võtaks – tuletage meelde nende sõnu: “Tundsin ta teenri ära,” ütles üks – see võis väga hästi meie kohta käia.”
“Ja edasi?”
““Ta peab olema Noisys, või vähemalt jõuab sinna täna õhtul” – see võis jälle väga hästi meie kohta käia.”
“Ja veel?”
“Vürst ütles: “Olge tähelepanelikud, sest ta on tõenäoliselt maskeeritud tavaliseks aadlikuks.” See ei jäta minu arvates enam mingit kahtlust, sest teie olete erariides ja mitte musketärohvitseri mundris. Noh! Mis te selle peale ütlete?”
“Armas Planchet,” vastas d’Artagnan ohates, “õnnetuseks pean ma ütlema, et see aeg, kus vürstid ihkasid minu verd, on möödas. Oh, see oli ilus aeg! Ole rahulik, need inimesed ei ihu meie peale hammast.”
“Kas härra on selles kindel?”
“Annan oma pea selle eest.”
“Siis on hästi, ei maksa sellest enam rääkida.”
Ja Planchet asus jälle d’Artagnani kannule selle ülima usaldavusega, mida ta alati oma isanda vastu oli tundnud ja mida viisteist aastat lahusolekut ei olnud suutnud kõigutada.
Nii ratsutati umbes üks ljöö, siis sõitis Planchet jälle d’Artagnani kõrvale.
“Härra,” ütles ta.
“Mis on?”
“Härra, vaadake hoolega selles suunas,” lausus Planchet. “Kas teile ei tundu, et pimeduses liiguvad nagu mingid varjud. Kuulake, mulle näib, et kuulen kabjaplaginat.”
“Võimatu. Maa on vihmast pehmeks muutunud. Siiski, nüüd, kus sa mulle seda ütled, tundub mulle, et minagi näen midagi.”
Ta peatus, et ümber vaadata ja kuulatada.
“Kuigi pole kuulda kabjaplaginat, kostab siiski hobuste hirnumist. Kuule!..”
Ja d’Artagnani kõrv püüdis ümbritsevast pimedusest tõepoolest kinni hobuse hirnatuse.
“Need on meie mehed, kes on asunud oma ettevõtmise teostamisele,” sõnas ta, “aga see ei puutu meisse, jätkame oma teed.”
Seda nad tegidki.
Poole tunni pärast jõudsid nad Noisy esimeste majadeni. Kell võis olla umbes poole üheksa ja üheksa vahel.
Külaelanikud olid juba harjumuspäraselt magama heitnud ja kuskil ei vilkunud ühtki tulukest.
D’Artagnan ja Planchet ratsutasid edasi. Paremal ja vasakul joonistusid tumehalli taeva taustale sakilised majakatused. Aegajalt haugatas mõne ukse taga unest virgunud koer. Mõni ehmunud kass põgenes maanteelt ja peitus haopinusse, kust paistsid ainult nende hiilgavate silmade söed. Need tundusid olevat ainukesed elusad olevused kogu külas.
Küla keskel, peaväljaku ääres, kahe tänava vahel kerkis suure hoone tume massiiv, mille fassaadi ees laiutasid oma raagus oksi tohutud pärnad. D’Artagnan uuris ehitust tähelepanelikult.
“See peaks vist olema peapiiskopi loss, kus elab kaunis proua Longueville,” sõnas d’Artagnan. “Aga kus on siis klooster?”
“Klooster on küla teises otsas. Tunnen seda kohta,” vastas Planchet.
“Hüva,” vastas d’Artagnan, “niikaua kui ma oma sadularihma kinni tõmban, lase galopis sinna ja tule ütle mulle, kas jesuiitide juures on mõni aken valgustatud.”
Planchet kuulas sõna ja kadus pimedusse, kuna d’Artagnan hüppas maha ja hakkas, nagu öeldud, oma ratsu sadularihma kohendama.
Viie minuti pärast tuli Planchet tagasi.
“Härra, üksainus aken on valge, see asub selles maja küljes, mis on pööratud põldude poole.”
“Hm,” ümises d’Artagnan, “kui ma oleksin frondöör, koputaksin sellele uksele siin ja leiaksin hea vastuvõtu ning ulualuse. Kui oleksin munk, koputaksin seal, ja ma ei jääks kindlasti ilma õhtueineta. Lossi ja kloostri vahel aga leiame kindlasti ainult kõva küljealuse ja peame kannatama janu ning nälga.”
“Jah,” vastas Planchet, “nagu kuulus Buridani eesel. Kas me ei peaks koputama?”
“Tasa!” katkestas teda d’Artagnan. “Ainus valgustatud aken läks pimedaks.”
“Kas kuulete, härra?” küsis Planchet.
“Tõepoolest, mis müra see on?”
Oleks nagu lähenenud tormihoog, ja samal hetkel kappas kummastki tänavast, mille vahel hoone asus, välja rühm ratsanikke, mõlemas umbes kümmekond meest. Nad sulgesid d’Artagnani ja Planchet’ taganemistee ning piirasid nad ümber.
“Tohoh!” hüüatas d’Artagnan, tõmmates mõõga ja hüpates hobuse taha varju, kuna Planchet tegi sedasama, “kas sa aimasid siis tõesti õigesti, ja püütaksegi just nimelt meid?”
“Siin ta on! Ta on meil käes,” hüüdsid ratsanikud ja tormasid, paljad mõõgad käes, d’Artagnani kallale.”
“Ärge teda minema laske!” hüüdis keegi valjul häälel.
“Ei, monsenjöör, olge mureta.”
D’Artagnan arvas, et on saabunud paras hetk kõnelusse vahele segada.
“Hei, härrad!” hüüdis ta gaskooni murdes, “Mida te soovite, mis teil vaja on?”
“Kohe näed,” möirgasid ratsanikud.
“Pidage, pidage!” hüüdis see, keda oli nimetatud monsenjööriks, “see pole tema hääl.”
“No-noh, härrad,” ütles d’Artagnan, “kas Noisy rahvas on siis äkki marutõppe jäänud? Ainult olge ettevaatlikud, sest esimese, kes mu mõõgaulatusse tuleb, torkan läbi.”
Juht tuli lähemale.
“Mida te siin teete?” küsis ta kõrgil, käskima harjunud häälel.
“Ja teie ise?” küsis d’Artagnan.
“Olge viisakam, või muidu saate kibedasti kriimustada, sest kuigi me ei soovi oma nime nimetada, nõuame siiski lugupidamist, mida meie seisund väärib.”
“Te ei soovi oma nime nimetada, sest juhite röövlijõuku,” sõnas d’Artagnan. “Kuid minul, kes ma rahulikult reisin koos oma teenriga, pole selliseid põhjusi, mis sunniksid mind oma nime varjama.”
“Küllalt, küllalt! Kuidas teie nimi on?”
“Ma ütlen teile oma nime, et teaksite, kust mind leida, härra, monsenjöör või vürst, kuidas te tahate end nimetada,” sõnas meie gaskoonlane, kes ei tahtnud näidata, nagu annaks ta ähvardustele järele. “Kas tunnete härra d’Artagnani?”
“Kuninglike musketäride leitnanti?” küsis tundmatu.
“Teda ennast.”
“Jah.”
