On ju vaimustav? See lõpeb kohe… üksainus sekund. Hiilgav! Bravo! Bravi! Brava!”
Ja pankur hakkas meeletult käsi plaksutama.
“See on tõesti vaimustav,” ütles Albert. “Võimatu on paremini mõista oma maa muusikat, kui seda teeb vürst Cavalcanti. Te ütlesite vist vürst? Aga kui ta ka pole vürst, siis tehakse ta selleks, Itaalias on see nii lihtne. Ent tulles tagasi meie vaimustavate lauljate juurde, te võiksite meid rõõmustada, härra Danglars, kui te hoiatamata, et siin on keegi võõras, paluksite preili Danglars’i ja härra Cavalcantit esitada mõni uus pala. Nii mõnus on kuulata muusikat pisut eemalt, hämaras, kellestki nägemata, kedagi nägemata ja järelikult häirimata musitseerijaid, kes võivad ennast täiesti vabalt lasta kaasa haarata oma talendijõust ja hingepuhangutest.”
Sel korral oli Danglars noormehe ükskõiksusest puudutatud. Ta viis Monte-Cristo kõrvale.
“Mida te ütlete meie noorte armastajate kohta?”
“Mh! Ta paistab mulle jahedavõitu, see on vaieldamatu. Aga mis sinna teha? Te olete oma sõna andnud.”
“Muidugi olen ma sõna andnud, aga selle kohta, et anda oma tütar mehele, kes teda armastab, ja mitte mehele, kes teda ei armasta. Vaadake teda, külm nagu marmor, ülbe nagu ta isa. Oleks ta vähemalt rikaski, kui tal oleks Cavalcantide varandus, siis võiks sellega leppida. Ma ei ole küll veel rääkinud oma tütrega, aga kui tal oleks hea maitse…”
“Oh, ma ei tea,” ütles Monte-Cristo, “võib-olla sõprus pimestab, aga uskuge mind, härra de Morcerf on meeldiv noormees, kes teeks teie tütre õnnelikuks ja kes varem või hiljem midagi saavutab, sest tema isa positsioon on ju suurepärane.”
“Hm!” pomises Danglars.
“Miks te kahtlete?”
“Aga ikka jääb see minevik… see tume minevik.”
“Aga isa minevik ei puutu ju pojasse.”
“Siiski, siiski!”
“Ärge ometi muretsege. Kuu aega tagasi pidasite te seda hiilgavaks abieluks… Te saate aru, ma olen ahastuses: minu pool kohtasite te seda Cavalcantit, keda mina ei tunne, uskuge mind.”
“Mina tunnen teda,” vastas Danglars. “Sellest piisab.”
“Te tunnete teda? Kas te olete siis tema kohta andmeid kogunud?” küsis Monte-Cristo.
“On siis selleks vajadust, kas pole esimesest pilgust selge, kellega on tegemist? Ennekõike – ta on rikas.”
“Mina seda ei kinnita.”
“Aga te ju vastutate tema eest?”
“Viiekümne tuhande frangi ulatuses, see on pisiasi.”
“Tal on hea kasvatus.”
“Hm!” pomises nüüd Monte-Cristo omakorda.
“Ta on muusik.”
“Kõik itaallased on seda.”
“Teate, krahv, te ei ole selle noormehe suhtes õiglane.”
“Pean tunnistama, jah. Mul on raske vaadata, et teades teie antud lubadust Morcerf’idele, astub ta nüüd põiki teele ette, kasutades ära oma varandust.”
Danglars puhkes naerma.
“Olete teie aga range,” ütles Danglars. “Seltskonnas tuleb seda ühtelugu ette.”
“Aga te ei või ometi niisama lihtsalt asja katki jätta, kallis härra Danglars. Morcerf’id arvestavad selle abieluga.”
“Kas nad arvestavad?”
“Täiesti kindlalt.”
“Siis tuleb neil lihtsalt asjast aru saada. Te peaksite sellest isale möödaminnes mainima, kallis krahv, te olete seal majas nii heas kirjas.”
“Kus pagan te seda olete näinud?”
“Aga minu meelest nende juures ballil. See on ju silmaga näha! Krahvinna, uhke Mercédès, kõrk katalaanitar, kes suvatseb vaevalt suud lahti teha oma kõige vanemate tuttavate puhul, võttis teil käe alt kinni, läks teiega aeda, kõndis varjulistel alleedel ja tuli tagasi alles poole tunni pärast.”
“Oi parun, parun, te ei lase meid kuulata,” ütles Albert. “Milline barbaarsus teiesuguse melomaani puhul!”
“Hea küll, hea küll, härra naljahammas,” sõnas Danglars. Ja pöördudes siis Monte-Cristo poole, ütles:
“Kas te võtate selle asja enda peale ja räägite sellest – isale?”
“Meelsasti, kui te seda soovite.”
“Aga sel korral olgu see tehtud selgesti ja lõplikult, kõigepealt, küsigu mu tütre kätt, määraku kindlaks tähtaeg, rääkigu oma rahanduslikest tingimustest, et võiks lõpuks kokkuleppele jõuda või asi katki jätta. Aga te mõistate, mingit edasilükkamist enam ei ole.”
“Olgu nii! See asi aetakse ära.”
“Ma ei väida teile, et ma ootan seda heameelega, aga ma ootan seda: pankur on oma sõna ori.”
Ja Danglars’i rinnust tõusis samasugune ohe nagu noore Cavalcanti rinnust pool tundi tagasi.
“Bravi! Bravo! Brava!” hüüdis Morcerf ja plaksutas muusikapala lõppemise järel pankurit järele ahvides.
Danglars kõõritas parasjagu Albert’i poole, kui tuldi tema juurde ja öeldi talle sosinal paar sõna.
“Ma tulen tagasi,” ütles pankur Monte-Cristole, “oodake mind, võib-olla on mul teile midagi öelda.”
Ja pankur lahkus.
Paruness kasutas ära mehe äraolekut ja lükkas tütre õppetoa ukse lahti ning kõik võisid näha, kuidas härra Andrea, kes oli koos preili Eugénie’ga klaveri taga istunud, nagu vedru püsti hüppas.
Albert kummardas naeratades preili Danglars’ile, kes ei paistnud sugugi segadusse sattuvat ja tervitas vastu niisama külmalt kui harilikult.
Cavalcanti näis tõesti segaduses olevat. Ta tervitas Morcerf’i, kes vastas tema tervitusele äärmiselt jultunud ilmel.
Nüüd asus Albert sõnaohtralt ülistama preili Danglars’i häält ja ütles, et otsustades selle järgi, mida ta äsja kuulis, on tal ääretult kahju, et ta polnud eelmisel õhtul toimunust osa võtnud.
Omapead jäetud Cavalcanti viis Monte-Cristo kõrvale.
“Aitab nüüd muusikast ja komplimentidest,” ütles proua Danglars, “tulge teed jooma.”
“Tule, Louise,” kutsus preili Danglars oma sõbratari.
Mindi kõrvaltuppa, kus teelaud oli tõepoolest kaetud.
Sel hetkel, kui vastavalt inglise kombe järgi jäeti lusikad juba tassidesse, läks uks lahti ja silmanähtavalt väga erutatud Danglars tuli tagasi.
Eriti
