style="font-size:15px;"> “Ei midagi. Aga siiski on see imelik. Ja kelle ülesandel te neid otsima lähete?”
“Kas te ei aima?”
“Siiski, aiman küll.”
“Õnnetuseks ma ei tea, kus nad on.”
“Ja te ei oska neid kuskilt otsida? Oodake nädal aega ja te kuulete seda minu käest.”
“Nädal on liiga palju. Pean nad leidma kolme päeva jooksul.”
“Kolm päeva on lühike aeg,” ütles Rochefort, “ja Prantsusmaa on suur.”
“Olgu! Te tunnete sõna “peab”. Selle sõnaga teeb paljugi ära.”
“Ja millal te otsingule asute?”
“Ma juba olengi asunud.”
“Head edu!”
“Ja teile head reisi!”
“Ehk juhtume veel teel kokku.”
“See pole tõenäoline.”
“Kes teab? Juhus on tujukas.”
“Jumalaga.”
“Nägemiseni. Muide, kui Mazarin peaks teile minust rääkima, siis öelge talle, et palusin teil talle edasi öelda: üsna pea saab ta näha, kas olen juba liiga vana või mitte.”
Ja Rochefort eemaldus, näol kuratlik naeratus, mis minevikus oli d’Artagnanile nii sageli värinaid ihule ajanud. Seekord vaatas d’Artagnan teda aga hirmu tundmata ja naeratas kurvalt. See mälestus oli arvatavasti ainus, mis võis teda sel kombel naeratama panna.
“Mine, deemon, ja tee, mida tahad, mulle ei lähe see korda. Maailmas pole teist Constance’i.”
Ümber pöördudes märkas d’Artagnan Bazini, kes oli oma ametirüü seljast võtnud ja vestles sakristaaniga, sellesamaga, keda d’Artagnan oli kirikusse tulles küsitlenud. Bazin näis olevat õige erutatud ja vehkis ägedalt oma väikeste kätega, mis tundusid kõigi nende žestide tegemiseks nagu liiga lühikesed olevat. D’Artagnan mõistis, et Bazin soovitab mehele arvatavasti olla tema suhtes äärmiselt tagasihoidlik.
D’Artagnan kasutas asjaolu, et mõlemad mehed olid kibedas jutuhoos, hiilis katedraalist välja ja jäi varitsema Canettes’i tänava nurgale. Bazin ei võinud kirikust lahkuda, ilma et d’Artagnan poleks teda oma peidupaigast märganud.
D’Artagnan ootas. Viie minuti pärast ilmus Bazin. Ta piilus hoolikalt igasse külge, tahtes veenduda, kas teda ei jälgita. Kuid ta ei märganud ohvitseri, kellest paistis viiekümne sammu kauguselt maja nurga tagant ainult pea. Bazin jäi uurimisega rahule ja suundus Notre-Dame’i tänavale. D’Artagnan hüppas oma varjupaigast välja ning jõudis parajasti märgata, kuidas ta pöördus Juiverie’ tänavale ja kadus soliidse välimusega majja. Nüüd ei kahelnud ohvitser enam, et auväärne kirikuteener elab samas majas.
D’Artagnan ei pidanud vajalikuks minna majast andmeid küsima. Kui seal oli uksehoidja, siis oli teda juba hoiatatud, ja tema puudumisel polnud niikuinii kelleltki küsida.
Ta astus väiksesse trahterisse Saint-Éloi ja Calandre’i tänava nurgal ja nõudis klaasi kaneelinapsi. Selle joogi valmistamiseks kulus tubli pool tundi. D’Artagnanil oli küllalt aega mingit kahtlust äratamata luurata Bazini.
Ta märkas kõrtsiruumis väikest kaheteistkümne- kuni viieteistkümneaastast erksa ilmega jõmpsikat, keda ta arvas mõnekümne minuti eest kooripoisi-riietuses näinud olevat. Ta küsitles poissi, ja kuna alamdiakoni õpilasel polnud midagi varjata, jutustas see, et ta peab kella kuuest üheksani hommikul kooripoisi ametit ning on kella üheksast kuni südaööni kõrtsipoisiks.
Sel ajal kui ta poisiga vestles, toodi Bazini maja ukse ette saduldatud hobune. Mõne hetke pärast tuli Bazin ise alla.
“Näe, meie kirikuteener seab ennast teele,” ütles poiss.
“Ja kuhu ta sel kombel sõidab?” päris d’Artagnan.
“Põrgu päralt, sellest pole mul aimugi.”
“Pool pistooli,” sõnas d’Artagnan, “kui sa selle teada saad.”
“Mulle?” hüüatas poiss ja ta silmad lõid rõõmust särama, “Pool pistooli, kui saan teada, kuhu läheb härra Bazin? See pole raske. Ega te ei pilka mind?”
“Ei, ohvitseri ausõna; raha on siin.”
Ja ta näitas jõmpsikale patust raha, ilma et ta oleks seda siiski poisile kätte andnud.
“Ma lähen küsin temalt.”
“See on just viis mitte midagi teada saada,” sõnas d’Artagnan. “Oota, kuni ta on läinud, ja siis küsi, uuri, katsu teada saada. See on juba sinu asi. Näe, pool pistooli on siin.”
Ja ta pistis raha taskusse tagasi.
“Mõistan,” ütles poiss kavala naeratusega, mis on omane ainuüksi Pariisi jõmpsikatele. “Hea küll, ootame.”
Ei tulnudki kaua oodata. Viie minuti pärast kappas Bazin kerges traavis minema, ergutades hobust vihmavarjuga kiiremale jooksule. Bazin oli truuks jäänud oma harjumusele kasutada ratsapiitsana vihmavarju.
Vaevalt oli ta pööranud ümber Juiverie’ tänava nurga, kui poisike sööstis nagu hurdakoer tema kannule.
D’Artagnan asus uuesti laua taha, kus ta oli algul istunud, olles täiesti kindel, et kümne minuti pärast on tal teada, mis vaja.
Poiss tuli tõesti pisut varemgi tagasi.
“Noh?” küsis d’Artagnan.
“Asi on selge,” vastas poiss.
“Kuhu ta siis läks?”
“Kas pool pistooli on ikka veel minu?”
“Muidugi. Vasta!”
“Näidake seda mulle. Laenake mulle hetkeks. Tahan proovida, kas see on õige.”
“Siin see on.”
“Olge hea, peremees, härra soovib peenraha.”
Peremees seisis parajasti leti taga. Ta võttis pistooli ja andis peenraha vastu.
Poiss pistis peenraha taskusse.
“Ja nüüd ütle, kuhu ta läks!” nõudis d’Artagnan, kes oli naerdes jälginud seda väikest tehingut.
“Ta läks Noisysse.”
“Kuidas sa selle teada said?”
“Oh, selleks polnud suuremat kavalust tarvis. Tundsin hobuse ära, see on lihuniku oma, kes teda tihti härra Bazinile välja üürib. Noh, ma siis arvasin, et ega lihunik anna hobust niisama, küsimata, kuhu ta sellega kavatseb sõita, kuigi ma ei arva, et härra Bazin võiks hobuse ära ajada.”
“Ja ta vastas sulle, et härra Bazin…”
“…Läks
