siis ainult süüdlased kardavad oma au pärast, kas ei või röövida kelleltki, eriti naiselt, tema au, toetudes ainult näilikule tõele! Jah, näilikkus oli minu vastu, ma olin kaotamas oma au, ja ometi, ma vannun teile, ma olin süütu; ma vannun seda…”
Kuninganna otsis midagi püha, mille nimel vanduda, ja võttis seinatahveldisse peidetud salakapist väikese, hõbedaga inkrusteeritud puulaeka, ning jätkas, asetades selle lauale:
“Vannun nende pühade reliikviate juures, et ma armastasin härra Buckinghami, kuid ta ei olnud minu armuke.”
Kuninganna võttis kaelast väikese kuldvõtmekese ja ulatas selle kardinalile.
“Avage, mu härra, ja vaadake ise.”
Hämmastunud Mazarin võttis võtme, avas laeka, milles oli vaid roostest söödud nuga ja kaks kirja, teine neist vereplekkidega määritud.
“Mis see on?” küsis kardinal.
“Mis see on, härra!” kordas Anna kuningliku žestiga ja asetas avatud laekale käe, mis aastatest hoolimata oli veel täiuslikult ilus. “Ma jutustan teile. Need kaks kirja on ainsad, mis ma talle kunagi olen kirjutanud. Ja nuga on seesama, millega Felton ta tappis. Lugege neid kirju, mu härra, ja veenduge, kas ma valetan.”
Hoolimata antud loast võttis Mazarin mingi loomuliku tundepuhangu mõjul kirjade asemel noa, mille Buckingham oli surres oma haavast välja tõmmanud ja Laporte’iga kuningannale saatnud. Tera oli murenenud, sest veri oli muutunud roosteks. Olles seda mõni hetk uurinud, mille kestel kuninganna muutus näost valgeks nagu linik altaril, millele ta toetus, asetas kardinal relva tahtmatu värinaga laekasse tagasi.
“Hea küll, madame,” sõnas ta, “ma usun teie vannet.”
“Ei, ei,” ütles kuninganna kulmu kortsutades, “lugege, lugege, ma tahan, ma nõuan seda, sest ma olen otsustanud ja tahan sellega kõik lõpetada ja mitte kunagi enam selle teema juurde tagasi tulla. Kas arvate,” küsis ta kohutava naeratusega, “et olen valmis iga teie tulevase süüdistuse puhul seda laegast uuesti avama…?”
Mazarin langes selle tahteavalduse mõju alla ning luges läbi mõlemad kirjad. Üks neist oli toosama, milles kuninganna Buckinghamilt ehet tagasi nõudis – selle oli d’Artagnan, kes õigel ajal tagasi jõudis, kaasa toonud. Teine oli kiri, mille kuninganna oli saatnud Laporte’iga, hoiatades hertsogit mõrtsukate eest, mis aga oli hilinenud.
“Rääkisite tõtt, madame,” ütles Mazarin. “Sellele pole enam midagi lisada.”
“Siiski, härra,” vastas Anna, sulgedes laeka ja asetades käe selle kaanele, “midagi on siiski veel lisada. Ma olen nimelt olnud tänamatu meeste vastu, kes mind päästsid, kes tegid kõik, mis suutsid, et tedagi päästa. Ma ei andnud midagi sellele vaprale d’Artagnanile, kellest te äsja rääkisite, peale suudlemiseks ulatatud käe ja selle teemandi.”
Kuninganna sirutas kardinali poole oma kauni käe ja näitas talle imetlusväärset vääriskivi, mis sädeles ta sõrmes.
“Ta müüs selle, nagu mulle näib, ühel kitsikusehetkel, ta müüs selle, et mind teist korda päästa, selleks et sõita hertsogile teadet viima, et teda kavatsetakse tappa.”
“D’Artagnan teadis siis seda?”
“Ta teadis kõike. Kuidas ta seda teada sai? Mul pole aimugi. Igatahes müüs ta selle härra des Essarts’ile, kelle sõrmes ma seda nägin. Ostsin selle tagasi. Ent teemant kuulub temale, härra… Andke see talle minu poolt edasi, ja kuna teil on õnn omada enda lähedal sellist meest, püüdke teda kasutada.”
“Tänan, madame, ma kasutan teie nõuannet.”
“Ja nüüd,” küsis kuninganna, nagu neist ärevaist tunnetest murtuna, “on teil veel midagi küsida?”
“Ei midagi muud, madame,” vastas kardinal oma kõige hellemal toonil, “kui vaid paluda teilt andestust minu ebaõiglaste kahtlustuste pärast. Ent ma armastan teid nii väga, et pole midagi imestada, kui olen armukade, isegi minevikule.”
Kuninganna huulile ilmus kummaline naeratus, mis saatis lausumata jäänud sõnu.
“Niisiis, kui teil pole minult enam midagi muud küsida, mu härra, siis palun jätke mind üksi. Te mõistate, et pärast sellist stseeni soovitakse rahu ja üksindust.”
Mazarin kummardus.
“Ma lahkun, madame. Kas lubate mul tagasi tulla?”
“Jah, aga homme. Vahepealne aeg on mulle hädavaevalt küllaldane, et toibuda.”
Kardinal võttis kuninganna käe ja suudles seda galantselt. Seejärel ta lahkus.
Vaevalt oli Mazarin läinud, kui kuninganna tõttas oma poja ruumidesse ja küsis Laporte’ilt, kas kuningas on magama heitnud. Laporte näitas talle uinunud last.
Kuninganna astus voodi ette, lähendas huuled poja siledale laubale ja suudles teda tasa.
Siis lahkus ta vaikselt, nagu oli tulnudki, öeldes vaid kammerteenrile:
“Palun vaadake, härra Laporte, et kuningas oleks härra kardinali vastu lahkem, sest nii mina kui tema oleme talle palju tänu võlgu.”
V
GASKOONLANE JA ITAALLANE
Vahepeal oli kardinal jõudnud tagasi oma kabinetti, mille ukse juures valvas Bernouin. Mazarin küsis temalt, kas on tema äraolekul midagi juhtunud või väljast uudiseid tulnud, ja saanud eitava vastuse, andis ta teenrile märku lahkuda.
Üksi jäänud, astus ta koridori ja avas ootetoa ukse. Väsinud d’Artagnan magas sohval.
“Härra d’Artagnan!” hüüdis kardinal tasasel häälel.
D’Artagnan ei liigutanud.
“Härra d’Artagnan!”
D’Artagnan magas edasi.
Kardinal läks magaja juurde ja puudutas teda sõrmega õlast.
D’Artagnan võpatas, ärkas ja hüppas sõjamehelikult valveseisangusse.
“Siin ma olen. Kes mind kutsub?”
“Mina,” sõnas Mazarin oma kõige lahkema naeratusega.
“Palun Teie Eminentsilt vabandust,” ütles d’Artagnan, “aga ma olen nii väsinud…”
“Ärge vabandage, härra,” ütles Mazarin, “sest olete ennast väsitanud minu teenistuses.”
D’Artagnani pani imestama ministri lahke ilme.
“Tohoh,” pomises ta läbi hammaste, “kas on siis õige see vanasõna, et õnn tuleb magades?”
“Järgnege mulle,” ütles Mazarin.
“Vaata, vaata, Rochefort pidas nähtavasti sõna. Aga pagan võtaks, kust kaudu ta ometi väljus?”
Ja ta piilus igasse kabineti nurka, kuid Rochefort oli kadunud.
“Härra
