juba kakskümmend aastat teenistuses ja olen seni kogunud ainult võlgu.”
Mazarin jäi viivuks mõttesse, nagu toimuks ta hinges äge võitlus. Siis läks ta kolmekordse lukuga suletud kapi juurde, võttis sealt ühe koti, kaalus seda mitu korda käes, enne kui andis ta üle d’Artagnanile, ja lausus ohates:
“Võtke see, sellest piisab reisiks.”
“Kui need on hispaania dubloonid või isegi kuldeküüd, võime veel koos asju ajada,” mõtles musketär.
Ta tänas kardinali ja pistis koti oma mahukasse taskusse.
“Niisiis,” sõnas Mazarin, “te lähete nüüd reisile?..”
“Jah, monsenjöör.”
“Kirjutage mulle iga päev ja saatke teateid oma läbirääkimistest.”
“Ma teen seda, monsenjöör.”
“Väga hea. Muide, kuidas on teie sõprade nimed?”
“Minu sõprade nimed?” kordas d’Artagnan pisut rahutuks muutudes.
“Jah, nimed. Sellal kui teie otsite neid omal käel, kogun ka mina teateid ja võib-olla kuulen üht-teist.”
“Härra krahv de la Fère, teise nimega Athos; härra du Vallon, teise nimega Porthos, ja härra ševaljee d’Herblay, tänapäeval abee d’Herblay, teise nimega Aramis.”
“Tähendab, nooremad pojad, kes astusid musketäride rügementi valenimede all, et mitte kompromiteerida oma perekondi. Pikad mõõgad, aga kõhnad kukrud. Vana tuntud lugu!”
“Kui on jumala tahtmine, et need mõõgad asuksid Teie Eminentsi teenistusse,” ütles d’Artagnan, “siis julgeksin väljendada üht soovi, ja nimelt, et monsenjööri kukkur seejuures kõhnuks ja nende omad muutuksid raskemaks, sest nende kolme mehega ja minuga võib Teie Eminents kogu Prantsusmaa ja, kui vaja, terve Euroopa liikuma panna.”
Kardinal naeratas.
“Gaskoonlased ei jää itaallastest keele teravuse poolest palju maha.”
“Igatahes on gaskoonlaste mõõk teravam,” vastas d’Artagnan, naeratades samuti kui kardinal.
Ja ta lahkus, paludes enne puhkuseluba, mille ta ka viivitamatult sai, Mazarini enda allkirjaga.
Vaevalt välja jõudnud, astus ta õue valgustava laterna alla ja vaatas kiiresti kotti.
“Hõbeeküüd!” hüüatas ta põlastavalt. “Ah, Mazarin, Mazarin! Sa ei usalda mind! Seda halvem. Õnne see sulle ei too!”
Samal ajal hõõrus kardinal käsi.
“Sada pistooli!” sosistas ta. “Sada pistooli! Saja pistooli eest ostsin saladuse, mille eest Richelieu oleks maksnud kakskümmend tuhat eküüd. Arvestamata teemanti,” lisas ta, vaadeldes armunud pilgul sõrmust, mille ta oli enesele jätnud, selle asemel et seda d’Artagnanile edasi anda, “arvestamata teemanti, mis oli väärt vähemalt kümme tuhat liivrit!”
Ja kardinal läks oma ruumidesse, olles äärmiselt rahul selle õhtupoolikuga, mis oli talle toonud nii suurt puhaskasu, peitis sõrmuse briljantidega kaunistatud ehtekastikesse – kardinalil oli silma juveelide jaoks – ja kutsus Bernouini, et see abistaks teda lahtiriietumisel. Ta ei pööranud enam tähelepanu rahvahulga kisale tänaval, mis pani vahel aknaruudud värisema, ega kuulnud püssipauke, mis ikka veel kõlasid igast linnaservast, kuigi kell oli juba üksteist läbi.
D’Artagnan aga suundus Tiquetonne’i tänava poole, kus ta elas “Kitsetalle” võõrastemajas.
Ja nüüd mõni sõna sellest, millistel asjaoludel d’Artagnan oli valinud selle maja oma eluasemeks.
VI
D’ARTAGNAN NELJAKÜMNENDAL ELUAASTAL
Oh õnnetust! Sellest ajast peale, mil me oma romaani “Kolm musketäri” lõpetades lahkusime d’Artagnanist Hauakaevajate tänaval, majas number 12, oli juhtunud paljugi, ja mis kõige tähtsam, oli möödunud hulk aastaid. D’Artagnan ei jätnud juhust kasutamata, ent juhus hülgas tema. Niikaua kui d’Artagnani ümbritsesid sõbrad, oli ta noor ja täis poeesiat. Ta oli üks neid peeni ja leidlikke hingi, kes kiiresti võtavad üle teiste head omadused. Athos andis talle oma ülluse, Porthos oma hoogsuse ja Aramis oma elegantsi. Kui d’Artagnan oleks jätkanud kooselu nende kolme mehega, oleks temast saanud väljapaistev inimene. Athos lahkus neist esimesena ja asus tagasitõmbununa elama oma väiksesse mõisasse Blois’ lähedal, mille ta oli päranduseks saanud. Porthos oli järgmine ta abiellus oma prokurörilesega. Viimasena lahkus Aramis, et lõpuks ometi astuda vaimulikuseisusse. Temast sai abee. Sellest ajast peale jäi d’Artagnan kuidagi üksikuks ja jõuetuks. Ta oli oma tuleviku liiga tihedasti sidunud kolme sõbra omaga, tal puudus julgus jätkata karjääri, milles tal enda arvates võis edu olla vaid siis, kui iga ta sõber oleks talle loovutanud osa sellest nähtamatust elektrilisest fluidumist, mille taevas neile oli kinkinud.
Seega tundis d’Artagnan end pärast musketärleitnandiks ülendamist veelgi enam üksikuna. Tal ei olnud kõrget päritolu nagu Athosel, ja suursuguste majade uksed jäid talle suletuks. Ta ei olnud edev nagu Porthos, ega osanud kedagi uskuma panna, et liigub kõrgemas seltskonnas, ta ei olnud küllalt peen nagu Aramis, ega omanud sünnipärast elegantsi, mis ei vaja õpetusi. Omal ajal oli mälestus võluvast proua Bonacieux’st külvanud tema südamesse luulet, ent nagu kõik siin maailmas, kustus see mälestus vähehaaval. Garnisonielul on saatuslikult nüristav mõju, isegi aristokraatlikule loomusele. D’Artagnani iseloom koosnes kahest vastandlikust poolest ja materiaalne, arvestav pool oli vähehaaval võitu saanud. Üsna märkamatult, istudes alati garnisonis või laagris, alati hobuse seljas, muutus d’Artagnan eneselegi märkamatult selleks, mida nimetatakse tänapäeval (ma ei tea, kuidas seda nimetati tollal) – läbi ja lõhki sõjameheks.
See ei tähenda, et d’Artagnan oleks kaotanud oma kunagise vaimupeenuse. Ei sugugi. Vastupidi, see peenus oli temas võibolla koguni veel edasigi arenenud, või vähemalt torkas see kahekordselt silma, arvestades tema kaunis karedat välisilmet. Kuid ta oli oma vaimupeenust kasutanud ainult pisiasjades, mitte suurtes ettevõtmistes, ta oli selle abil loonud endale ainelise heaolu; heaolu, nagu sõdurid seda mõistavad: ta oli endale leidnud hea ulualuse, hea laua ja lahke pereemanda – ja kõik selle oli ta leidnud juba kuus aastat tagasi Tiquetonne’i tänaval “Kitsetalle” sildi all.
Esimestest päevadest peale, mis d’Artagnan selles võõrastemajas veetis, oli maja perenaine, ilus ja värske kahekümne viie või kahekümne kuue aastane flaamlanna, temasse kõrvuni armunud. Esimesi armurõõme rikkus paljuski tülikas abikaasa, keda d’Artagnan oli juba kümme korda ähvardanud mõõgaga läbi pista. Ent ühel ilusal hommikul oli too abikaasa kadunud: ta oli müünud mõne vaadi veini ja naise ehted ning raha kaasa viinud. Teda peeti surnuks, eriti kindlasti uskus seda ta naine, kellele oli üpris meele järele mõte, et ta on leseks jäänud. Lõpuks, pärast kolm aastat kestnud lähemaid suhteid, mida d’Artagnan hoolega hoidus katkestamast, sest tema meelest muutusid nii eluase kui armuke aasta-aastalt meeldivamaks – üks neist täiendas teist – , esitas naine üsna auahne nõudmise, soovides d’Artagnani abikaasaks saada ja pani talle ette abielluda.
“Võimatu!” vastas d’Artagnan. “See oleks ju kahemehepidamine! Minge ikka! Te ei mõtle seda ometi tõsiselt!”
“Kuid ta on ju surnud. Olen selles täiesti kindel.”
“Ta oli väga kangekaelne
