“on tulnud aeg teie andeid ja väärtusi kasutada.”
Ohvitseri silmis välgatas rõõmuhelk, ent see kustus otsekohe, kuna ta ei teadnud, mille poole kardinal tüürib.
“Käskige, monsenjöör. Olen valmis Teie Eminentsi sõna kuulama.”
“Härra d’Artagnan, kadunud kuninga ajal sooritasite te teatud kangelastegusid…”
“See on Teie Eminentsi poolt väga lahke neid meelde tuletada; tõepoolest, sõdisin üsna edukalt.”
“Ma ei räägi teie sõjalistest kangelastegudest,” sõnas Mazarin, “sest kuigi need tekitasid kõmu, jätavad teie teised teod need täiesti varju.”
D’Artagnan oli üllatunud.
“Noh?” küsis Mazarin. “Te ei vasta?”
“Ma ootan,” lausus d’Artagnan, “et monsenjöör selgitab, millistest tegudest ta tahab rääkida.”
“Räägin seiklusest, mis… – küllap mõistate isegi, mis ma tahan öelda.”
“Kahjuks mitte, monsenjöör,” vastas d’Artagnan imestunult.
“Olete diskreetne? Seda parem. Räägin seiklusest kuninganna ehtega ja reisist, mille sooritasite koos kolme sõbraga.”
“Ahaa! See on vist lõks,” mõtles gaskoonlane. “Jääme kindlaks.”
Ja ta manas oma näole hämmastuse, mille pärast teda oleksid võinud kadestada Mondori ja Bellerose, oma aja kuulsamad näitlejad.
“Väga hea!” hüüdis Mazarin naerdes. “Braavo! Mulle kinnitati, et olete just selline mees, keda ma vajan. Hea küll! Mida oleksite valmis minu heaks tegema?”
“Kõike, mida Teie Eminents käsib.”
“Te teeksite minu heaks seda, mida tegite kunagi kuninganna heaks?”
“Kindlasti tahab ta mind rääkima panna,” mõtles d’Artagnan. “Eks vaatame. Ta ei ole igatahes nupukam kui Richelieu, pagana päralt.”
“Kuninganna heaks, monsenjöör? Ma ei mõista teid.”
“Kas te tõesti ei mõista, et vajan teid ja teie kolme sõpra?”
“Milliseid sõpru, monsenjöör?”
“Teie kolme kunagist sõpra.”
“Kunagi ei ole mul olnud kolme sõpra. Mul oli neid viiskümmend. Kahekümne aastaselt nimetatakse kõiki sõpradeks.”
“Hüva, hüva, härra leitnant,” ütles Mazarin, “diskreetsus on ilus asi, ent täna võiksite kahetseda oma liigset diskreetsust.”
“Monsenjöör, Pythagoras laskis oma õpilastel viis aastat vait olla, et neid vaikima õpetada.”
“Teie aga olete vaikinud kakskümmend aastat, härra d’Artagnan. Rääkige ometi tänagi, sest kuninganna ise vabastas teid teie tõotusest.”
“Kuninganna!” hüüdis d’Artagnan, kelle imestus seekord ei olnud teeseldud.
“Jah, kuninganna, ja selle tõenduseks, et räägin tema nimel, käskis ta mind teile näidata teemanti, mida te tema sõnade järgi peaksite tundma. Ta on selle härra des Essarts’i käest tagasi ostnud.”
Mazarin sirutas käe ohvitseri poole, kes ohkas, tundes ära sõrmuse, mille kuninganna talle oli kinkinud samal õhtul, kui Raekojas toimus ball.
“See on tõsi,” lausus nüüd d’Artagnan, “tunnen teemandi ära. See kuulus kunagi kuningannale.”
“Te näete nüüd, et kõnelen tema nimel. Vastake mulle ja ärge enam mängige komöödiat. Ma ütlesin teile juba: siin on mängus teie õnn ja varandus.”
“Ausõna, monsenjöör, mul on ammu aeg varandust koguma hakata; Teie Eminents on mind ju nii kauaks unustusse jätnud!”
“On vaja ainult nädal aega, et seda asja parandada. Hea küll, teie olete siin, aga kus on teie sõbrad?”
“Mul pole sellest aimugi, monsenjöör.”
“Kuidas! Teil pole aimugi?”
“Ei, meie oleme juba ammu lahku läinud, sest kõik kolm on teenistusest lahkunud.”
“Ent kust neid leida?”
“Jätke see minu hooleks – leian nad, kus nad ka ei viibiks!”
“Hüva. Millised on teie tingimused?”
“Raha, monsenjöör, nii palju raha kui meie ettevõtmised seda nõuavad. Mul on liigagi hästi meeles, milliseks takistuseks oli meile rahapuudus, ja ilma selle teemandita, mille ma olin sunnitud müüma, oleksime me teele jäänud.”
“Kurat võtaks – raha! Ja pealegi palju raha! Kui kergesti see teil käib, härra leitnant. Kas te ei tea, et kuninga kassas pole raha?”
“Tehke nagu mina, monsenjöör, müüge krooniteemandid maha. Uskuge mind, ei maksa kaubelda. Vähese rahaga ei tehta suuri asju.”
“Hea küll,” nõustus Mazarin, “me püüame teid rahuldada.”
“Richelieu oleks mulle juba ammugi viissada pistooli käsiraha andnud,” mõtles d’Artagnan.
“Te olete siis minu mees?”
“Jah, kui mu sõbrad sellega nõustuvad.”
“Ent kui nad keelduvad, kas võin siis igal juhul vähemalt teiega arvestada?”
“Ma pole kunagi teinud midagi suuremat täiesti üksi,” sõnas d’Artagnan pead raputades.
“Siis otsige nad üles.”
“Mida võin ma neile teie poolt edasi öelda, et neid veenda Teie Eminentsi teenistusse astuma?”
“Teie tunnete neid paremini kui mina. Lubage neile kõigile midagi, vastavalt nende iseloomule.”
“Mida ma võin neile lubada?”
“Kui nad teenivad mind, nagu nad teenisid kuningannat, siis on tasu rikkalik.”
“Mida tuleb meil teha?”
“Kõike, sest nagu näib, oskate te kõike.”
“Monsenjöör, kui usaldatakse inimest ja kui soovitakse, et ka tema teid usaldaks, siis informeeritakse teda paremini, kui seda teeb Teie Eminents.”
“Olge mureta,” sõnas Mazarin, “kui on kätte jõudnud aeg tegutseda, saate kõigist minu plaanidest teada.”
“Ja seni?”
“Seni oodake ja otsige üles oma sõbrad.”
“Nad ei ole võib-olla Pariisis, monsenjöör, see on isegi tõenäoline. Tuleb minna reisile. Ma olen ainult üsna vaene musketärleitnant ja reisimine on väga kallis.”
