lükkate siis minu ettepaneku tagasi?”
“Kuidas siis! Kõige kindlamalt!”
Kaunis võõrastemajaperenaine oli meeleheitel. Ta oleks d’Artagnanist meeleldi teinud mitte ainult oma mehe, vaid ka oma jumala. See oli ju nii ilus mees nii uhkete vurrudega.
Selle ühenduse neljandal aastal toimus Franche-Comté sõjaretk. D’Artagnan sai käsu kaasa minna ja valmistus lahkuma. See põhjustas suurt hingevalu, lõputuid pisaraid ja pühalikke truudusetõotusi – muidugi perenaise poolt. D’Artagnan oli liiga suur isand, et midagi lubada. Seetõttu tõotas ta teha vaid seda, mis võiks ta nimele uut au ja hiilgust lisada.
Me juba tunneme d’Artagnani julgust. Ta näitas end parimast küljest ja oma kompanii eesotsas rünnakule minnes sai ta kuuli rindu, mis paiskas ta lahinguväljale maha. Ta hobust nähti kukkuvat, teda ennast ei näinud keegi tõusvat, ja ta arvati langenute hulka. Kõik need, kes hellitasid lootust tema kohta ja auastet endale saada, kinnitasid seda igaks juhuks. Me usume meeleldi seda, mida tahame uskuda; sõjaväes soovib alati keegi kellegi surma – alates diviisikindralist, kes ihaldab ülemjuhataja kohta, ja lõpetades reamehega, kes ihub hammast kaprali peale.
Kuid d’Artagnan ei olnud mees, kes laseb end niisama lihtsalt tappa. Päevakuumuses lamas ta minestunult kuni õhtuni lahinguväljal, ent toibus öises jaheduses, läks külla ja koputas kõige kenama maja uksele. Teda võeti vastu, nagu prantslast kõikjal vastu võetakse, olgu ta haavatud või mitte. Tema eest hoolitseti, teda hellitati, raviti terveks ja ühel ilusal päeval, paremas vormis kui kunagi varem, asus ta teele Prantsusmaa poole; kord juba Prantsusmaal, leidis ta tee Pariisi, ja kord juba Pariisis, leidis ta Tiquetonne’i tänava.
Kuid oma toast leidis ta täieliku mehegarderoobi. Seina najal seisis mõõk.
“Ta on niisiis tagasi tulnud,” ütles ta endale. “Seda halvem ja seda parem!”
Pole vaja seletada, et d’Artagnan arvas tegemist olevat peremehega.
Ta küsis järele: teenijad olid uued, toatüdruk uus. Perenaine oli jalutama läinud.
“Kas üksi?” küsis d’Artagnan.
“Koos härraga.”
“Härra on siis tagasi tulnud?”
“Muidugi,” vastas toatüdruk naiivselt.
“Kui mul oleks raha,” mõtles d’Artagnan, “läheksin minema, aga mul ei ole seda teps mitte, tuleb siia jääda, toimida perenaise nõuannete järgi ja kummutada selle jultunud tagasitulija abielulised plaanid.”
Vaevalt oli ta lõpetanud selle monoloogi, mis tõendab, et keerulistes olukordades on monoloogid täiesti loomulikud, kui teenijatüdruk, kes uksel vahti pidas, äkki hüüdis:
“Näete, proua ja härra tulevadki parajasti tagasi!”
D’Artagnan heitis pilgu tänavale ja nägi Montmartre’i tänava nurgal tõepoolest oma perenaist. Viimane rippus tohutu kasvuga šveitsi kaardiväelase käevangus, kelle kepslev kõnnak ja ilme meenutasid d’Artagnanile meeldivalt ta vana sõpra Porthost.
“Kas see ongi härra?” küsis endalt d’Artagnan. “Ohoo! Mulle näib, et ta on tublisti kasvanud.”
Ja ta istus saalis kõige silmapaistvamale kohale.
Sisse astudes märkas perenaine otsekohe d’Artagnani ja tõi kuuldavale nõrga karjatuse.
Selle karjatuse järgi otsustas d’Artagnan, et ta on ära tuntud, tõusis, jooksis naise juurde ja suudles teda õrnalt.
Šveitslane vaatas juhmil pilgul perenaisele otsa, kes muutus surnukahvatuks.
“Ah! See olete teie, härra. Mida te minult soovite?” küsis ta suurimas kitsikuses.
“Härra on vist teie nõbu? Või vend?” ütles d’Artagnan, ilma et oleks lasknud end vähimalgi määral kõrvale kallutada osast, mida ta mängis. Ja vastust ootamata viskus ta helveetslase käte vahele, kes laskis seda suure külmusega sündida.
“Ges see mees on?” küsis šveitslane.
Perenaine vastas ainult lämbunud ohetega.
“Kes see šveitslane on?” küsis d’Artagnan.
“See härra abiellub minuga,” kogeles perenaine kahe kõõksatuse vahel.
“Teie abikaasa on siis lõpuks ometi surnud?”
“Mis see deile gorda läheb?”
“See läheb mulle baljugi gorda,” vastas d’Artagnan, “kuna te ei saa prouaga abielluda ilma minu nõusolekuta ja kuna…”
“Ja guna…” küsis šveitslane.
“Ja guna…” vastas musketär, “ma ei kavatse nõusolekut anda.”
Šveitslane muutus punaseks nagu peet. Ta kandis ilusat kuldtressidega mundrit, d’Artagnan aga oli mässitud mingisse hallikasse mantlisse. Ta oli kuus jalga pikk, d’Artagnan vaevalt viis, šveitslane oli siin enda arvates kodus ja d’Artagnan tundus talle sissetungijana.
“Gäige siit välja!” nõudis šveitslane ja põrutas vihaselt jalaga nagu inimene, kes hakkab kannatust kaotama.
“Mina? Ei mõtlegi!” kostis d’Artagnan.
“Ei aita vist muud, kui tuleb otsida väljaviskaja,” pistis vahele teener, kes ei taibanud, kuidas võis see väike mees nii suurega koha pärast tüli norida.
“Sina,” ütles d’Artagnan, kellele samuti viha hakkas pähe tõusma, haarates mehe kõrva pihku, “sul ei aita muud, kui jääda sinna, kus praegu seisad, või muidu kisun sul peast selle, mis mul praegu peos on. Mis aga teisse puutub, kuulus Wilhelm Telli järeltulija, siis siduge pakki oma riided, mis praegu minu toas on ja mind segavad, laske kiiresti jalga ja otsige endale uus ulualune.”
Šveitslane puhkes laginal naerma.
“Mina beaksin jalga laskma. Ja misbärast?”
“Ahaa, väga hea, näen, et oskate prantsuse keelt. Tulge tehke minuga väike ring ja ma seletan teile kõik ülejäänu.”
Perenaine, kes teadis, et d’Artagnan on meister mõõgakäsitsemises, puhkes nutma ja hakkas oma juukseid katkuma.
D’Artagnan pöördus ilusa nutja poole:
“Kui te seda ei soovi, saatke ta siis minema.”
“Bäh!” vastas nüüd šveitslane, kellel oli läinud pisut aega, et d’Artagnani ettepanekust aru saada. “Bäh! Ja ges de üldse olete, et banete mulle ette deiega üks ring deha?”
“Ma olen Tema Majesteedi musketäride leitnant, ja järelikult teie ülemus. Aga et meil siin pole auastmetega midagi pistmist, vaid asi seisab majutusõiguses, siis te vist tunnete kommet: tulge nõudke oma õigust! Kes esimesena siia tagasi jõuab, saab toa endale.”
D’Artagnan viis šveitslase endaga kaasa, hoolimata perenaise kaebustest, kes tundis, et ta süda hakkab vana armsama poole kalduma, kuid tahtis siiski anda hea õpetuse upsakale musketärile, kes oli häbematult tema käepakkumise tagasi lükanud.
Kaks
