tulla igal hetkel kuningannale aru andma sellest, mis toimub, äratamata kogu õukonna uudishimu ja põhjustamata kuulujutte.”
“Kuid mulle näib, et härra de Richelieu ei tulnud kunagi sel kombel,” jätkas laps halastamatult.
“Kuidas te mäletate seda, mis tegi härra de Richelieu? Te ei või seda teada, olite siis liiga noor.”
“Ma ei mäletagi seda, aga ma küsisin järele ja mulle öeldi.”
“Ja kes teile seda ütles?” päris Austria Anna halvasti varjatud vihaga.
“Ma tean, et ma ei tohi kunagi nimetada inimeste nimesid, kes minu küsimustele vastavad,” seletas laps, “muidu ei saa ma kunagi midagi teada.”
Sel hetkel astus Mazarin sisse.
Kuningas tõusis püsti, võttis raamatu, sulges selle ja viis lauale, jäädes ise selle kõrvale seisma, sundides nii ka Mazarini püsti jääma.
Mazarin jälgis oma targal pilgul kogu seda stseeni, nagu soovides seletust selle kohta, mis siin varem oli toimunud. Ta kummardas aupaklikult kuninganna ees ja tegi sügava reveransi kuningale, kes vastas talle üsna upsaka peanoogutusega. Ent ema pahasest pilgust luges ta etteheidet, et oli end unustanud vihatunnete mõjul, mida ta iseenda tunnistuse järgi juba maast madalast Mazarini vastu kandis, ja naeratus huulil, võttis ta vastu ministri komplimendid.
Kuninganna püüdis lugeda Mazarini näoilmest ootamatu visiidi põhjust, kuna kardinal tuli tema juurde tavaliselt siis, kui kõik lähikondsed olid tema ruumidest lahkunud.
Minister tegi märkamatu pealiigutuse. Kohe seejärel pöördus kuninganna proua Beauvais’ poole.
“Kuningal on aeg magama minna,” lausus ta. “Kutsuge Laporte.”
Kuninganna oli Louis’d juba kaks või kolm korda palunud magama minna, ent laps oli iga kord palunud luba jääda. Ent seekord ei toonud ta ette ühtki vastuväidet, surus vaid huuled kokku ja kahvatas. Mõne hetke pärast tuli Laporte. Laps läks otsekohe tema juurde, ilma et oleks ema jumalagajätuks suudelnud.
“Aga Louis,” küsis ema, “miks te mind ei suudelnud?”
“Arvasin, et olete minu peale pahane, madame, te ju ajasite mu minema.”
“Ma ei aja teid sugugi minema; kuid te olite hiljuti tuulerõugetes, olete veel praegugi haiglane, ja ma kardan, et kauane ülevalolek väsitab teid.”
“Te ei kartnud seda, kui sundisite mind täna parlamendihoonesse minema, et anda välja edikte, mis rahva hulgas nii suurt nurinat tekitasid.”
“Sire,” küsis Laporte, et muuta kõneainet, “kellele soovib Teie Majesteet anda küünlajala?”
“Anna, kellele tahad, Laporte,” lausus laps valjul häälel ja lisas: “Aga ainult mitte härra Mancinile.”
Mancini oli kardinali õepoeg, kelle Mazarin oli paigutanud paažina kuninga lähikondsete hulka. Temale valas Louis XIV välja osa vihast, mida ta tundis oma peaministri vastu.
Kuningas väljus, suudlemata ema ja jätmata jumalaga kardinaliga.
“Kui kena!” ütles Mazarin. “Mul on rõõm näha, et kasvatate Tema Majesteedis põlgust silmakirjalikkuse vastu.”
“Mida te sellega mõtlete?” küsis kuninganna peaaegu arglikult.
“Mulle näib, et viis, kuidas kuningas lahkus, ei vaja kommentaare. Muide, Tema Majesteet ei pea vajalikuks varjata, et ta minu vastu väga vähe poolehoidu tunneb, – kuid see ei takista mind teda truult teenimast, niisamuti nagu Teie Majesteetigi.”
“Ma palun teilt tema pärast vabandust, kardinal,” sõnas kuninganna. “Ta on alles laps ega tea, kui palju ta teile tänu võlgu on.”
Kardinal naeratas.
“Kuid te tulite kindlasti mingi tähtsa asja pärast,” jätkas kuninganna. “Mis on siis ometi juhtunud?”
Mazarin istus või pigem viskus suurde tugitooli ja lausus kurvameelsel toonil:
“On juhtunud niipalju, et oleme tõenäoliselt sunnitud varsti teineteisest lahkuma, – kui te just oma truuduses niikaugele ei lähe, et järgnete mulle Itaaliasse.”
“Aga mispärast siis?” küsis kuninganna.
“Sellepärast, et – nagu lauldakse ooperis “Thisbe”, – ” jätkas Mazarin:
“Kogu maailm meid lahutada ihkab.”
“Te naljatate, monsenjöör,” ütles kuninganna, püüdes oma endist väärikust tagasi võita.
“Kahjuks mitte, madame, praegu on mul küll kõige vähem põhjust naljatada. Varsti tuleb mul nutta. Uskuge mind, palun teid. Ma ei kaeba asjata, sest pange hästi tähele:
kogu maailm meid lahutada ihkab. Ja kuna teie olete osa kogu maailmast, siis tahan öelda, et ka teie hülgate minu.”
“Kardinal!”
“Ah, mu jumal! Kas ma ei näinud teid hiljuti väga lahkelt naeratavat Orléans’i hertsogile, või õieti selle peale, mis ta teile ütles?”
“Mis ta ütles?”
“Ta ütles teile, madame: “Teie Mazarin on ainuke komistuskivi; tema lahkugu ja kõik läheb hästi.”
“Mida ma oleksin pidanud teie arvates tegema?”
“Oh, madame, te olete ometi kuninganna, nagu mulle näib.”
“Tore kuninganna! Olen iga kuningapalee paberimäärija ja iga prantsuse aadliku hirmuvalitsuse all.”
“Ometi oli teil küllalt võimu selleks, et vabaneda ebasoovitavaist isikuist, kes teid ümbritsesid.”
“Te tahate öelda, neist, kes olid teile ebasoovitavad.”
“Minule ebasoovitavad!”
“Kahtlemata. Kes saatis minema proua de Chevreuse’i, keda endise kuninga ajal kaksteist aastat taga kiusati?”
“See oli intrigaan, kes tahtis jätkata minu vastu salanõu, mille ta oli kunagi sepitsenud Richelieu vastu.”
“Kes saatis minema proua de Hautefort’i, minu parima sõbratari, kes lükkas tagasi kuninga soosingu, et mitte kaotada minu oma?”
“See oli vagatseja, kes kinnitas teile igal õhtul teid lahti riietudes, et armastades preestrit saadate oma hinge hukatusse – just nagu oleks kardinal sama mis preester.”
“Kes laskis arreteerida härra de Beaufort’i?”
“See oli riiukukk, kes ei plaanitsenud midagi vähemat kui minu tapmist.”
“Te näete nüüd, kardinal,” lausus kuninganna, “et teie vaenlased on saanud minu vaenlasteks.”
“Sellest on vähe, madame; on vaja, et teie sõbrad saaksid ka minu sõpradeks.”
“Minu sõbrad, härra?” Kuninganna
