipasid, mis põhjusel see mees nõnda edasi-tagasi jalutab, ja heitsid sageli isekeskis nalja, nähes, kuidas aastatelt nii vana ja paljuelanud mees nii armunud võib olla. Nad näisid arvamisel olevat, et armastuse veetlev kirg leiab aset ja elab ainuüksi noormeeste kogenemata hingedes, mitte aga kuskil mujal.

      Kui maestro Alberto nõnda ikka veel oma jalutuskäike jätkas, juhtus ühel pidupäeval, et see daam ühes teiste daamidega oma maja läve ees istus. Nähes maestro Albertot eemalt lähenevat, otsustasid nad teda enda juurde kutsuda ja aupaklikult vastu võtta, hiljem aga teda ta armumise pärast tögada. Nii nad tegidki. Kõik tõusid püsti, kutsusid ta sisse, viisid ta jahedasse hoovi, kus nad teda kostitasid peenemate veinide ja maiustustega. Lõpuks pöördusid nad viisakalt ja armsalt tema poole küsimusega, kuidas see ometi juhtus, et ta sellesse kaunitarisse armus, keda, nagu ta ju teab, nii paljud ilusad ja armsad noormehed austavad. Tundes, et teda tahetakse nöögata, vastas maestro Alberto lõbusa näoga:

      “Auväärt daam, ükski arusaaja inimene ja teie eriti ei tohi imestada, et ma teisse armunud olen, sest te väärite seda. Kui elatanud meestel loomulikult puudu võib tulla jõududest, mida armastusharjutusteks vaja läheb, siis ei puudu neil hea tahe ja arusaamine armastusest. Kuna vanadel on neis asjus kogemusi rohkem kui noortel, siis on loomulik, et nad armastust paremini mõistavad. Põhjus, miks ma teid vanas eas armastama olen hakanud, kuigi teid nii paljud noormehed armastavad, on järgmine. Olen sageli näinud, kuidas naised einetades hundiube ja porrulauku söövad. Kuigi porrulaugus midagi maitsvat pole, on siiski kõige vähem vastik suulaele ta pea; kuid rikutud maitse tõttu võtate te harilikult ta pea oma pihku ja sööte lehti, mis kuhugi ei kõlba ja on koguni vastiku maitsega. Vahest talitate te, auväärt daam, niisamuti ka oma austajaid valides. Sel juhul aga võiksin mina see valitu olla ja teised kõik hüljatud.”

      Aadlidaam, nagu ta kaaslasedki, tundis pisut häbi.

      “Maestro,” ütles ta, “oma ülemeelikuse pärast oleme meie head õpetust saanud. Teie armastust aga ma hindan, sest see on targa ja tubli mehe armastus. Seepärast käsutage mind oma tahtmise järgi, kui see ainult mu auga kokku käib.”

      Maestro tõusis oma kaaslastega püsti, tänas daami, jättis temaga lõbusalt ja naeratades jumalaga ning läks minema. Naine, kes lootis võita, osutus võidetuks, kuna polnud arvestanud seda, keda ta pilgata oli tahtnud. Kui te targad olete, siis oskate ka ise samasugusest väärsammust hoiduda.

      Juba kaldus päike õhtusse ja õhk oli palju jahedamaks muutunud, kui neidude ja kolme noormehe jutustused lõppesid. Pampinea lausus naeratades:

      “Nüüd, mu kallid sõbrannad, ei jää mu valitsemise päeval enam muud teha, kui teile uus kuninganna määrata, kes oma äranägemise järgi enda ja meie tegevuskava homseks hakkab ette valmistama. Ja kuigi mu valitsemispäev ööni kestab, arvan ma siiski, et järgmised päevad peaksid õieti sel kellaajal algama, sest kes aegsasti ettevalmistusi tegema ei hakka, ei tule asjadega õigel ajal toime, pealegi saaks uus kuninganna nõnda järgmiseks hommikuks kõik läbi mõelda. Selle nimel, kelle tõttu kõik olemas on, ja meie meelelahutuste heaks kordaminekuks panen ma ette, et meie riiki järgmisel päeval hakkaks valitsema noor ja arukas Filomena.”

      Nende sõnade juures tõusis ta püsti, võttis oma peast loorberipärja, pani selle aupaklikult Filomena pähe ja tegi esimesena kummarduse

Скачать книгу