Ma tean, et te olete aumees.”
Krahv lõi jälle vastu gongi. Ilmus Ali.
“Teata Haydéele,” ütles ta, “et ma lähen tema juurde kohvi jooma, ja tee talle selgeks, et ma palun talt luba esitleda talle ühte oma sõpra.”
Ali kummardas ja lahkus.
“Niisiis on kokku lepitud, et ei mingeid otseseid küsimusi, kallis vikont. Kui te soovite midagi teada saada, siis küsige seda minult ja mina küsin temalt.”
“Kokku lepitud.”
Ali ilmus kolmandat korda ja hoidis portjääri üleval, näidates sellega oma isandale ja Albert’ile, et nad võivad sisse minna. “Lähme,” ütles Monte-Cristo.
Albert tõmbas käega läbi juuste ja silus vurre, krahv võttis oma kübara, pani kindad kätte ja astus Albert’i ees eluruumidesse, mida eelpostina kaitses Ali ja tema järel kolm prantsuse toaneitsit Myrtho juhtimise all.
Haydée ootas esimeses, võõrastetoana sisustatud ruumis, silmad üllatusest suured – esimest korda astus üks teine mees kui Monte-Cristo tema tubadesse. Haydée istus sohvanurgas, ta oli tõmmanud jalad enda alla ja oli endale teinud nii-öelda pesa Idamaa hinnalisse, tikitud ja triibulisse siidi. Tema kõrval oli mänguriist, mille helid teda olid reetnud. Ta oli võluv.
Märgates Monte-Cristot, tõusis ta püsti, näol ainult temale omane naeratus – tütre ja armastatu naeratus. Monte-Cristo astus tema juurde ja ulatas käe, millele neiu nagu tavaliselt surus oma huuled.
Albert oli jäänud ukse juurde, haaratuna kummalisest ilust, mida nägi esmakordselt ja millest Prantsusmaal polnud mingit ettekujutust.
“Kelle sa mulle tood?” küsis neiu Monte-Cristolt kreeka keeles. “Kas venna, sõbra, lihtsalt tuttava või vaenlase?”
“Sõbra,” vastas Monte-Cristo samas keeles.
“Mis on ta nimi?”
“Krahv Albert. Toosama, kelle ma päästsin Roomas bandiitide küüsist.”
“Mis keeles ma pean temaga rääkima, kuidas sa soovid?” Monte-Cristo pöördus Albert’i poole.
“Kas te oskate uuskreeka keelt?” küsis ta noormehelt.
“Kahjuks isegi mitte vanakreeka keelt, kallis krahv. Iialgi pole Homerosel ja Plautusel olnud kehvemat, ma ütleksin isegi, et ükskõiksemat õpilast.”
“Sel juhul räägin ma prantsuse või itaalia keelt, kui mu isand muidugi soovib, et ma üldse räägin,” sõnas Haydée, näidates oma ettepanekuga, et ta oli aru saanud nii Monte-Cristo küsimusest kui Albert’i vastusest.
Monte-Cristo mõtles natuke aega.
“Sa räägid itaalia keelt,” ütles ta siis.
Albert’i poole pöördudes lisas ta:
“Sellest on kahju, et te ei mõista ei uus- ega vanakreeka keelt, Haydée räägib mõlemat suurepäraselt. Vaene laps on sunnitud teiega itaalia keelt kõnelema, mis annab teile võib-olla vale ettekujutuse temast.”
Ta andis Haydéele märku.
“Ole teretulnud, sõber, kes sa tuled koos minu käskija ja isandaga,” sõnas neiu suurepärases Toscana murdes kerge Rooma aktsendiga, mis teeb Dante keele niisama helisevaks kui Homerose oma. “Ali, kohvi ja piibud!”
Ja Haydée andis Albert’ile käega märku lähemale tulla, kuna Ali lahkus noore käskijanna korraldusi täitma.
Monte-Cristo näitas Albert’ile kahte kokkupandavat tooli, kumbki võttis neist ühe ja tõstis ümmarguse laua juurde, mille keskel olid vesipiip ja lilled ning lebasid joonistused ja noodid.
Ali tuli sisse, tuues kohvi ja pika varrega türgi piibud. Mis puutub Baptistinisse, siis sellesse majaossa oli temal keelatud astuda.
Albert lükkas eemale piibu, mida talle pakkus nuubialane. “Võtke, võtke,” ütles Monte-Cristo. “Haydée on peaaegu niisama tsiviliseeritud kui pariisitar: havannad on talle ebameeldivad, sest talle ei meeldi halvad lõhnad; aga te teate ju, idamaa tubakas on parfüüm.”
Ali lahkus.
Kohvitassid olid valmis pandud; Albert’i jaoks oli lisatud suhkrutoos. Monte-Cristo ja Haydée jõid araabia jooki araablaste kombel, see tähendab, ilma suhkruta.
Haydée sirutas käe välja ja võttis oma väikeste, peente ja roosade sõrmeotstega jaapani portselanist tassi ja tõstis suu juurde lapse lihtsameelse rõõmuga, kes joob või sööb seda, mis talle meeldib.
Samal ajal tulid sisse kaks teenijat, käes kandikud jäätise ja šerbetiga, mille nad panid kahele väikesele selleks otstarbeks määratud lauakesele.
“Kallis võõrustaja ja teie, sinjoora,” ütles Albert itaalia keeles, “vabandage mu jahmatust. Ma olen täiesti segaduses, mis on üsna loomulik. Ma olen jälle sattunud Orienti, tõelisse Orienti, mida ma kahjuks pole näinud, vaid millest olen Pariisi rüpes unistanud; alles nüüdsama kuulsin ma omnibusside sõidumürinal ja limonaadikaupmeeste kellukeste tilinat. Oh, sinjoora!.. Miks ei oska ma kreeka keelt, vestlus teiega selles muinasjutulises ümbruses oleks mulle õhtuks, mis jääks igaveseks meelde.”
“Ma kõnelen küllalt hästi itaalia keelt, et rääkida teiega, härra,” sõnas Haydée rahulikult. “Ja ma püüan teha, mis suudan, et te leiaksite siin taas Oriendi, kui te seda armastate.”
“Millest ma võin rääkida?” küsis Albert sosinal Monte-Cristolt.
“Kõigest, millest soovite: tema kodumaast, lapsepõlvest, mälestustest; aga kui see teile rohkem meeldib, siis Roomast, Napolist, Firenzest.”
“Oo, ei tasu vaeva olla koos kreeklannaga selleks, et rääkida temaga kõigest sellest, millest räägitakse pariisitariga. Lubage mul temaga rääkida Oriendist.”
“Tehke seda, kallis Albert, selline jutuajamine meeldib talle kõige enam.”
Albert pöördus Haydée poole.
“Kui vanalt sinjoora lahkus Kreekast?”
“Viieaastaselt,” vastas Haydée.
“Ja kas te mäletate oma kodumaad?” küsis Albert.
“Kui ma panen silmad kinni, näen ma uuesti kõike seda, mida olen näinud. On olemas kahesuguseid silmi: ihusilmad ja vaimusilmad. Ihusilmad võivad teinekord unustada, vaimusilmad aga mäletavad alati.”
“Ja milline on kõige kaugem aeg, mida te mäletate?”
“Ma käisin siis alles halvasti; mu ema, kelle nimi oli Vasiliki (Vasiliki tähendab “kuninglik”, ütles neiu pead tõstes), võttis mind käekõrvale – meil mõlemal olid näokatted ees ja kukrupõhja olime pannud kogu kulla, mis meil oli, ja me läksime vangide jaoks almust paluma, öeldes:
“Kes annab vaestele, annab jumalale.” Kui meie kukkur sai täis, tulime tagasi paleesse ja isale sõnagi ütlemata saatsime kogu selle raha, mis meile oli antud kui vaestele inimestele, kloostri iguumenile, kes jagas selle ära vangide vahel.”
“Kui
